Pikemaks nädalalõpupuhkuseks valitud Pariis üllatas Janika Ritsonit jaanuaris sooja ilma ja päikesepaistelise sinitaevaga, mis pole sealgi tavaline. Nii kujunes romantilisest väljasõidust hoopis uutmoodi kogemus seekordseks liikumisvahendiks said impulsiivselt valitud rattad.
Muidugi võib Pariisi avastada ka teisiti näiteks mööda Seinei suure valgustatud laevaga kruiisides või klassikalise hop-on-hop-off-bussiga olulisemate vaatamisväärsuste vahet liikudes. Aga see pole justkui päris-Pariis, mida seal turistidele näidatakse.
Päike ja soe ilm tundusid liiga head, et neid metroo maa-alustes käikudes mööda saata, ning jalutada on küll mõnus, aga vaid jalgsi liikudes suurlinnas paari päevaga paraku palju näha-teha ei jõua. Sestap kujuneski me reisist omamoodi jalgrattarapsoodia.
Kui kuulsates jalgrattalinnades Amsterdamis ja Kopenhaagenis on linnapilt jalgratastest ja nende parklatest kirju, siis Pariisil on omaette ühtne süsteem ja see hakkab igale turistile kiiresti silma. Iseteeninduslik Velib toimib nagu kellavärk taotled internetist endale sobiva päevade arvuga kasutusloa (valikus on 1 ja 7 päeva) või ostad selle kohapealt, tuvastad end ühes 1800 rendipunktist ja sõit võib alata.
Velibi mobiilirakendus aitab enda asukoha tuvastamisega leida kiiresti lähimad rattad, aga saab veel lihtsamalt suvalises suunas jalutades komistad nii või naa järgmisel tänaval rattarivi otsa.
TEENUSE HIND koosneb päeva- (või nädala-)pileti hinnast vastavalt 1,7 või 7 , millele lisandub tasu tegelikult kasutatud jalgrattatundide eest. Esimene pooltund on tasuta, järgmine maksab ühe euro, järgmine kaks ja kolmandast alates neli eurot. Ülimõistlik hind, mistõttu enamik jalgrattal liiklevaid prantslasi isikliku ratta soetamisele Velibi eelistabki tasuta pooltunniga jõuab päris kaugele, et ratas jälle ära anda ja hiljem uus võtta.
Hinnastamine garanteerib ka selle, et rattaid kodumaja või kontori juurde asjatult seisma ei jäetaks ja ka turist ratta enne pikemat brasseries prassimist kenasti oma kohale tagasi viib nii on parklates alati piisavalt velosid järgmistele
huvitatutele.
Velibi kasutajaks registreerimiseks on vaja krediitkaarti ja meiliaadressi. Saab ka esimeseta, aga tundus keerulisem, sest sel juhul tulnuks kuskilt plastpilet hankida. Pealegi, kuna ühe kaardiga saab võtta ka mitu ratast, siis ühe toimiva krediitkaardi reisiv seltskond kamba peale ju ikka leiab. Iga rattur ise vastutab selle eest, et pärast kasutamist ratta taas turvaliselt parklasse lukustab ja et seal ka kõik vajalikud viled-kellad endiselt küljes oleksid eks selleks neid kaardiandmeid ju küsitaksegi.
KÕIK 20 000 VELIBI RATAST ja Pariisi tänavad on ohutuks sõiduks kõige vajalikuga varustatud automaatselt süttivad esi- ja tagatuli, kolm käiku ja mahukas korv tagavad sõidurõõmu. Kiivreid ja helkureid ei kanta, aga eks pikemal Pariisi-külastusel õnnestuks needki hankida. Enim üllatas mind aga suurlinnaliiklus, mille nii loomulikuks osaks ratturid on. Rattaga siin kõnniteedel ei sõideta (kuigi vabandavalt naeratavale turistile andestatakse igasugused imelikud manöövrid) ratturite privileegiks on hoopis bussirajad või omaette kiviääristega teed, mis vastavalt märgistatud. Ka pea igas fooris on tuled jalgratastele. Nii tundsin end kevadele sobiva ilmaga Pariisis kruiisides nagu tõeline prantslanna. Või siis, noh, vähemalt nagu eestlanna Pariisis.
Ehk on asi aastakümneid toiminud süsteemis, ehk hoopis armastuse linna maagilises auras, aga üht-teist võiksime prantslaste rattasüsteemist õppust võtta küll. Bussirajad meil ju on andkem siis ratturitele seal liiklemiseks busside-taksodega samad õigused.
Aga rattaga liikumist ei tee ju võluvaks ainult sujuv liiklus. Hoopis olulisem on see, millise vabaduse annab jalgratas suurlinna avastamisel rattal jõuad imekiirelt kaardil väljaotsitud kohtadesse; äraeksimine on ainult boonus, sest nii märkad kohti, kuhu reisijuht ei suuna, ja tõeline elu jääb ju teadagi peatänavaist ja turistide pilkude eest veidi eemale.
KES PISUT EKSELDA VIITSIB ja Seinei-kruiisi rattaga jõe kallaste imetlemise vastu vahetada raatsib, ei pea ometi Pariisi kuulsaist sümboleist loobuma umbkaudu kaardi ja linnaviidastiku alusel pedaalides said mõne päevaga avastatud Notre-Dame ja Invaliidide kirik, Louvre ja Pompidou, Seinei pikad kaunid kaldad koos kuulsate sildade ja armulukkudega, nii mõnigi Ladina kvartali patisserie, brasserie ja muidugi Ladurée makrooniäri, ooperimaja, kauni arhitektuuriga La Fayettei kaubamaja ja Madeleinei kirik, triumfikaarest, Champs-Élyséesst, Concordei jt kuulsaist väljakuist, lossidest ja ilmkuulsast tornist rääkimata.
Lisaks kümneid võluvaid vähem tuntud kohti, millest enamikku nimetada ei oska, kuid ehk pole tarviski las igaüks avastab ise. Pariislane pole kade, haara vaid ratas ja tunne end põlise prantslase vääriliselt, rattal tuhisedes oled oodatud osa saama nende mõnusa meluga kohvikukultuurist ja kõigest muust, mida linnal pakkuda. Vaid ostlemiseks võib imeilusa rattailma puhul headest hindadest hoolimata aega väheks jääda.
Tekst: Janika Ritson
Rattajagamisvõrgustikud Euroopas
Pariisi rattarent ei ole päris tavaline teenus, vaid linna toetatav taristu, mida käitab välireklaamikontsern JCDecaux. Sama firma rattavõrgustikud toimivad lisaks Lyonis, Córdobas, Viinis, Dublinis ja oh üllatust, Venemaal Kaasanis.
Prantslaste Velibist inspireerituna käivitati rattajagamine ka Londonis, mis tegutseb 2010. aasta detsembrist. Teenust pakutakse Londoni keskosas ning rahvas kutsub sõidukeid nende propageerimisega tegelenud linnapea järgi Borise ratasteks. Britid teatasid möödunud aasta mais uhkelt, et avamisest saati on rendiratastega tehtud 22 miljonit sõitu ilma surmaga lõppenud õnnetuseta. Mullu juulist see enam nii ei ole.
Estraveller proovis 2009. aastal ka Stockholmi rattavõrgustikku, mis suures osas on Pariisi omaga väga sarnane. Erinevuseks ehk nii palju, et sihtgrupina nähakse stockholmlasi endid ning rendipaketid pole turistile ehk kõige mugavamad. Meie leidsime endale siiski sobiva.
Kõige moodsama välimusega rendirattad leiab Saksamaalt, kus on kasutusel kaks rendimudelit. Ühel juhul paiknevad rattad hajusalt üle linna ning need leiab GPSi abil, teisel juhul kasutatakse rendipunkte samamoodi nagu eelkirjeldatud lahenduste puhul. Saksamaal saab rendirattaid mitmes linnas: Aachenis, Berliinis, Kölnis, Frankfurdis, Hamburgis, Karlsruhes, Kasselis , Mainzis, Münchenis ja Stuttgardis.
Rattavõrgustikud on olemas ka Kreekas, Küprosel, Madalmaades, veitsis, Tehhis ja Ungaris. Venemaal saab lisaks Kaasanile rendirattaid veel Moskvas, kolmandal Roomal on kohustus olla moodne.
Eestlastele on alati meeldinud end lähinaabritega võrrelda. Toimivat rendivõrgustikku pole veel Helsingis, Riias ega Vilniuses, poolakatel on see juba olemas nii Varssavis kui ka Krakovis, aga ka mitmes väiksemas linnas.
Karl-Kristjan Nigesen
Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 1/2014.
Teemad