Milline õnn on koju jõudes süüa sealiha ja tõelist juustu ning juua korralikku õlut! Just neist tundis Kristina Mänd Marokos veedetud kolme nädala jooksul puudust.
1. Nahk
Peamine, millega ma Marokot seostan, on nahk: naha töötlemine ja nahast tehtud asjad. Fesis käisin nahatöökojas, mis oli viisakas koht. Toppisin nina pakutud mündilehti täis ja läksin rõdule vaatama, kuidas nahka töödeldakse: ikka ühest august teise, mehed suurtes kalamehesaabastes neid tassimas, igas augus erinev vahend (nt tuvisitt, et karvad lahti saada, värvid jne). Väga kaunis pilt!
Siis surus kohalik müügimees mu nurka, andsin alla ning ostsin endale pehmest kitsenahast jaki. No ei suutnud ei öelda! Sain veel lillad Maroko sussid pealekauba. Reisikaaslane Belinda aga lahkus nelja paari susside ja lumivalge nahkjakiga. Marrakechis tahtsin samuti nahatöötlemist vaatama minna, aga seal lasin end kohalikel noormeestel petta ja tassida end paari euro eest “Ainult sellel päeval lahti olevasse” berberi nahatöökotta. Seal võttis teine mees mu üle ja ei viinud mitte peenele rõdule, vaid otse nende pagana aukude keskele! Hais oli kole.
Toppisin taas nina mündilehti täis ja vaevu kuulasin, mida mees rääkis. Neid auke on ju palju, igal oma funktsioon. Kolmanda juures ei pidanud mu haistmismeel vastu ja ma öökisin kogu hommikusöögi sinnasamma välja. Ülimalt elegantne! Lasin ruttu jalga, makstes enne nahamehele loomulikult kohustusliku raha. Seejärel ilmus välja kolmas tüüp, kes oli valmis mind sobiva summa eest tänavalabürindist välja juhatama. Lasin end veel kord petta ja õnn oli täielik, kui oma tänavale tagasi sain. Ei taha enam kunagi nuusutada, kuidas nahka töödeldakse.
2. Hammam
Haisust ja mustusest tuleb vabaneda ja just hammam on koht, kus seda teha. Marrakechi saabudes läksin kohe hammam’i nimega “1001 nuits“ (Hammam Les Milles et Une Nuits). Rääkisin kõigile, et see on 1001 pähklit. Oleks siiski pidanud natuke mõtlema, sest ehk oleks ikka nime “1001 ööd” peale ka tulnud … Aga koht oli tore, selline vana ja väärikas.
Protseduurid on hammam’is lihtsad: riided seljast ja ainult aluspükstes aurusauna, kus sind aurutatakse pehmeks, misjärel tulevad tädid ja kraabivad mustuse maha. Siis mässitakse sind mingi plögaga kokku ja pärast vajadusel masseeritakse ka. Pesija on oluline ja minu oma oli tõeliselt suur tegija: ta nägi välja nagu vaal, kandis ainult musta aluspesu ja kui ta mind küüris, siis mu käsi oli ühe ja varvas teise tema voldi vahel.
Kõik oli super, aga auruga sulasid läätsed silmas kokku. Pärast ringsõitu käisin ka teises, moodsas hammam’is, mille protseduurid olid samad, aga nii suurt tädi polnud. Kõige võimsam on tunne, kui nad kallavad sind üle ämbrite ja ämbrite veega. Võimas. Pärast olin zen memm – roosa ja läikiv.
3. Djemaa el-Fnaa.
Maroko suur vaatamisväärsus on Marrakechi peaväljak, kuulus ja imeline Djemaa-el-Fnaa – suur plats, kus toimetavad värske mahla pressijad, käte hennaga maalijad, õlimüüjad, maotaltsutajad, ahvid ja tänavaartistid ning kus püütakse pudelitest kala, vaieldakse hindade üle, kerjatakse, varastatakse jne jne. Kell 17, kui päike hakkas Koutubia mošee taha loojuma ja väljakule laskus imeline vatine valgus, avanesid söögikohad. Tulid mehed vankritega, võtsid välja pliidid, lauad, pingid ja nõud ning tunni pärast tegutses väljakul 50 toidukohta, kus süüa tehtigi kohapeal. Minu lemmik oli lett, kus müüdi ainult keedetud mune ja kus ühe poisi ülesanne oli neid mune koorida. Ta ütles, et õhtu jooksul koorib ta 500 muna. Jessas! Aga toit oli hea ja värske, nõud natuke räpased ning süüa tundus targem kätega.
Väljakult kulgevad tänavad souk’i ehk turule, kus müüakse kõike ja loomulikult saad just sina selle parima hinna. Elasin enne ringreisi kohe sealsamas väljaku lähedal ja vaatasin esimesel õhtul kohvikus jalkafinaali Müncheni Bayerni ja Casablanca Raja vahel, mille viimane kaotas 0:2. Raevunud Maroko mehed loopisid siis pudeleid põrandale ja kiskusid suitsu teha; mina jalutasin läbi souk’i ja kitsast tänavate oma riad’i ning pisut pelgasin. Aga kui ära harjusin, siis polnud miskit. Üldse tundus Marokos mulle turvaline; inimesed tüütavad, kui soovivad midagi müüa, kuid pole sellist hirmu, et keegi midagi teeb.
Olin Marrakechis ka ühes teises riad’is, nii 15 minutit jalutamist väljakult. Läksin päris Marrakechi vanalinna, kohalike keskele ja kaugele turistidest. Õige ruttu olid tänavad tuttavaid täis, kes muudkui tervitasid ja küsisid, kuidas elan. Riad on selline maja, mille keskel on siseõu ja ümberringi toad. Ülevalt on ta lahti, kuid talvel pannakse paks kile peale. Katusel on terrass, kus saab päikest võtta, pesu kuivatada või lihtsalt satelliiditaldrikuid kokku lugeda.
Marrakech oli üldse kena: minaretid, vana medina, Saadide hauad, vanad araabia lossid, roosakad müürid ja majad, suured alleed, uhked villad, hammam’id, tänavakaupmehed, Bahia palee, oliiviaiad, pargid ja Majorelle’i aed, mis kuulus Yves Saint Laurent’ile 1980. aastast kuni tema surmani. Seda loendit võib jätkata, aga üldiselt nett värk. Aga jah, Djemaa-el-Fnaa oli täpselt nagu filmis!
4. Maroko toit
Kui hammam’is sai väline mustus maha kooritud, siis tuli end sisemiselt sisustada. Maroko ja apelsinid kuuluvad kokku – kõik nõukogude aja inimesed teavad seda. Nii ka oli – tänavatel tegutsesid apelsinide, mandariinide ja klementiinide müüjad, kelle suured vankrid lõhnasid imeliselt, ja nii mõnigi õhtu oli just nende kaup minu söögiks.
Aga see pole veel kõik: Maroko kuulsaim toit on ilmselt tagine (või tajine) – kõrge kaanega potis hautatud liha juurviljadega, nt lammas mustade ploomidega või veiseliha oliividega. Minu lemmik oli kana sidruniga. Süüa tuleb seda saiaga, üldse sõime kõike saiaga, mida ma pole elu sees vist nii palju söönud.
Hommikul moosisai, lõunal tagine saiaga, õhtul tagine, kebabid, kuskuss vms saiaga. Neli asja olid erinevad. Esiteks Berberi salat, mille keskel on keedetud külm riis ja selle ümber leige juurviljahautis, mida süüakse sõrmedega. Väga maitsev. Teiseks, kui ühel päeval närv üle viskas (tagine, kuskuss, tagine, kuskuss), siis läksin Marrakechis Tai restorani Narwama, mis asus vanas araabia palees. Põrandal basseinis põles lõke, ümberringi kõrgusid uhked sambad, põlesid suured lambid ja lagi oli klaasist. Olin täitsa üksi! Kolmandaks, tuvipirukas ehk bastilla – ma küll ei salli neid linde, aga piruka sees on nende liha väga hea. Ja viimaseks ajud küüslauguga, pehme, natuke munaputru meenutava konsistentsiga ollus. Maitsev. Mis veel – oh jaa, iga päev lugematud tassid suhkruga mündi- või rohelist teed. Veel olid menüü kindel osa mandlid, oliivid ja datlid, kuigi Hispaania oliivid on kordi paremad.
Ainsad napsud, mida sain, olid pudel õlut ja pudel Maroko veini. Neid ei tormaks uuesti ostma.
5. Sinivalge, rooma ja muud paigad
Reis viis mind ka paljudesse muudesse paikadesse: pealinna Rabatti, kus asuvad eelmiste kuningate hauakambrid, 12. sajandist pärit poolik mošee, rooma ja araabia varemed; Meknesisse 11. sajandist pärit väravate ja Djemaa-el-Fnaa sarnase väljakuga; Volubilisse, mille võimsad 3. sajandist e.m.a pärit rooma varemed jäeti maha alles 11. sajandil m.a.j ning kus väike ahv ronis bussi ja ajas kõik paanikasse, kuni end ühe poisi pähe magama sättis.
Põhjas nägin Chefchaoueni, sinivalget linna, mis oli tänu värvidele selline vaatamisväärsus, et hinge võttis kinni; Fesi, mis on tohutult suur souk’ide, eeslite ja nahatöökodadega vanalinn; Midelti, ühe tänavaga, aga uhkete kindluslosside ehk kasbah’dega linna läänes enne kõrbe. Tegime matka ka Atlase mägedesse ja ööbisime kasbah’s.
Lumiste mägedega Šveitsi suusakuurorti meenutava Ifrane’i lähedal metsades elavad makaagid, Merzouga külast algab Sahara kõrb ja seal filmiti “Araabia Lawrence”, Todgha kurus elavad berberid ja 160meetriste kaljude vahel kulgeb mitmekilomeetrine kitsas tee.
Berberite linnas Ouarzazates filmiti näiteks osa “Gladiaatorist”, provintsi kuulsaim ksar ehk kindlus on keskaegne berberi küla Ait-Ben-Haddou, kus tehakse samuti palju filme. Kaunis rannikulinnas Essouiras on väga äge rand. Loomulikult tuli üle vaadata valge Casablanca, kuhu 1990ndatel ehitati eelmise kuninga Hassan II nimeline 210meetrise minaretiga mošee, mis mahutab ramadaani ajal 25 000 inimest sees ja veel 80 000 väljas. See on ka ainus mošee, kuhu mittemuslimid tohivad siseneda.
Rick’s Cafe on Casablancas täiesti olemas, kuid tehtud pärast filmi. Peamine vaatamisväärsus vett müüvate värvilisi riideid kandvate meeste, tuvide, palmipuude ja valgete koloniaalmajade kõrval oli minu jaoks hoopis katoliku kirik Sacre-Coeur – hiigelsuur ja täiesti tühi! Seest leidsin vaid ühe redeli, tuhat tuvi ja nende kaka. Ma pole elu sees midagi sellist näinud, ronisin tuvidega võideldes torni ja sain supervaate linnale. Leidsin Casablancas omale ka sõbra, aga kui ta ütles end olevat Iisraelist ja mina arvasin selle peale midagi Palestiina iseseisvusest, siis meie edasine suhtlemine just väga edukalt ei läinud. Aga noh, mis teha.
6. Kõrb, kassid, kitsed ja kaamelid
Vahepeal tegime kahepäevase reisi kõrbes. Kõrb oli lahe, kuldkollane ja kui mu sinist turbanit kandev kaamelijuht üle düünide läks, siis oli ikka ilus küll. Mulle kaameli seljas meeldib, eks ta üks jonnakas loom on, aga selline natuke flegma ja imeilusate ripsmetega. Üks kaamel hakkaski jonnima ja prantsatas lihtsalt maha ning tema seljas olnud ameeriklanna kukkus üle ta pea otse liivadüüni! Tundsin kaasa, aga naljakas oli ka. Tähed kõrbes ja päikesetõus liivadüünidel – see on tervet reisi väärt. Õhtul kuulasime berberi muusikat, sõime berberi toitu ja vaatasime tähti. Hommik algas kell kuus ja päikesetõus oli vägev.
Maroko kõige tähtsamad tegelased on aga kassid. Neid on igal pool. Kui koerad tundusid kõik ühest ja samast isendist põlvnevat, siis kasse oli igat sorti, karva ja igas suuruses. Neile järgnesid kitsed, kes olid väga võluvad ja sarnanesid lammastega. Või pigem – Maroko lambad sarnanesid kitsedega. Marrakechi lähedal on paar kavalpead välja mõelnud sellise turistide lõksu, et nad panevad viis-kuus kitse puu otsa, et turistid maksaks nende pildistamise eest raha. Ma ei tea, kas see kvalifitseerub loomapiinamisena, kuid oli taas korraga naljakas ja kurb. Kui üks kits tahtis maha tulla, kamandas mees ta kohe puu otsa tagasi.
Veel on muidugi eeslid, kurbuse ja õnnetuse kehastus. Pole ma oma elu sees veel õnnelikku eeslit näinud. Pisikesed, tokerjad, veavad asju ja inimesi ning seisavad kurva näoga. Kaamelite elu on parem. Mulle Maroko meeldis ja soovitan soojalt seal reisida. Kohalik transport töötab hästi: ma läksin rongiga Casablancast Marrakechi ja äge oli sadade jalkafännidega koos see neli tundi veeta! Kui iga põõsa ja puu otsas kasvavad kilekotid välja arvata, on Maroko puhas. Toit on natuke üksluine, aga maitsev. Inimesed sõbralikud ja abivalmid. Vaadata on palju ja teha ka. Kuna tegemist on prantsuse keelt kõneleva maaga, siis parafraseerin Matti Nykäneni ja soovin teile déjà vu!
Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 5/2014.
Loe ka Renate Ilvese kirjutatud ülevaadet Mis maa on Maroko?
Teemad