Olgugi et California on USA rahvarohkeim osariik, on seal küllaldaselt inimestest puutumata hingematvalt kaunist loodust – hindamatut maavara, mille nautimiseks tasub ette võtta korralik automatk. “Minu California. Mull mullis.” autor Ede Schank Tamkivi tegi 2014. aasta viimases Estravelleris praktilise sissejuhatuse osariigi esmakülastajaile.
“Ringisõitmiseks on meil aega kolm päeva: plaan on homme minna Yosemitesse, siis teel Los Angelesse tahaks põigata läbi Death Valleyst ja tagasiteel tahaks ikka Big Suris neid merilõvisid ka pildistada!!” Nii võib sageli kuulda arutlemas äsja San Francisco lennujaamas esimest korda jala California pinnale asetanud turiste, kes ei anna endale kaarti vaadates aru, missugune lahmakas see maatükk tegelikult on.
Päevaga Pariisist Rooma?
California rannajoon põhjast lõunasse on 1350 kilomeetrit, mis on umbes sama pikk vahemaa kui Pariisist Rooma. Ma ei kujuta ette, et selle läbikihutamine ühe päevaga vastaks kellegi arusaamale mõnusast puhkusest. Kulunud tallaga soki kujulist California osariiki risti, rannikust sisemaale läbi sõites peab arvestama samuti vähemalt poole tuhande kilomeetrise sõiduga, sest üle mägede ja läbi kõrbete ei kulge ükski tee sirgelt kui pinguletõmmatud nöör. Kui sooviks on sel teekonnal näha muud kui möödakihutavaid liiklusmärke ning einetada mujal kui teeäärsetes kiirtoidukettides, tasub endale paarist päevast rohkem aega varuda.
Ilmselt pole California-huvilistele mingi uudis, et see rahvaarvult suurim ja pindalalt USA kolmas osariik pakub võimsaid (loodus)nähtusi. Tema kaldaid uhab rütmilise rahuga maailma suurim ookean, mille rannikuvetes võib kohtuda maailma suurimate imetajate, kuni 30 meetri pikkuste sinivaaladega. Rannikule allesjäänud metsades kasvavad aga maailma kõrgeimad puud rannikusekvoiad, mis võivad kasvada üle saja meetri kõrgeks ja elada pealt tuhandeaastaseks.
Hingemattev Yosemite rahvuspark
California ja Nevada piiril asuvas Yosemite rahvuspargis võib lisaks puuhiidudele imetleda USA kõrgeimat juga, 740 meetri kõrguselt kaljult otse sügavikku kukkuvat veemassiivi. Yosemitest kolmetunnise autosõidu kaugusel lõuna pool on 4421 meetri kõrgune Mount Whitney, üksteise küljes kinni olevate USA osariikide kõrgeim tipp.
Suurema osa aastast lumega kaetud Whitney mäest vaid saja kilomeetri kaugusel asub omakorda USA kõige madalam – 86 meetrit allpool merepinda – ja kuivem punkt, Death Valley ehk Surmaorg. See kõhe nimi pole kaugeltki liialdus. Mõnel aastal ei saja seal tilkagi vihma ning täpselt sada aastat tagasi mõõdeti selles orus maailma kõigi aegade kuumarekord: 56,7 kraadi Celsiuse skaalal. Samas võib seal, nagu kõrbes ikka, ka suvistel öödel temperatuur kukkuda alla nulli.
Automatk ameeriklaste moodi
Ameeriklased ise eelistavad korraliku roadtrip’i tegemiseks võtta vähemalt nädala või kaks. Tervelt kaheksas miljonis Ameerika majapidamises on sääraste maanteematkade tegemiseks vähemalt üks isiklik matkabuss, mida kohalikus kõnepruugis tuntakse lihtsalt kui RVd (recreational vehicle). Iga selline sõiduk läbib aastas keskmiselt 7200 km ehk umbes sama palju, nagu legendaarses Ameerika filmis jooksis Forrest Gump kolme aastaga – ühest riigi servast teise ja uuesti tagasi. Erinevalt lihtsameelse jooksugeeniuse täiesti tasuta saadaolevast kondiaurust neelavad RVd oma teekonnal arutu koguse kütust – umbes 30 liitrit saja kilomeetri kohta. Ameeriklaste suurusehullusest annab aimu ka see, et uhkemad RVd on sisustatud marmorpõranda, nahksohvade, mitme teleka ning täismõõdus voodiga.
Kindlasti saab pikemaid matku teha ka tavalise sõiduautoga, ent siis tuleb läbi mõelda, millise tasemega majutust reisisellid ootavad. Teeäärseid motelle ja hosteleid leidub USAs nii kiirteede kui ka väiksemate tugiteede ääres piisavalt, kuid nii mõnedki neist sobiks pigem mõne moodsama vesterni või suisa õudusfilmi võttepaigaks.
Ole valmis kõrghooaegadeks
Kes hindab soliidsemat hotellimajutust, peab ehteestlasliku alalhoidlikkusega siiski olema valmis muudeks ootamatusteks. Näiteks viinamarjade lõikusajal septembris-oktoobris on populaarsetes veinipiirkondades nagu Napa ja Sonoma kõik hotellid hoolimata üsna krõbedast hinnaklassist viimse toani välja müüdud ning viimase hetke pakkumise lootuses spontaanselt uksele ilmumine võib tagada sulle öömaja oma autos. Sama lugu on üsna tavaline tipphooajal Tahoe suusakuurortide mägimajakestes või loodusparkide südames asuvates hotellides.
Looduspargid – puhkus looduse keskel
Kui reisi trajektoor ja majutuskohad on aegsasti paika pandud, tasub end viia kurssi ka loodusparkide lahtiolekuaegadega. Üldiselt jagunevad need föderaalriigile omase mudeli järgi kolme suurde rühma: riiklikud, osariigi- ja kohalikud pargid.
Riiklike parkide alla kuuluvad üleriigilise tähtsusega looduspargid nagu Yosemite, mille ajalugu on USA mõistes väga pikk. Juba 1864. aastal, kui kullapalavik oli raugenud, ent Ühendriigid kodusõjakeerises, kirjutas president Abraham Lincoln alla määrusele, millega “YoSemite Valley” sai looduskaitsealaks. Tänapäeval käib Yosemites aastas umbes viis miljonit turisti (pileteid lunastatakse autode järgi, 20 dollarit sõiduki kohta, RVdele veidi kallim). Kõige rohkem muidugi suvise kõrgvee ajal (sest kõrgel mägedes sulab lumi mõnikord alles juunikuuks), kuid kindlasti on seal väga ilus ka sügisel ja talvel. Ettevaatlik tasub aga olla kõikjal ringi sibavate koopaoravatega, sest lisaks nende nahaalsele kombele turistidelt otse käest toitu näpata võivad nad levitada ka ebameeldivaid närilistehaigusi nagu hantaviirus.
Riiklikel looduskaitsealadel kehtivad kindlad reeglid, näiteks ei tule kõne allagi eestlastele nii armas lõkketegu kaunil metsavälul, sest metsatulekahjude oht on alati suur. Silma tasub peal hoida ka riiklikel pühadel ja nendega kaasnevatel pikkadel nädalalõppudel, sest siis on tavaliselt sissepääs tasuta. See tähendab muidugi alati ka tohutuid rahvamasse ja liiklusummikuid. Möödunud aastal, kui riigiametnikud eelarvekriisi tõttu streikisid, pandi aga riiklikud pargid kinni ja pikalt reisiplaane teinud turistid jäid lihtsalt pika ninaga.
Vali, millist tahad – 280 looduskaunist paika
Samal ajal võisid aga huvilised külastada kõiki 280 California parkidevalitsusele alluvat looduskaunist vaba aja veetmise keskust. Siia alla kuuluvad nii sekvoiametsad, liivarannad, matkarajad, vanad kullakaevandused kui ka uhked vanaaegsed ehitised, nagu näiteks meediamogulite dünastiale Hearstidele kuulunud loss.
Suurem osa neist vaatamisväärsustest palistab Vaikse ookeani rannikut ja ühest kohast teise sõitmiseks on parim viis kulgeda mööda maaliliste ookeanivaadetega Highway One’i. Ei tasu lasta end eksitada selle kiirtee nimest, sest eriti suurt kiirust sel üsna kurvilisel ja kohati lausa ohtlikul teel arendada ei ole võimalik.
Kuigi turistid kibelevad eelkõige ookeani äärde, pakub samaväärselt võimsaid elamusi ka sisemaa. Hea näide on Sierra Nevada mäestikus asuv Donneri memoriaalpark, kus saab sõltuvalt hooajast matkata, kala püüda või suusatada täiesti tasuta. Pilet tuleb lunastada vaid telkimisplatsi eest või kui on soov külastada kohalikku rännutee muuseumi, kus jutustatakse lugu läände paremat elu otsima rännanute raskest saatusest.
Californiast ja selle looduskaunitest paikadest võiks kirjutada veelgi ja seda on loo autor ka teinud. Täies mahus artiklit on võimalik lugeda Estravelleri 2014. aasta 5. numbrist.
———————————
Fotod: autor