Aastaid New Yorgis elanud Kristina Mänd on natuke kade ega taha “oma” linna lemmikpaikadest teistele rääkidagi. Ühest nädalast selles lõputult vabas ja vabameelses paigas soostus ta siiski kõnelema.
Minu lemmikpäev New Yorgis on pühapäev. Tavaliselt olen siis eelmise õhtu peost nii väsinud, et magan mõnuga kella 10-11ni. Ajan unise peaga riided selga ja väljun oma kodust, mis asub C avenüü ja 3. tänava nurgal.
Kuna mu sõbral Bruce’il on kombeks brunchile hiljaks jääda, võtan nurgapealsest delist kaasa umbes sada kilo kaaluva pühapäevase NY Timesi ja sätin end laua taha kohas nimega 7A – Seitsmenda tänava ja A avenüü nurgal.
Hommiku- ja lõunasööki ühendaval pühapäevasel brunchil on NYs alati ekstrahea õhustik. Sööd kuni hilise pärastlõunani rahulikult mune, kartuleid, häid leibu või puuvilju, kõrvale jood Bloody Marysid või mimosasid. Minu lemmik 7As on Eggs Benedict ehk kooreta keedetud muna hollandi kastmega inglise muffinil, lisaks lõhe ja spargel.
Kui olen kümnendiku lehest läbi saanud, jõuab kohale Bruce, kes truu taimetoitlasena ainult juustuleibu pugib. Arutame, mis juhtus eelmise õhtu peol, milliseid kuulsusi nägime, keda baaridest välja visati ja keda ei lastud IDkaardi puudumisel sissegi, kuna nad ei näinud välja 21sed.
Kahe-kolme ajal lõpetame brunchi ja lähen tänavaturule (street fair). Pea igal laupäeval ja pühapäeval on liikluseks suletud mõni avenüü, kus kaupmehed müüvad lahedaid riideid, plaate, raamatuid, toiduasju jne. Tänavaturult saab sisuliselt kõike New Yorgi tuntud t-särkidest kuni majapidamistarveteni.
Et hommikusöögist jäi väheseks, võtan veel ühe NY absoluutse tippsaavutuse mozzarepa ehk kaks maisisaiakest, mille vahel sulatatud mozzarella juust. Pärast seda olen raudselt neli kilo raskem, süda on paha ja päev korda läinud. Lähen koju, loen ülejäänud lehe läbi ja pühapäevaga ongi ühel pool.
Teisipäeval välja minnes võtan tee pealt kohvi ja bageli (rasvavaba juudi kringli) kreemjuustuga. Jube hea on küüslaugubagel. Süüa tuleb seda
Battery pargis, kust paistavad tuntumad vaated Manhattanile. Istun, vaatan laevu ja mõtlen üle tüki aja ära käia Vabadussamba juures.
Üles minna ei viitsi, kuna aastaid tagasi pidasime Liberty saarel ühe peo. Pärast kella 23 ja hulka õllesid otsustasime, et peame ikka samba krooni ronima. Ja kui oled vabadusetädi peast keset ööd vaadanud tuledesäras Manhattanile, pole saja jaapani turistiga samasse kohta minekust enam erilist rõõmu. Naudingi lihtsalt kajakate kisa ja kakat ning tunnen end hästi.
Laevaga tagasi sõites käin Ellise saarel. Tore on mõelda, kuidas mu enda vanavanemad omal ajal sinna saabusid ning immigratsiooniväravatest läbi läksid. Hästi pingutades leiaks ehk nende nimedki kuskilt. Kes on näinud filmi “Hitch” Will Smithiga, teab, millest ma räägin.
Ellis Islandi muuseum annab aimu, et juba ammu oskasid ameeriklased hästi koordineerida suuri rahvahulki: Elliselt lasti päevas läbi tuhandeid inimesi. Eri rahvused saadeti erinevatesse piirkondadesse. Näiteks itaallaste kutsumine Tonydeks tuleb sellest, et Ellise immigratsioonis löödi nende sihtkohana passi tempel “To NY”.
Minu laevake saabub tagasi Battery parki, kust otsustan jalutada Canal Streetini. Kohtuhoone juurest keeran Hiinalinna. Kel tugevad närvid, võib minna Hiinalinna südamesse, et süüa sealsetes keldrites tõeliselt šeffe asju – ritsikaid, koeri jne. Aga sinna naljalt ei pääse.
Broadwayl möödun väiksest kirikust Trinity Church, mis asub täpselt ground zero ehk kunagise WTC kaksiktorni kõrval. Mina nägin kaksiktorni viimati kaks päeva enne rünnakut, kui tegime väiksed dringid ühel ülakorrustest asunud “originaalse” nimega baaris Bar With a View. Enam seda baari pole.
Tee peale jäänud Mulberry Street on aga jätkuvalt täis restorane. Minu lemmik on Il Palazzo ning nende
kohapeal tehtud pasta portobello seentega. Palazzos tasub aega võtta, nautida veinikest, veekest, pastakest ja lobiseda. Kui on ilus, võid tänaval istuda, kui on natuke koledam, siis sisehoovis, väga koleda ilmaga sees.
Kuna olen Palazzos käinud aastaid ja pidasin seal ka oma ülikooli lõpupeo, vahetame peakelneriga iga kord uudiseid, kuidas läheb Eestis ja kuidas tema kodulinnas Milanos. Et ma pole kunagi võimeline sealset portsu ära sööma, pakitakse see kaasa, lisades kindlasti ka mõned vahepeal leiutatud uued tooted.
Paras aeg on minna Little Italyst edasi Sohosse, mis tähendab NYs South of Houston Street ehk asukohta lõuna pool Houstonit (häälda ‘hauston’, mitte ‘hjuuston’). Soho hakkab peale kusagilt Grand Streetilt ja on kuulus galeriide, butiikide ja nunnude kohvikohtade poolest.
Vaadata saab Mark Kalev Kostabit ja Andy Warholi, avatud on noorte disainerite poed, šefid pakkumised, väljamüügid ja mõned lõpumüügid.
Kella nelja paiku saan armsas prantsuse kohvikus Prince tänaval kokku Deborah’ga. Joome mõnusalt njuujorgipärast prantsuse kohvi, mis jääb Eesti omale alla, aga näeb nett välja.
Kui on isu tõelise gurmeetoidu järele, tasub sisse põigata Dean & DeLucasse, mis on võrratult luksuslikum Stockmanni delikatessiletist. Seal on üks linna paremaid cheese-cake’e ja palju põnevaid juuste.
1996. aastal New Yorki õppima minnes astusin nädala toidumoona ostmiseks esimesena sisse just Dean & DeLucasse. Hindasid nähes tundus, et stipendiumiga ma linnas üle kolme päeva küll vastu ei pea. Õnneks avastasin ka muud toidupoed.
Pärast kohvi lähen rõõmsalt koju vaatama, mida teevad mu puertoriikolastest naabrid ühel pool ja äsja sissekolinud yuppie’d teisel pool.
Kui ma 1997. aastal kolisin C avenüüle ja 3. tänavale, elasime seal mina, Fern, Kelly and the rest of puertoricans. Nüüd on pilt muutunud. Ilmunud on uued majad ja kallid autod, after-hour-baarid on kinni, NY esimene süstalde vahetuspunkt mujale viidud. Kunagine agul on läikima löödud ja mind teeb see kurvaks.
Aga nüüd peangi startima sõbranna lapse sünnipäevale. Otsustan linna teise otsa West Village’isse minna jalgsi. Seal elab mu sõbranna Linda, kel on naine nimega Mary ja neil on kaks last. Laste sünnipäevad on USAs muide palju suurem staatuse näitaja kui täiskasvanute omad. Lisaks endale tuleb ka tited võimsalt üles lüüa!
Sünnipäeva peetakse katusel nagu suurt osa NY pidudest. Aed on ümber, kõik kohad täis rõõmsaid lapsi ja vanemaid. Kingitused antakse vanemate kätte: lastel võivad pakke avades tekkida kadedushood ja siis ei jõua nuttu ning kisa ära kuulata.
West Village on lahe kant, tuntud ka geide linnaosana. Eks see natuke tendentslik ole, päriselt on tegemist lihtsalt natuke üleslööduma linnajaoga kui hipilik East Village.
Mingil hetkel peame lahkuma, et jõuda Cindy Lauperi kontserdile Bowery Ballroomis. Pärast kontserti leiame, et tark oleks magama minna, sest homme on vaja ka asju teha.
Kolmapäev on saunapäev
Järgmisel päeval proovin end jube vara üles ajada, nii kell seitse. Saan kodu lähedal kokku Kimiga, sest NYs on kombeks alustada tööpäeva koos sõpradega hommikust süües. East Village on šeffe kohti täis, iga nurgake sobib selleks väga hästi.
Kell 11 lähen oma järjekordsesse lemmikkohta – Türgi sauna, mis asub… ütleme, et kusagil 10. tänava kandis – hoian seda kui ühte oma NY saladustest. Kui leiate, minge. Maja on tüüpiliselt kitsas 19. sajandist pärit pruunkivimaja ehk brownstone, sauna peavad venelased ja mina kui vene keele rääkija olen seal muidugi väga popp.
Kolmapäeval on saunas naiste hommik – ruumid on paksult rahvast täis. Selga antakse hõlstid, kust paistavad välja vaid käed, jalga kummist plätud. Viimased on igaks juhuks number 45, et kõigile mahuks, ja mõni on nende “surfilaudadega” ikka trepist alla ka sadanud.
Vene saun on ehitatud mustadest kividest ja külma vett purskab igast august – vastasel juhul ei peaks seal vastugi. Sõbralikus koosmeeles lebavad kõrvuti afroameeriklane, venelane, eestlane ja lihtsalt ameeriklane.
Kui väga palavaks läheb, hüppan miniatuursete jäämägedega basseini ja kui suudan, lähen sauna tagasi. Kohati võib saun ka päris jube olla, sest naised topivad omale igasuguseid mökse näkku ja kehale ning tunned end kui New Orleansi voodoo-peol – kes näost punane, kes selja pealt kollane, kellel kelmikas valge triip üle pepu tõmmatud.
Päeva tõmbemoment saabub kell kaks, kui sisse hakatakse laskma ka mehi. Häda naistele, kes pole jõudnud riidesse panna: uks murtakse lihtsalt maha. Veidi enne kahte lahkudes näen meestest ootajate seas Gary Oldmani.
Pärast sauna jalutan ülesmäge, 31. tänavale Assisi Franciscuse kirikusse, et kuulata Bachi kontserti. Kuna kirik asub 32. tänava ja Viienda avenüü lähedal, otsustan lõunat süüa korea barbeque-restoranis. Sealse toidu peaeelis on hull kogus tilulilu ehk eelroogasid, mida serveeritakse täis terve laud – mõnusaid marineeritud juurvilju ja muudki.
Kohtudes sõbranna Barriga läheme šoppama Macysse. Pood on suur, aga mõnus, lihtne ja loogiline. Kuna Barri töötab MTVs, saan kätte kogu uue gossipi (kuulujutu): millised artistid on tööle võetud, kes mitte; kes toetab aidsiennetust ja kes mitte.
Viimane on meile oluline, sest töötasime Barriga aastaid koos Lifebeatis, mis ühendas muusikatööstust võitluses HIV/AIDSi vastu.
Lõpuks otsustame jalutada mööda Viienda avenüü ja 34. tänava nurgal asuvast Empire State Buildingust. Kes viitsib järjekorra ära seista, saab ülevalt nautida suurepärast vaadet.
Times Square’il näeme uue Shakespeare’i Julius Caesari etenduse reklaami, kus mängib peaosa Denzel Washington. New Yorgi ja Broadway suuremaid võlusid ongi suurepärased tükid suurepäraste näitlejatega, keda oleme muidu harjunud nägema vaid kinolinal. Aga just Broadway on koht, kus nende oskused tõeliselt proovile pannakse.
Vähegi viitsides on pileteid lihtne saada. Pikalt jooksvatele tükkidele ja muusikalidele saab odavamaid pileteid osta ka samaks päevaks otse Times Square’il asuvast kioskist.
Kuna aega jääb parasjagu üle ja midagi tarka pole teha, helistame samuti MTVs töötavale Timile ja kutsume ta endaga välja. Napsutamiseks on ka just sobiv happy houri aeg. Sööme-joome ja siis läheme teatrisse.
Etendus on täiesti rabav. Mulle meeldib Ameerika süsteemi juures ehk kõige rohkem edutaining (education and entertainment) – nad suudavad teha asju, mis on korraga harivad ja meelt lahutavad.
Saal on täis mustanahalisi, sest Denzel Washington “Julius Ceasari” Brutusena mõjub tõmbenumbrina. Denzel Washingtonil on ühiskonnas suur mõju pärast filmi “Philadelphia”, mis rääkis esimesena tõsiselt HIVpositiivsetest ja AIDSist.
Etendust nauditakse suu ammuli, aga lõpus plaksutatakse vaid korra ja kõik. Eestlastele omast esinejate 20 korda tagasikutsumist Ameerikas naljalt ei ole.
Kuna Timi sõber Dean on poppide NY geiklubide valgustusboss, läheme õhtul klubituurile. Geibaarides avastan uue trendi – baarmenid on nüüd heteromehed, kuna geid kippusid töö tegemise asemel klientidega liialt flirtima. Nüüd on aga uus probleem – heteronaised istuvad näljaste nägudega ümber laudade nagu kanad ja landivad baarimehi. Käime kõik popimad klubid läbi ja jõuan koju kolme paiku. Pisut… väsinuna.
Neljapäev on paadipäev
Järgmisel hommikul on ilus ilm. Sõidan oma kodu juurest jalgrattaga mööda FDR Drivewayd välja, käies korra ära Roosevelt Islandil. Põnevale saarele viib ilus õhutramm.
Nautides hommikuse ringi järel suurepärast vaadet East Riverilt Manhattanile ja Brooklynile, lähen mööda majast, kus elab ÜRO peasekretär Kofi Annan. Väljumas näen parasjagu küll näitleja Sigourney Weaverit, aga tegemist on suure kortermajaga, mitte salaja pealesatutud armuafääriga.
Parim asi pohmelliga musta südametunnistuse puhastamiseks on minna kohusetundlikult muuseumi. Ka pildid näevad palju paremad välja. Väntangi MoMA’sse ehk moodsa kunsti muuseumi.
Lisaks headele kunstnikele näeb seal palju näitusi arhitektuurist, linnaplaneerimisest jne. Samal ajal õpid igasuguseid moodsaid võtteid, kuidas asju presenteeritakse, linnaruumi üle diskuteeritakse jne.
Otsustan, et on aeg ratas koju viia ja ka kõht on vahepeal tühjaks läinud. Parimad kanasalativõileivad leian alati Sohost Buffa’s delist Lafayette’i tänaval. See on üks NY hästipeidetud saladus, sest kohta ei leia ühestki toiduteatmikust. Küll olen mitu korda avastanud enda kõrval söömas seriaalist “Seks ja linn” Mr Bigina tuntud Chris Nothi.
Nagu NYs ikka, käivad mõnusa võileiva juurde coleslaw ehk kapsasalat ning pickles ehk hapukurgid ja jäätee. Need ära puginud, sõidan edasi all-linna, South Street Seaporti, kus asuvad kaid poodidega.
Kohtun sõbrannaga ja sõidame väikese paadiga mööda East Riverit. Paaritunnine värskendus, mida tasub igal juhul proovida. Edasi on aeg minna oma vanasse ülikooli, kus toimub armastatud turundusõppejõu loeng. Olen lubanud seal rääkida Eesti mittetulundussektorist.
Kuna mu õppejõud, mullu Eestiski käinud Mary McBride, on rikas ja tema mees Richard on veel rikkam, läheme nendega pärast loengut Tribeca Grilli, mis kuulub Robert de Nirole ja kus nad saavad mulle välja teha.
Nooblites restoranides on tark alati kohad ette kinni panna. Restoranis tekitame piinlikke momente, sest tuliste aktivistidena tõstame häält ja argumenteerime vaesuse, homofoobia ja Bushi poliitika üle.
Pärast on Richard otsustanud meid viia jazzi kuulama, seekord Bleecker Streetil asuvasse Blue Note’i. Kuna seal ei tohi rääkida, siis teeme oma tunded kuuldavaks veel mõnes nunnus baaris 7. avenüü ja Christopher Streeti kandis. NY bluus ja jazz on aga fantastilised. Ja pooled sealsetest muusikutest teavad Anne Ermi!
Laupäev algab gospel-brunchiga!
Hüppan rongi peale ja sõidan ülalinna Harlemisse, et lõbustada end 156. tänaval gospel-brunchil kohas nimega Sylvia’s. Tellin vingeid rasvas praetud kanatiibu, mis tehtud in the Southern style, pannkooke, hashbrownies’t (praekartuleid), kuulan gospelit ja ajan toitu näost sisse. Special treat, ma ütleks.
Pärast söögiorgiat on halb olla ja tark jalutada. Näiteks 110. tänavale Columbuse avenüüle, et minna Central Parki nurgal asuvasse ja minu jaoks ühte maailma uhkematest kirikutest – St. John the Divine.
Lõpuks jõuan Metropolitani muuseumi ehk Meti. Sealt leiab igaüks kindlasti oma, aga mul on Metis kaks lemmikkohta. Esiteks avaneb hoone katuselt täiesti hunnitu vaade linnale, samas saab juua šampust ja vaadata uusi kujude väljapanekuid. Teine lemmik on impressionistide osakond. Kuulsad on muidugi ka Guggenheimi ja loodusloomuuseumid või uhke Frick Collection.
Jõudmaks Metist loodusloo muuseumisse, tuleb minna teisele poole parki. Tee peal põikan läbi John Lennonile pühendatud Strawberry Fieldsist ja mälestuskivist sõnaga “Imagine”, kuna just seal Dakota Buildingu ees lasti ta maha. Dakota majas vändati suuresti ka õudusraamatu Rosemary’s Baby järgi tehtud film ja Yoko Ono peab seal korterit tänaseni. Kuna mul elab Dakotas üks sõber, käin igaks juhuks ka kohvi joomas. Maja on sünge.
Tulles läbi Central Parki, jäävad samasse kanti ka Metropolitan Opera, Trumpi uus maja ja maailma paremate muusikaesituste paik Carnegie Hall. Kes seda maja ja eriti hoone põnevamaid kohti ei tea, vaadaku filmi Home Alone 2: väike Macaulay Culkin jälgib koos tuvitädiga kontserti just Carnegie Halli pööningult.
Õhtust võib süüa seal ligidal asuvas Russian Tea Roomis, aga see on vist praegu kinni. Noh, igasugu muid kohti on ka, eriti kuskil Kolmanda avenüü ja 50. tänavate kandis. Pärast sööki otsustame koju jalutada, käia läbi 10. tänaval ja Broadwayl asuvast kogu öö avatud Strandi raamatupoest.
Ja teha ikka veel üks õlu St. Marks Streetil Bull McCabe’s. See on vana pungikeskus, kus võib lasta end tätoveerida või vaadata Stompi etenduselt tulevaid imeilusaid tantsijaid ja siis koju kakerdada.
Kui teil veel energiat jätkub, tasub öösel tšekata baare Teise avenüü ja Houstoni kandis, või siis Orchard Streeti piirkonnas. Aga ärge seal Manolo Bahnikutega ringi jookske. Võite kukkuda.
Nii see elu on. Kui ma tööl käin, siis on päevad NYs umbes samasugused, ainult tööd tuleb ka teha.
Viimase asjana linnas võite ära käia Grand Central Stationis (keskraudteejaamas). Seiske seal ruumi ühes nurgas, laske oma kaaslasel teises seista, ning rääkige teineteisega. Üle võlvlae leviv kõla on vapustav.
Vahest see kirjeldabki New Yorki kõige paremini – kõik jõuab teieni mingil kummalisel viisil, peab oskama tahta ja otsida.
Ühe armumise aadressraamat
New Yorgist rääkides mõeldakse enamasti paari miljoni elanikuga Manhattanit, kus töötab kaks korda rohkem inimesi, kui seal elab. Ülejäänud elavad hoopis Brooklynis, Queensis, Bronxis või teisel pool Hudsoni jõge asuvas New Jerseys.
Mina olen New Yorgis elanud Teise avenüü ja 26. tänava nurgal, mis on ülikoolikeskne piirkond, siis 116. tänava ja Broadway nurgal, mis on Columbia ülikooli kant, 150. tänaval Harlemis ning 10. tänaval ja Kuuendal avenüül, mis on kõrgema keskklassi linnaosa.
Siis Grand Streeti lõpus juutide linnaosas, Jane Streetil (puhas geipiirkond!), seejärel Kaheksandal avenüül 34. tänaval Madisson Square Gardeni lähedal; 2. tänaval Teisel avenüül, mis asub linna kuulsaima transvestiitide klubi Lucky Cheng kõrval; 54. tänaval ja Teisel avenüül, mis on keskklassi kontorirottide kant ja lõpuks jõudnud C avenüüle 3. tänavale padupuertoriikolaste elupaika, mille on viimasel ajal vallutanud yuppied.
Need on kõik täiesti erinevad linnaosad, mida kõiki ühendab üks omadus – igal pool tunned end maailma nabana. See on selle suurepärase linna kõige fantastilisem kingitus. Pärast aastaid NYs elamist tunnen linnas koristajaid ja miljonäride võsukesi, staare ja õppejõude, inimesi eri rahvustest ja nahavärvidest ning julgen öelda, et New York on mõeldud kõigile, kelle meel on avatud. Ma ei leia selle kohta lihtsalt teist väljendit.
Arvatakse, et njuujorklased on ülbed, et seal on palju kuritegevust ja et kõik on hästi kallis. Tegelikult on NY vastuvõtlik teotahtelistele ja ettevõtlikele inimestele ja siin on nii kerge läbi lüüa, kui veel saab olla.
Inimesed on sõbralikud ja isegi nii viisakad, et kui ükskord öösel jooksis üks kurikael Times Square’i all metroos mulle püstoliga otsa, vabandas ta, et ei ajanud taga mind, vaid hoopis kedagi teist. Ning jätkas oma tagaajamist.
New Yorgis on lõpmatu avastamise ja uudsuse tunne ning teadmine, et see ei vea sind kunagi alt, kui respekteerid ise keskkonda ja neid inimesi. Ega NY kõikidele muidugi ei sobi. Aga kõigile ei sobi ka maaelu. Minu jaoks toob New York linnaelu headest külgedest välja parima ja pahadest halvima. Kui keegi ütleb, et põlvede värin ja südame puperdamine tähendab armumist, siis minu jaoks seostub see tunne New Yorgiga.
Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris veebruar–märts 2006.
Teemad