Machu Picchu ja Amazonase vihmamets – päästik ja alguspunkt reisiks iseendasse

Lugu sellest, kuidas ma oma kolmandal Peruu-reisil teadlikumaks muutusin – pilgu kuulsate vaatamisväärsuste kõrval ka enese poole pöörasin ning sel viisil kordades rohkem emotsioone ammutasin, kui vaid läbi bussiakna või kaamerasilma saanud oleksin.

Juba mõnda aega unistasin reisist, kus saan võtta aja maha – leida hetki iseendaga, hingata sisse kohalikku kultuuri ja loodust, ilma et peaks järgmise “suure kivi” juurde kiirustama või mõnd kirikut pildistama. Mul oli olnud õnn käia Peruus juba kaks korda ning sinna tagasi sõitmise mõtteks oli jõuda nii selle maa kuulsamatesse kui ka varjatumatesse paikadesse, olla nii koos kui ka iseendaga, hoida mõõdukat tempot ning võtta olulistes kohtades piisavalt aega, kogemaks kohalolekut, ammutamaks väge ning olemaks “siin ja praegu”.

Täielikus vaikuses

Ehkki kahtlemata äärmiselt huvitava, mitmekülgse ja müstilise ajalooga paik, ei hakka ma Machu Picchu ehitus- või taas­avastamislugu ning müsteeriume siinkohal pikemalt lahkama. Leppisime kaaslastega kokku, et igaüks uurib selle maagilise paiga taustainfot täpselt nii palju, kui ise soovib – et siis pärale jõudes jätta ära giidituur ning nautida iga hetke kohapeal, tunnetada selle koha võlu ning proovida hingata inkade Maaema ehk Pachamamaga ühes rütmis. Otsustasime siseneda Machu Picchule täielikus vaikuses ning veeta päev nõnda, et me ei vaheta isegi omavahel mitte ainsatki sõna.

Machu Picchule jõudmine ei ole odav ega lihtne, kuid ometi külastab seda kohta tänapäeval pärast uue seitsme maailma­ime hulka arvamist umbes kolm tuhat turisti päevas. Sinna saab mitmeti, populaarne viis on neljapäevane matk ehk Inca Trail, ent enamik sõidab kohale rongiga inkade muistsest pealinnast Cuscost. Rongisõit mööda maalilist Urubamba jõe orgu kestab mõne tunni, seega jõuab esimene suurem rahvamass pärale kell 10 hommikul.

Meie jäime Machu Picchu jalamil asuvasse külakesse ööbima ja järgmisel päeval ärkasime hommikul kell viis, et olla Machu Picchul enne, kui saabuvad esimesed rongid Cuscost, ning isegi enne, kui oma viimasest ööbimispaigast saabuvad esimesed Inca Traili matkajad. Muidugi ei olnud me sellegi skeemiga päris üksi, kuid siiski on iidne paik piisavalt suur, et kõik hommikused külastajad enda sisse neelata.

Terve mägi oli pilve sees ja näha ei olnud mitte midagi. Ja siis hakkas tasahilju, varivaikselt udu ennast kokku pakkima ning kuulsa Machu Picchu postkaardivaate piirid joonistusid minu ees välja. Justkui eesriie kerkiks teatrilaval ja korraga kõrgub kogu see hiilgus sinu ees – kõrgel mäe otsas, ümbritsetuna püstloodis nõlvadest ja all kärestikes voolavast Urubamba jõest.

Eksootilistes sihtkohtades püüavad inimesed sageli kõik templid ja monumendid kasvõi põgusalt üle vaadata, sest võttes ette kauge ja kalli teekonna, kardetakse millestki ilma jääda. Kas te tõesti Päikesetemplis ei käinudki – see oli ju inkade tähtsaim püha­koda? Olen varem teinud täpselt samuti ning tunnistan ausalt, et saabusin Machu Picchule mõningase eelarvamusega. Ma ei osanud loota, et sealgi on võimalik tunnetada rahu ja kohalolekut.

Külake Andides – elus Machu Picchul

Ollantaytambo on 13. sajandist järjepanu asustatud põlisküla Andides – koht, mis turistidel tihti märkamata jääb. Ollantaytambo aga tegelikult ongi elus Machu Picchu. Seal elab Roberto, “mägede šamaan” ja õigusega inka, sest tema suguvõsa juured ulatuvad otsejoones tagasi sellesse aega, kui Euroopa konkistadoorid ei olnud siia veel jõudnud. Tema kodus seadsime end järgnevaks kolmeks päevaks sisse ning Roberto leidis aega meidki mägede ja nende vaimudega ühes rütmis elama õpetada.

Meil avanes võimalus saada vahetult osa mitmest rituaalist, tugevdada oma elujõudu päikese ja tuule abil ning õppida mäevaimude ehk Apude abil omaenese hingesoove kuulama. Nende riituste ja praktikate eesmärk ei olnud näidata, mismoodi kunagi oli – need olid rännakud siin ja praegu, meie eneste jaoks, et mõistaksime loodust, maailma ning enda osa selles.

Ollanataytambo ei ole suur ning kolmest päevast piisas täiesti, et saada ka külas endas hoopis teistsugune kogemus – muutuda Peruus oma inimeseks. See juhtub siis, kui peremees tervitab sind igal hommikul kallistusega; kui värvilistes riietes ketšua turutädid, kelle suurtest kottidest sa kokalehti ostad, vaatavad sulle äratundva naeratuse saatel silma; kui kõnnid mööda meetrilaiuseid öiseid külavaheteid, kahel pool kõrgumas vanad inka müürid.

Amazonase loomulik eksootika

Sama kohalolekutunnet kogesime Amazonases, maailma kõige suuremas ürgmetsas, liikide pühamus, maakera kopsudes. Meie koduks sai lihtne, kuid mugav privaatne kämping kaugel keset džunglit, ühel Amazonase harujõel, millel nimeks Yanayaku ehk ‘tume vesi’, 140 kilomeetri kaugusel lähimast suuremast asustusest. Olen ka Eestis n-ö metsausku ning ehk seetõttu tundsin eriti tugevalt, kuidas võimas Amazonase vihmamets mõjub nii kehale kui ka hingele justkui iseenesest.

Kaotamaks seda viimastki kujutletavat barjääri enese ja looduse vahel, mille meie tokkide otsas bangalo oma õhukeste laudseinte ja moskiitovõrgust akendega tekitas, sõitsime ühel õhtul paadiga veelgi kaugemale džunglisügavusse ning teejuhid tõmbasid meie võrkkiiged puude vahele üles enam-vähem seal, kus õhtu meid tabas. Ehkki teekaaslased olid sel ööl metsalaagris vaid mõne sammu kaugusel enda võrkkiikedes, olin korraga ikkagi oma peas ihuüksi keset Amazonast – lihtsalt üks väike kärbes lõputus ürgmetsas koos kõigi öiste džunglihäälte auto­ritega. Pimedas võimenduvad mitte ainult hääled, vaid ka fantaasiad ning mets imbub sinusse sõna otseses mõttes läbi naha.

Mööda Yanayaku jõge allavoolu sõites jõudsime taas suurele ja laiale Amazonasele, mis oli selles kohas ehk umbes paari kilomeetri laiune. Keset jõge oli saar, millel omakorda jõe poolt joonistatud imeilus ja hiigelsuur liiva­rand – see romantiline avarusetunne, mis seal tekkis, oli absoluutses kontrastis eelmise õhtu metsalaagri-kogemusega.

Peruu on tänuväärne koht, kus õppida usaldama elu ja iseennast. Kohalike ainuke kindel lause tundub olevat “Ya veremos”, mille võiks eesti keelde tõlkida “Pärast vaatame”. Järsku moodustusid selgest taevast meie kohale rünkmustad pilved ning hakkas kallama vihma, mille sarnast varem vaid harva näinud olin. Kirusin mõttes üht meie teejuhti. Ta oli nimelt kaatrikatuse ennist kämpingu juures maha võtnud, et oleks parem loodust vaadelda – ja kui küsisin, kas me äkki vihma kätte ei jää, vaatas ta taevasse ja ütles, et ei, täna küll sadama ei hakka. Sadu oli niivõrd tugev, et me ei saanud edasi sõita – näha polnud midagi ja paadi põhi hakkas täituma veega.

Korraga tekkis peas täielik minnalaskmise mõte – oleme vihmametsas, sooja on üle 30 kraadi, aga meie kükitame keebi all! Viskasin riided seljast, hüppasin uuesti sooja jõkke ja hetke pärast kargasid teised järele. Taevast tundus laskuvat sama palju vett, kui oli jões – ja selles kaoses tantsisime kõik koos Amazonase voogudes mingit pöörast vihmatantsu.

Kuidas võis vaid ühe mõttemuudatusega elu 180 kraadi pöörduda ja ebameeldiv olukord muutuda hetkega fantastiliseks rituaaliks keset võimsat loodusstiihiat!

Teemad