Eesti andunuima Amazonase-eksperdi Ivo Tšetõrkini kümme momenti. Otsi poest ka Ivo raamatut “Minu Amazonas. Jõkke pissimine keelatud!”.
1. Jalgsimatkad metsas
Suur Amazonase jõgi ise on küll võimas vaatepilt, kuid elus loodust kohtab seal vähe. Tõelise vihmametsatunde saab ikkagi sinna nii kaudses kui ka otseses mõttes sukeldudes, lastes lisaks pildile ka hääled ja niiskuse kehasse imbuda. Boonusena kogu seninägematu floora ja fauna, mida sellisel retkel kohata võib.
2. Amazonas ei ole ainult jõgi, džungel ja metsikud külad
Ka linnaelu on põnev ning tõele au andes ka mitte vähem metsik. Belèni linnaosas Peruu Amazonases, kuhu ei vii mitte ühtegi maismaateed, on majad ehitatud parvedele, mis veetaseme korrapärase kõikumise rütmis tõusevad ja langevad. Elu ei ole siin viimase 100 aasta jooksul palju muutunud ning sellist ajamasinat kohtab tänapäeval harva.
3. Päikeseloojangud
Päikeseloojangud Amazonasel võivad kõlada klišeena, aga nad tõepoolest on ilusad ja igaüks isemoodi. Intensiivses kliimas, kus ei ole mägesid, on avaras kohas ringi vaadates igas suunas isemoodi ilm – ühes suunas selge, teises pilves, kolmandas sajab vihma ning neljandas lööb välku. Loojangul maalib päike nagu kaleidoskoop selle virvarri iga kord isemoodi, lummavalt ja kordumatult.
4. Kanuumatkad öisel jõel
Öösel ärkab mets hoopis teistsugusele elule – lugematu arv linde ja loomi on pimeduse varjus liikvel, otsimas toitu, kaaslast, uut kodu … ja kui paljusid neist pole silmaga näha, siis seda enam on neid kõiki kõrvaga kuulda. Kevaditi ujutab suurvesi metsa mitmes kohas üle ning siis saab ka kanuuga sügavale džunglisse sõita, igal pool mitu meetrit vett kiilu all. Tiibadega jaanimardikad lendavad puude vahel ja vilgutavad oma välke sama tihedalt kui olümpiamängude avatseremoonia publik. Linna valgusreostuse puudumise tõttu on Linnutee selgem kui kusagil mujal. Kui siis peaks veel täiskuu metsa tagant kui kosmoselaev taevasse kerkima – see looduse kõikvõimsuse tunne, mis tekib, kaalub minu jaoks iga kell üles mistahes looma või linnu kuitahes lähedalt nägemise.
5. Ujumine Amazonases
Kuulujutud piraajade metsikusest on suuresti liialdatud – Amazonases saab ujuda küll ja paljudes kohades moodustuvad jõe madala veeseisu ajal selged ja ilusad liivarannad. Piraajadest ja anakondadest palju suuremat närvikõdi pakuvad näiteks Amazonase roosad jõedelfiinid, kes õhtu saabudes mitte küll päris ligi, aga vahel siiski ujujast vaid mõne meetri kaugusele hullama tulevad.
6. Ööbimine võrkkiikedes keset džunglit.
Magada keset vihmametsa tähendab avada kõik oma meeled ja ka alateadvus metsa kutsele. Mul hakkavad iga kord, kui pimeduse saabudes moskiitovõrgu luku kinni tõmban, pildid juba enne uinumist silme ees jooksma. Looduse kisakoor, mis öösel elule ärkab, ei jäta kahtlust, et see mets varjab meie eest veel paljut tundmatut ja müstilist, mida ei ole avastanud ükski antro-, bio-, zoo- või miski muu -loog.
7. Eksootilistest toitudest ei saa üle ega ümber
Kilpkonnasupp, keedetuna süte kohal omaniku enese kilbis, või grillitud puumardika vastsed on ehk ühed ekstreemsemad toidud, kuid maitse poolest pakub ehk paremaid elamusi hoopis rikkalik ja mitte vähem eksootiline kalavalik.
8. Kalapüük kuulub iga korraliku metsaretke kavasse
Tavaliselt õngitsetakse puutoika külge kinnitatud paarimeetrise tamiili ja lihtsa konksuga piraajasid, kes näkkavad iga sööda peale. Kui muud sööta pole, on kohalikel kombeks lõigata matšeetega oma kanna küljest imepisike tükk nahka, mis korraliku metsamehe parkunud tallale loomulikult mingit kahju ei tekita. Sellega saadakse kätte esimene piraaja, kes siis juba omakorda sööda jaoks tükkideks lõigatakse. Entusiastlikumad kalamehed aga leiavad võimalusi ka eksootilisemate ja suuremate kalade püügiks ning närve kõditab kindlasti ka öine veretu kaimanijaht.
9. Külaskäik šamaani juurde
Šamanism ja loodusravimid on Amazonase põlisrahvaste elu lahutamatu osa. Boamao rasv, chuchuhuasi-puu koor, ürdi- ja lillevannid – nimekiri on lõputu, ravi ja leevendust saab nii füüsilistele kui vaimsetele vaevustele. Põnevamad tõmmised on hallutsinogeenne ayahuasca, samuti ka erinevad afrodisiaakumid ehk armurohud, rahva seas armastatud juuretised „Seitse korda“ ning „Pükstemurdja“, aga pärimuse kohaselt aitab seksuaalenergiat hästi tõsta ka ninakaru ehk koaati kuivatatud ning uhmris peeneks hõõrutud peenise segamine oma joogi sisse.
10. Pidu Amazonase moodi
Lõpuks ei tähenda reis Amazonasesse seda, et peab tingimata kõrvuni mudas müttama ja konnaga tõtt vaatama. Pidu peab ikka ka saama – vihmametsa külade ja linnade elanikud oskavad elu nautida ning on väga meelitatud, kui külastajagi sellest õnnest osa soovib saada. Julgemad saavad proovida ka masato’t – kartulisarnasest maniokist valmistatud Amazonase kuulsat „tatijooki“, mis kääritamiseks enne läbi mälutakse ja seejärel välja sülitatakse. Tulemuseks on rammus koduõlu, mis teeb tuju heaks ja lausa sunnib mööda külavaheteid ringi kepsutama.
Autorist
Ivo Tšetõrkin on reisinud Amazonasesse nii Boliivias, Kolumbias kui ka Peruus üle seitsme aasta ning ligi aasta seal ka elanud. Ta on reisikorraldaja, Eesti Humanitaarinstituudi kultuuriantropoloogia magistrant ning raamatu “Minu Amazonas. Jõkke pissimine keelatud!” autor.
Reiside, ekspeditsioonide ning Eestis toimuvate Amazonase-teemaliste ürituste kohta vaata lisa www.amazonas.ee ning Facebookist www.facebook.com/amazonas.ee
Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 5/2014.
Teemad