Unenägu, mis läks täide: Hagia Sophia

Reisimine on alati oskus valikuid teha, seda eriti vaatamisväärsuste rohkes linnas või piirkonnas. Selleks, et turist ei hakkaks pead murdma, on igal paigal aastate või suisa sajandite vältel välja kujunenud oma visiitkaart. Reeglina on sel oluline arhitektuuriline, ajalooline ja kultuuriline väärtus. Selline paik või hoone peab kindlasti rõhuma piirkonna religioossele alusele või valitsemisviisi olulisusele ja õigsusele. Tihtipeale on see kirik või muuseum. Kunagise Konstantinoopoli ehk tänapäeva Istanbuli Hagia Sophia (st Jumala tarkuse) kirik on seda kõike korraga.

Rajatise algusaasta määramine on keeruline: varem samale kohale ehitatud kirikud on maha põlenud või on vallutajad neid lammutanud, seega peetakse arvestust 537. aastast alates, kui esimene basiilika valmis sai. Legendi järgi ilmus see unes mõjuka Bütsantsi keisri Justinianuse silme ette. Ehituseks kulus ohtralt ressursse, kuid keiser ei teinud sellest välja – ta kutsus oma pealinna Uueks Jeruusalemmaks ning seega ilmselt oli mõttelises võistluses Esimese templi ja kuningas Saalomoniga. Ehituses on kasutatud palju materjale, mida toodi mujalt – Justinianuse Ida-Rooma oli oma aja mõjukaim ja suurim riik maailmas ning vajalike marmori ja porfüüri tüüpide leidmine ning kohale toimetamine polnud probleemiks. Sisekujunduse juures on kasutatud kalleid metalle ja kivisid. Esialgne plaan nägi ette, et mõned hoone osad kaetakse kullaga üle. Ehitus polnud mitte üksnes arhitektuuriliselt keeruline, vaid ka ülimalt kiire – kirik sai püsti kõigest viie aastaga (võrdle kuulsat Sagrada Família kirikut Barcelonas, mis peaks lõplikult valmis saama 2026. aastaks).

Kristlaste (1054. aastast alates täpsemalt õigeusklike) peakirikuks ehitatud Hagia Sophia jäi Ida-Rooma kõige mõjusamaks ehitiseks XV sajandi keskpaigani, kui Konstantinoopoli vallutasid türklased, kes tõid kaasa uue religiooni. Kuna varakeskaegne basiilika omas arhitektuuriliselt märksa rohkem ühisjooni mošeega kui seda tegid hilisemad kirikud, siis Hagia Sofia siluett muutus minarettide juurde ehitamisega. Kõige drastilisemad muutused leidsid aga aset seespool: teadagi islamis ei tolereerita keha kujutamist ning seega kiriku seinu kaunistanud rohked mosaiigid maaliti ümber või hävitati, mõned killud müüdi isegi külastajatele suveniiride kujul. XIX sajandi keskpaiku tehti üks suurem restaureerimine, mille käigus õnnestus üksjagu freskosid taas nähtavaks teha ja kompleksi mõned hooned hävingust päästa.

1935. aastal otsustas aga Türgi Vabariigi looja president Mustafa Kemal Atatürk mošeed muuseumiks ümber kujundada. Sellisena on Hagia Sofia tänapäevalgi külastajatele avatud. Muuseumi tasub külastada mõne asjatundja seltskonnas või giidiga, muidu jäävad olulised ja põnevad asjad märkamata, kuna need on amatööri silmade eest peidus selle uskumatult suure pühamu paljudes vaiksetes nurkades. Kindlasti tasub ilmaga arvestada – kui tavahoones paiknevasse muuseumi minnes ei ole vahet, mis seis tänaval on, siis Hagia Sofia on eriti mõnus päikesepaistelise ilmaga, kuna siis mängib valgus keerulises galeriide, kuplite, võlvide ja löövide süsteemis. Õhtupoole aga tasub seda vaadata eemalt, siis tuleb mängu oskuslikult korraldatud valgustus. Samas, sellest ei tunne puudust kogu Istanbulis – Euroopa suurim linn sumiseb 24/7 ega jää pimedusse.

Koht, mille ehitasid oma aja parimad meistrid, kus korraldasid riikliku tähtsusega toiminguid impeeriumite mõjusaimad valitsejad, kus palvetati jumalaid ja tapeti nende eest, on nüüd uudishimulike (või mitte niivõrd) turistide valla. Sel sügisel jõudis kinodesse ka uus Dan Browni samanimelisel raamatul põhinev film Inferno, kus sümbolite asjatundjast professorit kehastav Tom Hanks tegutseb lisaks Firenzele just Hagia Sophias. Aga kuna film on kehvavõitu, siis ärge minge kinno, vaid tulge hoopis Istanbuli – saladusi ja müstikat on selles hiiglaslikus kirikus-mošees-muuseumis küll ja küll. Ka siis, kui teie nimi pole Robert Langdon.

Lennunõu

Turkish Airlinesi otselennud Istanbuli on kõige mõistlikumad.

Hinnas sisaldub 30 kg äraantavat pagasit, väga hea pardateenindus (soojad eined ja alkohol) ning võimalus istekoht reserveerida. Hinnad algavad umbes 220-st eurost edasi-tagasi.

Mõistlik on muidugi mitte piirduda ühel lennureisil vaid ühe sihtkohaga. Ehk makstes 30–70 eurot Istanbuli hinnale juurde, saab samale piletile lisada lennud Istanbulist veel väga paljudesse Euroopa linnadesse. Kasvõi nii kaugele kui Portugali. Või lähemale – Gruusiasse, Kreekasse, Montenegrosse. Sealjuures jääb muidugi võimalus Istanbulis peatuda.

NB! Kui Turkishil juhtub olema Euroopa suunal sooduskampaania, siis võib pilet läbi Istanbuli Euroopasse maksta isegi VÄHEM kui ainult Istanbuliga piirdumine!

Lennunõu kirjutas Mauri Saarend, Estraveli lennupiletite ja reisikindlustuse müügidirektor