Kui Vietnamis olles napib aega või tahtmist Hanoid põhjalikumalt tundma õppida, siis ühe tiiru linna peal võiks ikka teha. Teenusepakkujate valik on lai, leida võb nii traditsioonilisi kui ka vähem tavapäraseid tuure. Kaido Haagen proovis neist kahte, üht tasulist ja üht tasuta varianti, ning mõlemaga jäi igati rahule.
Laupäeva hommikul kell üheksa ootab mind hotelli fuajees Trang. Ta on üks neljasajast “Hanoi väikesest saadikust’’. Selline tunnuslause on organisatsioonil, õigemini omalaadsel turismibürool, mis koondab enda ümber tudengeid ja ka hiljuti ülikooli lõpetanuid, kes tahavad anda panuse oma kauni kodumaa ja selle pealinna tutvustamisse, samas unustamata ka väikest isiklikku kasu. See kasu ei ole aga mitte tasu rahas, vaid midagi hoopis teiselaadset – keelepraktika ja suhtlemine laiast maailmast pärit inimestega.
Sellest naturaalmajanduslikuna tunduvast tehingust võidavad kõik. Eelkõige noored giidid ise, kel ülikoolist kaasa võtta vaid keeleõppe teoreetiline pool, ja otse loomulikult ka kõik rännuhuvilised, kel tahtmine peavoolust paar sammu kõrvale astuda. Kindlasti ei meeldi see klassikalist giiditeenust pakkuvatele büroodele, kuna sunnib neid pingutama ja oma teenust paremaks muutma, et õigustada klientidelt raha küsimist. Riigi väikese kaotuse maksutuludena kaalub ilmselt üles aga väikeste saadikute tehtav tasuta promotöö riigi tutvustamisel.
KUNA GRUPID ON VÄIKSED, ÜHEST KUNI VIIE HINGENI, SIIS JAGUB RAHULIKULT AEGA KA ISIKLIKUKS SUHTLEMISEKS. Inimestega tänavalt võib see nonde kasinama keeleoskuse tõttu olla veidi komplitseeritum. Samuti pole ilmtingimata vaja ära näha kõiki nimekirjas olevaid vaatamisväärsusi, vaid iga seltskond saab teha just endale sobiva valiku. Kui on huvi näha midagi mitteturistilikku, siis piisava etteteatamise ja võimaluse korral täidetakse ka need soovid.
Jah, tõepoolest ei pea selle teenuse eest maksma mitte dongigi*. Loomulikult on ise vaja osta muuseumipiletid ja katta ka kõik transpordiga seonduvad kulud. Samuti on üpris iseenesestmõistetav kuhugi sööma minnes tudengile lõunasöök välja teha. Ja päeva lõpus ei ole keelatud jätta tänu(raha)täheks midagi ka noorele giidile endale või toetada finantsiliselt kogu organisatsiooni. Aga seda ei eeldata ja keegi ei vaata kõvera pilguga veidi õhema rahakotiga rändurit, kelle tänu vaid verbaal-moraalne on.
“Saadikuks’’ pürgijate seitsmeastmeline valikusõel tagab, et giidideks saavad kandidaatidest ainult parimad ja turistid ei pea muretsema teenuse kvaliteedi pärast. Mõnest lausest ei pruugi küll esimese korraga aru saada, aga seda tuleb üpris tihti ette ka professionaalsete giidide puhul.
Trang Nguyen on tudeng ja seetõttu on just nädalavahetus talle giiditööks kõige sobivam. Lisaks tavapärasele tudengielule mahub tema päevaplaani aeg-ajalt ka Hanoid külastavatele turistidele linna ja selle lähiümbruse tutvustamine. Mina olin talle kolmeteistkümnes klient.
Lisaks inglise keelele pakutakse teenust ka korea, jaapani, hiina, prantsuse ja vene keeles.
ON VEEL TEINEGI VÕIMALUS LINNAGA VEIDI EBATRADITSIOONILISEMALT TUTVUST TEHA. Selleks ulatavad oma abikäe, või otsesemalt väljendudes rolleriistme tagumise poole, neiud valges ehk Xe Om Tours. Ainulaadseks teeb selle teenuse asjaolu, et rollerijuhiks-giidiks on eranditult noored kaunid tütarlapsed, kes tuuri ajal kannavad vietnami traditsioonilist ao dai’d. Kui nüüd mõni noorsand arvab, et see on hea võimalus poolsalaja kohalikke näitsikuid kallistada, siis ta eksib.
Ranged reeglid näevad ette, et juhil võivad ümbert kinni hoida vaid väiksed lapsed ja vanad naised. Vaatamata välisele glamuurile ei ole siiski tegemist lihtsalt tibijuhtidega, vaid kõik neiud on saanud põhjalikku väljaõppe rollerijuhina ja läbinud ka giidikoolituse. Lisaks on kõigil korralik inglise keele oskus, mis teeb nendega suhtlemise mõnusalt ladusaks.
Bürool on küll kokku pandud mõned paketid, aga vajadusel saab linnaringi tellida ka à la carte. Eriti sobiv on rolleri tagaistmel tuuritamine nendele, kes ise selle selga istuda ei julge, aga tahaksid ikkagi osa saada Hanoi hullumeelsest liiklusest, kus ilmselgelt on autosid ja jalakäijaid kokku kordi vähem kui mopediste. Eriti põnevaks läheb asi õhtuse tuledesäras tipptunni ajal. Kuigi tundub, et liikluseeskirju siin lihtsalt pole, siis mingil müstilisel moel oskavad kõik juhid ikkagi üksteisega arvestada ja kõik sujub nagu õlitatult. Minu meelest tasub see atraktsioon igatahes proovimist ning kindlasti pole Hanoi mopeediliiklus vähem väärikas vaatamisväärsus kui mõni muuseum.
Tahaksid ka Hanoisse minna?
*Dong on Vietnami rahaühik ja sealsel miljonäril oleks Euroopasse tulles taskus vaid 37 eurot.Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 5/2014.
Teemad