Uus-Meremaa – karge, kauge ja kirgas

Pole vist teist maad, mis ühe filmiga nii sünonüümseks oleks saanud kui Uus-Meremaa “Sõrmuste isandaga”. Vaid kiviviske kaugusel Sydneys elav Helle-Mai Rudnik polnud sarja fänn, kuigi filmid ja maastikud meeldisid, aga kogu haip lükkas Uus-Meremaa lõunasaare reisi aina edasi.

Mäed on mulle alati meeldinud ja nii leian ühel jaanuaripäeval end Air New Zealandi pardalt Queenstowni poole lendamas. Näen brošüüril lauset “The Official Airline of Middle-Earth” ja pööritan kergelt silmi. Peagi pannakse käima ka lennuohutusvideo ja pean järjekordselt silmi pööritama, aga see läheb üle kergeks muhelemiseks ja seejärel naerulaginaks (ja ma polnud ainuke).

Vaadake Youtube’ist seda videot ja saate aru, kuidas üks sagedasele lendajale traditsiooniliselt tüütu ohutusvideo vabatahtlikelt üle 13 miljoni vaatamise kogub. Istmete all veerevad sõrmused, kääbikujalad tatsuvad ringi ja kogu lennuk on täis muhedaid karvaseid ja sulelisi. Lisa juurde mõnus Uus-Meremaa aktsent ja raske on selle karge maa suhtes külmaks jääda.

Hea meeleolu ja meeldivad esmamuljed ei lõppe lennukis. Kümme minutit pärast maandumist oleme oma rendiauto Queenstownis üles leidnud ja võtnud suuna Milford Soundi poole – see on üks Lõunasaare kuulsamaid ja kuuldavasti kaunemaid fjorde. Tee sinna on pikk, aga ilus ja käänuline, eresinine järvevesi ühel pool, kõrged mäed, mis talvel muunduvad suusakuurordiks, teisel pool.

Taevas on sinine, siis pilvesegune ja seejärel hülgehall: ilm siin ookeani ja mägede vahel muutub kui pirtsaka preili meel. Kui jõuame Homeri tunneli juurde, mis tundub tsivilisatsiooni ja teispoolsust eraldavat, kallab juba vihma kui oavarrest. Tulukesed tunneli suu juures vilguvad kutsuvalt ja siis äkki kaovad. Kell on kaheksa õhtul ja tunneli valgusfoor lülitatakse automaatselt välja.

Ettevaatlikult sõidame pimedasse, kitsasse, vihmast tilkuvasse kilomeetripikkusesse graniitkoopasse ja hoiame hinge kinni. Teisel pool mäge väljudes ohkame kergendatult ja ahhetame samal ajal. Sünged tumehallid mäed kõrguvad me ümber, vihm on tekitanud sadu väikesi joakesi, mis mäekülgedelt alla purskuvad, kitsas libe tee käänleb mööda jõeorgu. Enne tunneli avamist 1954. aastal oli ainuke võimalus Milford Soundi jõuda jalgsi üle mägede. See matkarada on alles ning tänaseks üks populaarsemaid ja väidetavalt parimaid (aga ka reguleeritumaid) Great Walk’i radu Uus-Meremaal.

Milford Sound ise on peamiselt päevaturistide pärusmaa, ekskursioonibussid, kruiisilaevad ja lennukid sagivad ringi vaid valgel ajal. Õhtul saabub vaikus ja sinna pisikülla, kust edasi ei vii enam ükski tee, jääb vaid käputäis kohalikke, turismitöötajaid ja vähesed turistid, kel plaanis varahommikune kajakireis, matkarajale minek või kes sellelt juba tagasi. Meil oli kavas kajakireis ja Milford Sound Lodge’is töötav rootsi noormees organiseerib meile kenasti järgmiseks hommikuks kohad.

Varahommikul seisamegi väikese unise grupiga kajakite kõrval, kõigil seljas äge triibuline villane pikk pesu ja kollased jakid ning üll „kajakipõll“, mis hoiab merevett kajakisse sisenemast. Õnneks on hommikune taevas rõõmsalt selge ja lained pole suured. Ja vaated – jah, nende jaoks peab ise sinna kohale minema. Ma olin varem korduvalt ülivõrdeid kuulnud ja näinud ka reisipilte, mis olid kenad, aga mitte ahhetama panevad.

Milford Soundi pildile saada on nimelt üks kahtlane ettevõtmine – peale jäävad teravatipulised mäed, langevad joad ja vesi, aga tunne mitte. Nagu reisijuht Ross abivalmilt seletab, on probleem perspektiivis. Milford Sound on lihtsalt nii suur, mäed ja joad nii kõrged, et pildil tunduvad need väikesed. Parim võrdlusmoment tekib ilmselt, kui näha suurt kruiisilaeva fjordis pisikeseks mängupaadiks muundumas. Aga see kõik on vaatamist väärt ja ülivõrded on ausalt õigustatud.

Tagasitee Milford Soundist on sama – läbi mägede ja tunneli. Aga pole viga, eelmise õhtu hirmuäratavad tumehallid mäenukid on muundunud lumemütsidega kaunitarideks. Teeme mitu peatust ja kõnnime lühematel matkaradadel. Metsad on vaiksed, rohelised, pehmed ja samblased – ilmselt olete seda kõike teadagi-mis-filmis näinud. Isegi jänkud jooksevad ringi, päriselt ka. Vihma sajab siinkandis pea seitse meetrit aastas, nii et koltunud-kuivanud taimi ei leia, küll aga kõrgeid puid ja endeemseid igivanu taimeliike.

Ja Uus-Meremaal elab üks huvitav lind kea. Kead on ainukesed alpiinses keskkonnas elutsevad papagoid, tuntud oma taiplikkuse ja kartmatuse poolest. Informatiivne turismiklipp lennukis oli meid juba tutvustanud. Sealt nägin, kuidas üks suurem isend lammast küttis – lihtsalt lõi talle noka neerudesse, mis pidavat lamba kõige pehmem ja haavatavam koht olema. Veel on kead tuntud kui autode lõhkujad, lihtsalt oma lõbuks nokivad nad välja tihendid ja kangutavad lahti iluliistud vms.

Kord vaatepunktist auto juurde naastes näeme, kuidas üks kogukas ligi poolemeetrine kea just meie auto peal ringi tatsub, peatunud turistid paparatsodena teda ümbritsemas. Peale esialgset fotoõhinat otsustame autosse istuda ja edasi sõita. Ei häiri lindu turvapiiksatus ega uste avamine, kenasti hüpleb ta esiklaasi juurde ja asub meiega tõtt vaatama. Paar korda toksib ta ka prooviks vastu klaasi, demonstreerides oma tugevat kumerat nokka nii ühe kui teise nurga alt. Isegi autosõit ei paista teda suuremat morjendavat, kulub meetreid enne, kui ta otsustab meile oma erkoranže tiivaaluseid näidata ja järgmist meelelahutust otsima lennata.

Uus-Meremaa selle kandi linnad järgivad kõik ühte malli – kaunis eresinine järv mägede vahel ja selle kaldal ülekasvanud turistlik külake/linnake. Queenstown on neist kahtlemata tuntuim ja suurim, nii et selle olime oma lühireisi lõppu jätnud. Sestap sõidame pärast ööbimist Te Anaus edasi Wanaka poole.

Wanakas olime plaaninud veeta mitu päeva, matkaradu on ümbruskonnas terve trobikond ja õhtul saab järvekaldal õdusas pubis õlut mekkida ja lambapraadi süüa. Pääseme vaid lühematele matkadele – pea kõik üleöö retked siinkandis nõuavad kuude kaupa varem broneerimist, eriti suvisel ajal. Rajale lastakse vaid väike arv matkajaid, mis on hea loodusele ja reisijatele, kes oma tegemisi pikalt ette plaanivad, spontaansetele matkajatele mitte nii väga.

Aga ka lühemad retked on siin käimist väärt – imekaunid mäe- ja järvevaated on garanteeritud pea igal pool (kui just vihma ei saja). Meeldejäävaim on aga Rob Roy rada. See mõnetunnine retk Mount Aspiringi rahvuspargi külje all algab alpiaasal ja kulgeb siis mööda kärestikulist jõge läbi iidvana metsa Rob Roy liustiku juurde – oma vaheldusrikkuse poolest on see ilmselt üks muljetavaldavamaid lühikesi retki, mis ma kunagi ette olen võtnud. Pinnasetee raja alguspunkti kulgeb läbi maalilise karjamaa – siin elavad need lamba-, lehma- ja hirvekarjad, kel roheline mahlane rohi kunagi otsa ei saa ja kes on ära teeninud kõik oma orgaanilised jms õnneliku looma sildid lihapakenditel.

Wanaka ja Queenstowni vahet saab suvel sõita läbi mägede – talvel pääseb sinna küll suusatama, kuid kitsast käänulist ja libedat teed keskmisele autojuhile soovitada ei tahaks. Umbes poolele teele jääb Cardona. Wanaka poolt tulijat tervitab Cardonas karjaaed, mille küljes lehvivad tuules sajad eri värvides ja suurustes rinnahoidjad. Otsest põhjust, miks neid rinnahoidjaid sinna riputama hakati, justkui polegi, aga traditsioon on vana. Kuigi 2006. aastal korjati kõik pesu kokku (kuna väidetavalt tekitas selline ootamatu silmailu liiklusohtlikke olukordi), on rinnahoidjad praegu taas platsis.

Queenstown on Uus Meremaa “seikluspealinn”. Siin leiutati bungee-hüpped ja ilmselt sada muud asja veel, igatahes kõik moodused, kuidas langeda, liuelda, sõita ja kukkuda mäel, vees, õhus või linnas, on kaetud.
Ja seda seiklust tunneb Queenstownis justkui õhus. Turistlik ta ju on, vaateaken vaateakna järel turismibüroosid ja suveniiripoekesi, aga samas on tore näha, et enamik turiste tatsub ringi mudaste matkasaabastega, lükkab käe kõrval mägiratast või joob õlut sellise mõnu ja kergendustundega, mis ilmselgelt järgneb mõnest kergelt eluohtlikust või adrenaliinirohkest olukorrast terve nahaga pääsemisele.

Kui ilm satub selge olema (mitte just garanteeritud olukord sel tuultele ja vihmadele valla saarel), siis lendlevad linna kohal pidevalt langevarjud.

Mäenõlvale Queenstowni külje all viib üles gondel ja sealt tipust need paraglider’id muudkui vups ja vups alla hüppavad. Tekib hirmus tahtmine ja mõeldud-tehtud, oleme meiegi mäe otsas.

Ei mingeid ohutusklippe (kääbikutega või ilma), paari minuti jooksul oleme rõõmsatele Prantsuse päritolu noormeestele külge aheldatud ja jookseme usaldavalt kõik koos kaljult alla. Viimasel hetkel tekib küll tunne, et ei tea, kas see vari meid ikka üles tõmbab. Pool meetrit järsku langust ja tõuseme nõksakuga taeva poole. Järv sillerdab siniselt jalgade all ja linnamelu näeb välja kui sipelgate sagin. Pärast mõningaid pöördeid ja trikke ja rõõmukilgatusi (mitte hirmukarjeid) minu poolt, usaldab instruktor langevarju nöörid natukeseks ka minu kätte. Kuulab sõna küll see vari. Maandume kenasti kooli spordiplatsil, üle jalgpallurite peade. Hea lõpp heale reisile.

Uus-Meremaa lennunõu – Mauri Saarend, Estravel:

Kuna jutt on konkreetselt Lõunasaarel asuvast väiksest Queenstowni linnast, siis on selge, et Tallinnast reisi alustades tuleb mitu korda lennukit vahetada (neli lendu on absoluutne miinimum, aga parema hinna saamiseks võiks neid rohkemgi olla). Samuti tuleb juba puhast lennuaega teisele poole maakera reisides 24 tunni ligidale, lisaks lennujaamades veedetav aeg. Et mitte täieliku zombina 11tunnise ajavahega sihtkohta jõuda, on ülimalt soovitatav teha selle reisi ajal vahepeatusi Aasias ja/või Austraalias ja/või Uus-Meremaa Põhjasaarel.

Variante on lõputult ning sageli eeldavad soodsamad hinnad eraldi piletite kombineerimist. Piirid seab vaid reisija fantaasia. Üldjuhul tuleb edasi-tagasilennu puhul siiski arvestada kuludega suurusjärgus 1300–1500 eurot. Selle raha eest saab teha pikad lennud näiteks Taiwani lennufirmaga China Airlines ja peatuda Hollandis, Tais, Taiwanil, kahes Austraalia linnas ning Aucklandis Uus-Meremaa Põhjasaarel. Ühes suunas tähendab see minimaalselt nelja (vahemaandumistega) ning maksimaalselt seitset lendu.

Samal hinnatasemel võib lennata Cathay Pacificu ja Qantasega Hongkongi ja Austraalia kaudu või veidi kallimalt Emiratesi ning Qantasega, peatudes Dubais, Kagu-Aasias, Austraalias ja Uus-Meremaa Põhjasaarel.

Artiklit saad lugeda ka ajakirja Estraveller numbrist 6/2014.Tekst: Helle-Mai Rudnik; fotod: Shutterstock ja Helle-Mai Rudnik

Teemad