Makroonid on ilmselgelt maiusemaailma viimaste aastate tähelepanuväärseim moeröögatus. Aga milline makroon on parim? Mis on see kvaliteet, mida peaks hindama nii kodukokk kui ka kohvikus maiustaja? Tõele jälile saamiseks tuleb seada sammud trendilaine harjal surfavate makroonide sünnilinna Pariisi.
Tegelikult on tõde lihtne. Kahepoolne makroon sai alguse Pariisis 1930. aastal aadressil Rue Royale 16 ehk Ladurée pâtisseries, see koht toimib tänaseni ja olemas oleks justkui makroonietalon.
Võimalik, et märkasite tuttavaid makroone Marie Antoinettei seiklusi kajastanud Sofia Coppola filmis? Kuidas nad said 18. sajandil olemas olla? See film ei ole just ajaloolise tõe etalon, aga killuke tõde on siin siiski. Toonagi olid makroonid Prantsusmaal olemas, ent nägid välja üksjagu teistsugused kui tänapäeval. Natuke formaalset autentsust on ka neis filmimakroonides, rekvisiitideks vajalikud maiustused valmistas muidugi Ladurée. Maias filmisõber avastas makroonid ka tänavuses Suure Gatsby filmi teejoomise stseenis, aga sealgi on tegu vaid filmilooja ettekujutusega maksimaalsest luksusest, mida 1920ndatel vähemasti selliste makroonide moel veel ei eksisteerinud.
KAS ETALONMAKROONID ON PARIMAD? Poovige järele. Niisiis, kui satute Pariisi ja teile meeldivad makroonid, peaks teie esimene ja olulisim vaatamisväärsus olema Ladurée maiuseäri. Poode ja müügikohti on neil linnas üksjagu, külastatuim on vahest Champs Élyséesl, ent see üks ja õige asub ikkagi Rue Royaleil, Cocodrei väljaku vahetus läheduses. Viimase kasuks räägib ka võimalus teha kõrvalasuvas samuti 1930ndatest pärinevas
Ladurée teemajas üks kerge eine.
Ladurée maitsed on klassikalised ja naturaalsed sidrun on sidrun, vaarikamakrooni täidiski on päris vaarikas ühes seemnetega, et naturaalsuses vähimatki kahtlust ei tekiks. Siin Rue Royaleil tajun ma esimest korda pistaatsiamakroonis selgelt pistaatsiat. Leiab ka eksootilisemaid maitseid, apelsiniõie makroon on suisa imeline. Ladurée pole võtnud eesmärgiks okeerida millegi väga radikaalsega ja seda pole vajagi, pakutav on puhas klassika. Siinsete makroonide tekstuur on paratamatult perfektne, plahvatavalt krõbe koorik ja natuke tihedam sisu. Just sellise tulemuse poole püüdleb enamik makroonivalmistajaid, aga nõnda suurepäraselt õnnestub see vähestel.
KUI EKSKURSS LADURÉE ÄRISSE ON TEHTUD, tasuks sammud seada järgmise makrooniäri poole. Võtke sihikule Pierre Hermé, vahelduseks üksjagu moodsam makroonimeister. Üks tema äridest asub Rue Royaleist vaid mõnesajameetrise jalutuskäigu kaugusel Rue Cambonil, peaaegu ümber nurga minna.
Pierre Hermé avas oma esimese butiigi hoopis Tokyos 1998. aastal. Põhjus oli lihtne: Hermé varasema tööandjaga sõlmitud leping keelas tal mõneks ajaks Pariisis konkureeriva äri alustamise. Too tööandja oli muide Ladurée. Kui 2002. aastal saabus keeluaja lõpp, oli edu kiire tulema. Hermé makroonid olid sootuks erinevad neist, mida pakkus Ladurée. Aastatuhande algus oli molekulaarse gastronoomia kuldaeg ning kõikvõimalik mäng uute ning ootamatute maitsekooslustega peaaegu kohustuslik igaühele, kes gastronoomias edu üritas saavutada. Hermé ei olnud siinkohal erand, näiteks olgu makroon, mille dominantne maitsenüanss on oliiviõli.
MAGUSAMEISTRILE JAGUB TÄHELEPANU ning tunnustust kuni selleni välja, et chef Pierre Hermé kuulutati Prantsuse Auleegioni kavaleriks.
Aga makroonid? Nemad lesivad poeletil rõhutatult maitsekas värvigammas ning neid on kohati tuunitud metalsete läigetega. Ka pood ise on rõhutatult moodne, tumedad seinapaneelid, pikk lett kaunite maiustustega suundumas poe sügavusse, jättes trendika moebutiigi mulje, ja seda see koht otsapidi ongi. Kas need makroonid on ka head? Muidugi. Veidrate maitsete kõrval leidub ka klassikalisi ning Hermé on koht, mida üks tõsine makroonisõber kindlasti külastama peaks.
Proovige kindlasti ka neid makroone, mis teile esmamulje põhjal liiga ekstravagantsed tunduvad. Uudsed maitsekooslused pakuvad võimalusi põnevateks mängudeks, näiteks Ladurée makroonide puhul ei kerkinud hetkekski maitsedilemmat, kas või millise veiniga neid kokku peaks sobitama, aga Hermé maitsepalett tekitas selles vallas põnevaid mõtteid.
Olgu mainitud, et need kaks makrooniäri on rõhutatult kallid, tegu on ikkagi eliitliigaga. Leidub aga ka soodsamaid. Makroonihullus on jõudnud sinnamaani, et neid pakub Pariisis isegi McDonalds, väidetavalt need sobivat sinna, kuna kahepoolne makroon täidisega keskel meenutab hamburgerit.
HÄID MAKROONIKOHTI ON PARIISIS ÜKSJAGU ja keegi ei saa anda garantiid, et Hermé või Ladurée teie lemmikmakrooni serveerivad. Minu jaoks oli selleks kohaks näiteks Gérard Mulot Saint-Germain-des-Préss, aadressil Rue de Seine 76, kuhu õnnestus sattuda kogemata laupäevaõhtuse oppingutuuri käigus. Jooksult kaasahaaratud makroonidest oli karamelli ja soolavõiga isend (caramel au beurre salé) lihtsalt imeline.
Gérard Mulot pakub ka soolaseid suupisteid, saiakesi ning muud head ja paremat, on nõks soodsama hinnaga ning kuidagi orgaanilisem kui mõnevõrra kuulsamad konkurendid. Siin pakutakse ka üht põnevat võimalust ekskursiooni kondiitrite köögipoolele. Selle võimaluse leiate aadressilt en.meetingthefrench.com ning toda ettevõtmist tasub üksjagu ette plaanida.
Katsetage julgelt, häid makroone võite leida ka suvalise linnaosa turu veeres paiknevast täiesti kohalikust pâtisseriest. Muide, kui makroonide kaasaostmise vajadus meenub alles teel lennujaama, siis Charles de Gaullei lennujaamaski on olemas Ladurée müügipunktid. Üks neist on avalikus alasning mõni lisaks ka mitmes terminalis (aga mitte selles, kust eestlased enamasti Finnairi või Air Balticuga kodu poole lendavad).
Autori külastatud makrooniärid:
LADURÉE – Rue Royale 16
PIERRE HERMÉ – Rue Cambon 4
GÉRARD MULOT – Rue de Seine 76
Tekst ja pildid: Karl-Kristjan Nigesen
Teemad