Mari Roonemaa käis jaanuaris Prantsusmaal Lyonis toimunud Bocuse d’Ori võistluse finaali vaatamas ja tutvustab ka muidu kõrgköögi ja kultuuriloo kanti.
Taas jaanuari lõpp, taas paaritu aasta, taas Lyon. Jälle liiklusummikud, rüselemine, hotellide-restoranide hinnad laes ja järjekorrad, järjekorrad, järjekorrad. Ometi siia nad järjekindlalt tulevad, Euroopa ja maailma andunud siidisuud – pelgalt gurmaanideks või kohmakalt toiduentusiastideks nimetamine ei sobi kirjeldama seda inimrühma, kes sel ajal rituaalselt vallutab Prantsusmaa suuruselt teise, koos eeslinnadega üle kahe miljoni elaniku koduks oleva linna.
See pole alati nii olnud, vaid viimase kolmekümne aasta traditsioon – alates 1987. aastast toimub linnas Euroopa suurim toidumess, mida kroonib maailma kokkade paremiku tulevärk ehk Bocuse d’Ori võistluse finaal. Võistluse algatas Lyoni aukodanik, tänavu 11. veebruaril oma 89. sünnipäeva tähistav meisterkokk Paul Bocuse, kelle teenete hindamiseks on linnas tema nime saanud avalikke objekte bussipeatusest sillani, Prantsuse parimaid toidukaupu müüvast turuhallist rääkimata. Kõrgköögi saavutustega hiilgas Lyoni piirkond juba varemgi, kuid just Paul Bocuse’i nimi ja pidev töö on viinud Lyoni mitte ainult Prantsusmaa, vaid kogu maailma gastronoomiliste pealinnade sekka.
KOHALIKKE VEINE JA TOITU – sageli ühes sinna juurde kuuluva laulujoruga – saab Lyonis maitsta traditsioonilistes bouchon’ides ehk rahvalikes kõrtsudes. Võrreldes Paul Bocuse’i loodud nouvelle cuisine’i lähenemisega pakuvad bouchon’id traditsioonilist, mõnusat rasvast toitu. Röstitud sealiha, foie gras ja vorstikesed on mõned näited.
Aga ettevaatust! Paljud bouchon’id on tõelised turistilõksud ja autentsesse sattumiseks tasuks teha veidi eeltööd – tiitel Les Authentiques Bouchons Lyonnais vaadatakse üle igal aastal ja selle vääriliseks kuulutatakse tavaliselt ainult paarkümmend.
Kes aga tahab oma silmaga näha, kus ja kuidas rahvas ja restoraniomanikud toitu valivad, võib seada sammud – v.a esmaspäeva hommikuti – La Saone’i jõe ääres asuvale Quai St. Antoine’ile. Kõrgpilotaaži võib aga näha (ja katsuda ja süüa) kinnisel turul, mis kannab nime Les Halles de eikeegi-muu-kui-Paul-Bocuse.
KOGU PIIRKONNA KÕRGKÖÖGI UHKUS asub aga Lyoni linnast endast väljas. Kesklinnast umbes 20minutilise autosõidu kaugusel asuv Paul Bocuse’i silmatera, restoran L’Auberge du Pont de Collonges on säilitanud kolm Michelini tärni järjepidevalt 1965. aastast saadik. Kolme tärni kõrgusele ei küündi ükski teine Lyoni restoran, paar on jagatud ühele (La Mère Brazier) ja tosinkond uhkeldab ühe tärniga. L’Auberge du Pont de Collonges’i menüüs on ka 1975. aastal loodud ja tollase presidendi Valery Giscard d’Estaingi järgi nime saanud kuulus trühvlisupp. Numbrimaagiat ka – kõige odavama menüü hinnaks on 155 eurot, kalleima eest küsitakse 250 eurot.
Bocuse’i nimega seotud kostitust saab Lyoni linnas endas Paul Bocuse’ile kuuluvates brasserie’des, mis on nimetatud ilmakaarte järgi Le Nord, Le Sud, L’Est ja L’Ouest ning serveerivad kõik erinevat tüüpi köökide hõrgutisi. Nord pakub 20. sajandi alguse prantsuse köögi klassikuid, nagu sole meunière või pot au feu, teiste menüü laiub Prantsuse koloniaalalade köögist ja Vahemere maitsetest kuni Lyoni kohaliku köögikunstini.
Kunagisest siidikaupmeeste pealinnast Lyonist on seega saanud siidisuude palverännaku koht. Kui mitte varem, siis põhjust siia tulla on taas 2017. aastal ka hulgal eestlastel, sest jaanuari lõpus väljus Eesti restoran Cru peakoka Dmitri Haljukovi juhtimisel Bocuse d’Ori võistluselt ehk maailma kokkade konkurentsist 14ndana. Ettevalmistused eelseisvaks nautlemiseks alaku aga kohe!
Kuhu minna Lyonis?
Talvine kliima Lyonis on pehmelt öeldes kehv suusailm (Voilà! Võibolla see ongi üks põhjusi, miks jälle eeskätt söömisega tegeleda), kuid kahe jõe, Rhone’i ja Saone’i orus laiuvat ja küngastele tõusvat linna on lihtne ka rohelusevabas ilmastikus mõjusa kevadise ja suvise südametemurdjana ette kujutada. Jalutuskäigu kohustuslik osa on turistikas Vieux Lyon ehk Vana Lyon, mis on Veneetsia kõrval üks terviklikumalt säilinud renessansiaegseid arhitektuuriansambleid Euroopas.
Siin asub palju poekesi ja väikesi bouchon’e, läbivalt ajaloolise välimusega – seda joont võis täheldada isegi kiirvõileivaketi Subway puhul. Kui veab, võite leida end ka mõnelt traboule’ilt ehk omalaadsest ajaloolisest tunnelist, mille algne eesmärk oli siidikaupmeeste kaubaveo hõlbustamiseks hooneid ühendada. Kaubavahetus oli tihe, sest Euroopa siiditööstuse kese asus just Lyonis. Kokku on traboule’e Vieux Lyoni ja ajaloolise töölislinnajao Croix Rousse’i peale loendatud üle kahesaja. Tunneleid kasutati aktiivselt ka II maailmasõja ajal, turistidele avatud on neist mõnikümmend.
Kui Croix Rousse’i linnajagu nimetavad kohalikud “mäeks, mille otsas töötatakse”, siis Vieux Lyoni kohal kõrguvat Fourvière’i nimetatakse traditsiooniliselt “mäeks, mille otsas palvetatakse”. Et jõuda pingutusest hingeldamata kõigevägevama juurde, saab kasutada maailma kaht vanimat aktiivses kasutuses olevat funikulööri, ja leiategi end Fourvière’i katedraali uste ees.
Siin asub ka kuldne neitsi Maarja kuju, mis on inspiratsiooniks iga aasta 8. detsembril algavale Lyoni valgusfestivalile. Sajad hooned linnas on kunstipäraselt valgustatud ja oma panuse annavad ka kohalikud, süüdates aknalaudadel küünlad. Lisaks asub mäe otsas Eiffeli torni kolm aastat noorem vend, keda vanema sugulasega seob ilmselge rivaliteet. Fourvière’i lõunaküljel saab aga rahus uidata Rooma-aegsete varemete vahel – valikus on nii termid kui ka kaks teatrit, kus soojemal ajal toimuvad sageli kontserdid ja kultuuriüritused.
Siseruumides võiks end aga rõõmustada alles 2014. aasta jõulude ajal uksed avanud Musée des Confluences’i külastusega, mille väljapanek keskendub eeskätt teadusele ja antropoloogiale ning kolm püsiväljapanekut uurivad igavesi küsimusi: kes me oleme? Kust me tuleme? Mida me siin teeme?
Maailma kultuurilukku on Lyon end kirjutanud ka kinematograafi sünnikohana, sest just siin tegutsesid vennad Louis ja Auguste Lumière. Õhtuti võib külastada ka prantsuse vahest kuulsaima nüüdisarhitekti Jean Nouveli projekti järgi renoveeritud ooperimaja, mis kannabki nime Opéra Nouvel.
Moodsa arhitektuuri huvilistel tasuks veel ette võtta umbes pooletunnine autosõit Sainte Marie de La Tourette’i kloostrisse, mille jooned raius betooni Le Corbusier isiklikult koos kreeka-prantsuse inseneri ja muusiku Iannis Xenakisega. Aastatel 1953–1960 ehitatud ja paar aastat tagasi täieliku renoveerimiskuuri läbinud dominiiklaste kloostris on sada magamistuba, õppe-, töö- ja puhkeruumid, raamatukogu, refektoorium ja kirik ning seda peetakse hilise modernismi üheks tippehitiseks.
– – –Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 1/2015.
Teemad