Liigu sisu juurde

24/7 klienditeenindus

(+372)626 6266

Küsi reisikonsultandilt

Otsi Estraveli lehelt
Populaarsed otsingud
Tagasi blogisse

Mart Normeti lemmikkohta otsimas

3. aprill 2015
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi.

End Eestis segi töötanud ja siis pooleks aastaks perega Tenerifele kolinud avalik-õiguslik meelelahutaja Mart Normet kirjutas “Minu”-sarjas ilmunud noore pensionäri päevikus, et üheks tema lemmikkohaks saarel oli El Puertito, hipihõnguline rannake käiguteedest eemal. Seal olla koopaelanikud (sh meite jäägrikomandör Jaak Mosin), rannapromenaadike, lasteväljak ja puhvet.

Teame, et ühistransport sinna ei vii. Autotee on küll olemas, aga otsustame ronida üle kergemate kaljude lähedalasuvast La Caletast. Viimane on Normeti meelest muide romantilisim kaluriküla Tenerifel, mis tähendab, et ta peab kalureiks saksa pensionäre ja romantikaks ulmehindu. Või vastupidi. Igatahes pidi El Puertito asuma kilomeetri-poolteisese matka kaugusel El Caletast.

TUNDUB LÜHIKE JA MÄED POLE KÕRGED, kuigi Lõuna-Tenerife maastik on paras Mordor: kõik selle on ehitanud vulkaanid, siledat (vähemalt horisontaalset) pinda looduses naljalt ei leia. Küll aga kulgevad kõikjal rannikul märgatavad rajad, mis iga natukse tagant tõusevad ja langevad. Vahel trepist, vahel nagu juhub, nii et jalge ette tuleb kogu aeg vahtida, sest niisama ninuli lendamine on veel lihtne – koperdada saab ka kuristikku või kole pikkade asteldega viigikaktustesse.

Ületame esimese mäekese reipal sammul ja järgmises lahesopis näemegi mitukümmet telki, veepiirilt kuni mäeküljeni. Hipid mis hipid. Või siis lihtsalt telkijad. Osa neist on ehitanud põhjalikumad onnid, tunduvadki siin suisa elavat. Mängitakse kitarri, tegutseb baar ja üks tüüp müüb selle ees ehteid. Mida aga napib, on promenaad, mänguväljak ja autotee. Ranna olemasolu on samuti pisut küsitav, pigem selline basaltplatvorm.

Otsustame kiigata siis järgmisse lahte, milleks tuleb jälle ületada väike mäeke. Ja ongi siin avaram valge (sageli on ta siin must) vulkaanilise liivaga rand, leidub samuti telke ja hütte, ainult inimestel kipub riideid vähe seljas olema. Hüva, hipid ei armastanud ka riideid ülemäära ja paljaste kehaosade otsa võid siin igas rannas koperdada. Õieti pole viisakaski rannas mingi ime alasti päevitamine või teiste ees riiete vahetamine. Olime isegi just hommikujooksul La Tejita rannas kohanud ihualasti vanapaari, kes meie vahelt suplema sättis. Jumalast okei, ei pea ju vahtima.

TELEFONIS NÄRVILISELT KÄIMATÕMMATUD KAARDI PEALT TUNDUB, et oleme alles poolel teel sel neetud kaitsealusel kaktusevälul, El Puertito nime kandev külake redutab alles ülejärgmises lahesopis. Normet! Kakoi poolteist kilomeetrit?! Poolteist tundi äkki?

Egas midagi, veel üks mäeke ületada. Ja selle taga teinegi, mis mõjus kui mõni Vesuuvi-lähedane väljakaevatud linnake, ent tegelikult oli vist järjekordse banaaniistanduse müüride ehitus pooleli jäänud. Sadade meetrite kaupa müüri lameda mäe tipus. Vaated siit, paarikümnekordse maja kõrguselt merepinnast, on aga rahustavad – vahelduvad mitut värvi vulkaanilised kivimid, järsumad ja siledamad, koledamad ja kaunimate mustritega.
Pealt tund pärast starti näemegi lõpuks koobaste asemel päris majadega külakest. Mäe otsast alla aga ronitavat otseteed ei lähe, hüpata saaks esimese maja katusele, aga nii koduselt me end veel ei tunne. Ronime siiski läbi ühe hoovi, sest päristee tundub kaugel.

Ja ongi El Puertito – promenaadike, söögikoht, paksult turiste täis. Keda pole, on hipid. Tellime väsinult õlled, mõeldes, kas leida takso, kõmpida oma auto juurde La Caletas seitse kilti mööda siledat maanteed või ronida sama teed tagasi, lootes enne pimedat kohale jõuda. Rasvane kala taignas (churros de pescado) polnud ka hea mõte, tahaks vaid magada ja higi maha ujuda. Jaak Mosina koobas unub üldse üles otsida. Kus see neist mitmest lahest ka ei asunud.

OTSUSTAME SIISKI RONIMISE KASUKS, kuigi hommikul pahaaimamatult sandaali jäänud jalg libiseb juba esimestel sammudel kiviklibu peal päris ohtlikult ja kaktused tunduvad eriti ähvardavad. Aga Endomondo hinnangul vaid kolmveerand tundi ja kolm kilomeetrit hiljem oleme viisakas rikaste turistide külakeses tagasi. Polnudki nii hull, ehkki särk on selga kleepunud, sest kuigi kaaslane Paavo nendib ülalt nudistide rannast möödudes, et tegelikult on see päris tore, siis ujuma minekust ta keeldub. Ei tahtvat näha keskealisi mehi, schlong ripakil. Jätan ütlemata, et ta on ise ka varsti selline.

PÄRAST SELGUB, et nudistliku plaaži nimi oli Playa Diego Hernández või lihtsamalt Playa Blanca (valge, mitte paljas, vist). Telklaagri rand osutus aga hoopis Los Morterose nimeliseks.

Nii et ma tõesti ei tea, kus mu kallis kursavend Normet käis ja mida tegelikult soovitas, aga ehk oligi õppinud ajakirjaniku eesmärk lugeja vaid segadusse ajada, sest nentis ta raamatuski vastumeelsust, et kõik eestlased tema salarannas kampade kaupa käima hakkaksid. Teekond sinna – no kuhugi sinna – ja tagasi oli aga tore jõukohane minimatkake (ka Saksa pensionärile, keda jagub Tenerifel kõikjale).

– – –

Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 2/2015.

Teemad