Uudised ja reisilood

/…/ Nad pajatavad, et iidsetel aegadel ilmus inimestele Coniraya Uiracocha, kelle riided meenutasid kõige vaesema indiaanlase närusid, ja need, kes teda ei tundnud, kutsusid teda täitanud räpakotiks. Nad ütlevad, et ta on kõigi asjade looja /…/ ja tema käsul tekkisid terrassid ja väljad jõeorgude äärsetel järsakutel ja kasvasid tugiseinad, mis hoidsid neid kukkumast. /…/

Nad ütlevad, et tal oli ka naine, kes tegelikult oli huaca (hispaanlaste käsitluses deemon, tegelikult küll pigem genius loci – siinkirjutaja märkus). Tema nimi oli Cavillaca ja ta oli ilusaim neitsi, keda soovisid kosida paljud huaca’d, kuid ta ei näidanud kellegi vastu neist mingit poolehoidu.

Kord istus ta lucma-puu alla kuduma ja tark Coniraya sai ta endale järgmisel moel: ta muutis end imeilusaks linnuks ja istus lucma-puu otsa ja seal ta võttis oma seemet ja tegi sellest küpse ja hõrgutava lucma-vilja, mille lasi kukkuda imekauni Cavillaca lähedale. Too võttis selle ning sõi ära suure mõnuga ja jäi rasedaks, ilma et tal oleks olnud kokkupuutumist meesterahvaga. Kui üheksa kuud täis sai, tõi ta ilmale poja, olles ikka veel neitsi, ja ta toitis last oma rinnaga terve aasta aega ilma, et ta oleks teadnud, kelle oma ta on ja kuidas ta selle saanud oli.

(Tõlgitud raamatust „Jutustus eksimustest, väärjumalatest ja muudest ebauskudest ning saatanlikest riitustest, milles elasid Huarochiri, Mama ja Chaclla indiaanlased iidsetel aegadel ja elavad ka nüüd suureks kahjuks oma hingedele, mille on kokku pannud doktor Francisco de Ávila, /…/ usaldusväärsete inimeste juttude põhjal, kes teadsid kogu tõde ja enne, kui Jumal valgustas nende hingi, elasid ülalnimetatud eksitustes ja võtsid osa noist tseremooniatest, /…/ aastal 1608“.)

Hiljem sai Viracocha veel ühe poja ja kaks tütart (eri jutustused on selles osas pisut eri meelt), kes olid ainsad ellujääjad pärast suurt veeuputust. Koht, kus Kon-Tiki Viracocha maale ilmus, on Tiwanaku (või hispaania moodi kirjutatult Tiahuanhaco)– üks maailma vapustavamaid muististekomplekse umbes poolel teel Titikaka järve äärest Boliivia pealinna La Pazi.

Koloniaalajal moodustasid Boliivia ja Peruu ühe terviku, mis allus Lima asekuningale; praegust Boliivia kiltmaad hüüti lihtsalt Kõrg-Peruuks. Alles Lõuna-Ameerika revolutsioonide laines sai riik 1825. aastal iseseisvuse ja ka oma nime kuulsa vabadusvõitleja ja vandenõulase Simón Bolívari järgi (ka kohalikku rahatähte nimetatakse bolivianoks ja selle väärtus on paari Eesti krooni ringis).

Iseenesest pole riigil varasemat rahvuslikku ega ajaloolist tagapõhja – aimaraade ja ketšuate varasem rahvuspiir kulgeb lääne pool praegust riigipiiri (ehkki nüüdisajaks on asustusalad nii Peruu kui ka Boliivia pool segunenud), samuti ei olnud administratiivpiiri inkade impeeriumi aegu. Sama võib näha ka tänapäeval: siinkirjutaja üks kõige aeganõudvamaid piiriületamise kogemusi pärineb just sealselt piirilt.

Piiriületus Ladina-Ameerika moodi

Piiriväravad olid lahti ja kohalik rahvas, kes mõlemal pool piiripunkti on korraldanud improviseeritud hulgilaod, saalis loomulikult edasi-tagasi. Piirivalvuritest ei olnud aga mitme tunni jooksul kippu ega kõppu. Pärast pikki otsinguid mõlemal pool piiri teadis üks bussijuht lõpuks, kus kohalik kapten elab, ja oli nõus mu sinna sõidutama.

Õnneks istus ülemus sõpradega laua taga ja arutas (ilmselt mitte esimese) rummipudeli taga maailma asju – ja ehkki häirimise pärast maruvihane, soostus ta lõpuks väikese kompensatsiooni eest kohale tulema ja põrunud turistidele templid passi lööma.

Hoolimata legendidest ladinaameerikalikust bürokraatiast on selline suhtumine eriti väikestes piiripunktides tavapärane ja olen tihti lähima piirivalvuri otsimisele omajagu aega kulutanud. Asja seletas kunagi väga lihtsalt ära üks Venezuela tuttav, kes oli mulle lennujaama vastu tulnud: näinud pikka looklevat saba, hüppas ta üle barjääri, haaras mu seljakoti ning mõne sekundiga olime taas üle barjääri – seega juba riigis sees. Piirivalvurid jälgisid toimuvat ilma igasuguse huvita. Kui avaldasin imestust, ütles ta külma rahuga: „Kui juba keegi tahab piiri ületada, ju tal on siis vaja…“ – harukordselt loogiline ja filosoofiline tähelepanek.

Samas võib aga selline piiriületus valusasti kätte maksta – kui maalt lahkudes ei leia piirivalvur sinu passis sissesõidu templit (aus olles, ega seda ka eriti viitsita otsida), võib asi päädida ränga rahatrahvi või vanglaga.

Põhiline osa kuulsamatest Andide muististest asub Peruu poolel: Cuzco, Püha org oma linnadega, Machu Picchu, suur osa Titikaka järvest koos selle kallastel asunud pühapaikadega. Samas ulatus inka impeerium kaugele üle praegusaegse piiri ja pühim paik, Tiwanaku, jääb tänapäeva Boliiviasse.

Erinevalt näiteks Machu Picchust ei ole see paik kunagi unustuse hõlma vajunud, ehkki viimased asukad kadusid siit tuhat aastat tagasi. Inkad, nagu paljud teisedki sõjarahvad, anastasid lisaks maadele ka teiste rahvaste uskumused ja jumalad ning nii ongi Tiwanaku kui inimkonna hälli aupaiste säilinud hoolimata kokkuvarisenud templitest ja liivaluidete alla mattunud püramiididest.

Tiwanaku on koht maailmas, mis ilmselt on põhjustanud kõige rohkem pseudoteaduslikke spekulatsioone. Juba koloniaalajal nimetasid üksikud rändajad, kes sattusid siia, tolleks ajaks juba inimtühja ja -vaenulikku kõrbe Uue Maailma Stonehenge’iks või Baalbekiks.

Esimene varemete põhjalikum uurija, Hans Schindler (Bellamy) arvas kahekümnenda sajandi algul, et kompleks asus varem planeedi Maa teisel kuul, mis siis õnnetul kombel Andidesse kukkus. Mõte, et nelja kilomeetri kõrgusel kiltmaal võiks tekkida kõrg­tsivilisatsioon, on ka hilisematele kirjameestele vastuvõetamatu olnud. Nii on Däniken välja käinud idee, et tegu oli tulnukate raketibaasiga, Posnansky aga peab Tiwanakut inimkonna algkoduks kaheteistkümne aastatuhande tagant.

Palju jääb paraku spekulatsioonideks

Kuid ka tõsiseltvõetavad teadlased on veendumusel, et vähemalt meie ajaarvamise esimese aastatuhande teisel poolel oli Tiwanaku Lõuna-Ameerika olulisim kultuuri- ja religioonikeskus. Et toonased asukad eeldatavasti kirja ei tundnud, jääb nende mõttemaailm paraku vaid spekulatsioonide pärusmaaks. Neid on palju, kuid üks on siinkirjutajale üsna südamelähedane.

Sattusin esmakordselt Tiwanakusse, tulles Lihavõttesaarelt. Äratundmisrõõm oli suur: Tiwanaku Ponce steel võiks vabalt olla Lihavõttesaare kujude vanem vend. Seda teooriat on arendanud Thor Heyerdahl, kes teeb kaugeleulatuvaid järeldusi jumalate (Kon-Tiki on Viracocha üks nimesid ning tiki jumaluse, vaimu, hinge üldnimi Polüneesias), kultuurviljade (kookospähkel, maguskartul, totora) ning kivikujude sarnasusest Andide kiltmaal ja Polüneesias.

Tema teooria järgi ongi saarte algasukad pärit Lõuna-Ameerikast, kust nad balsaparvedel üle ookeani suundusid. Paraku on selle teooriaga nii, nagu paljude teistegagi: seda pole võimalik tõestada ega ümber lükata. Kuid – vähemalt Tiwanakus viibides – võib seda vähemalt uskuda.

Kahjuks on kõikvõimalikud fantasöörid Tiwanakule palju paha teinud. Ehkki Boliivias on rikkalikult maavarasid, on ta aegade jooksul olnud üks maailma vaesemaid riike ja nii ongi välja­kaevamistega tegelenud välismaised „asjahuvilised“. Nagu on hiljem selgunud, on kompleksis paljud objektid tõstetud teistele kohtadele või suisa ringi tahutud – et nad paremini vastaksid noile müstilistele teooriatele, millest üks või teine röövkaevaja lähtus.

Praeguseks on mingi kontroll piirkonna üle saavutatud, kuid sattusin ise nägema väljakaevamisi, kus pinnas ühest kohast loobiti labidaga ämbritesse ja tassiti teise konstruktsiooni rekonstrueerimiseks. Kuid ikkagi – ka see murdosa, mis praegu vaatajale avaneb, on vapustav. Huviline, kel endal kohe pole võimalik kohale sõita, võib seda vaadata aadressilt http://jqjacobs.net/archaeo/sites/tiwanaku.kmz. Kohapeal on ka rahvusvahelise abiga rajatud muuseum, mille kogu (kõik kohapealsed leiud) on üks uhkemaid Lõuna-Ameerikas.

Kõrgeim pealinn

La Paz (õieti küll Nuestra Señora de La Paz, üks Boliivia kahest pealinnast – teine neist on Sucre) on kindlasti maailma kõrgeim pealinn. Ehkki ametlikud allikad annavad tema kõrguseks 3650 meetrit üle merepinna, ulatub El Alto linnaosa vähemalt 4150 meetrini; kuulus kuumaastikku meenutav Valle de la Luna park on osati veelgi kõrgemal.

Peatänav Prado kulgeb linna keskel mööda Choqueyapu jõe sängi, kõik teised laskuvad mööda mäekülgi fantastilise kaldega, kust esmapilgul ükski auto ei peaks üles saama. Nii aga ei arva kohalikud elanikud – kui Ciudad de Guatemala välja arvata, on tegu ilmselt Ladina-Ameerika kõige tihedama liiklusega ja kärarikkaima linnaga.

Koloniaalarhitektuur ei ole kuigi hästi säilinud – kui võrrelda kas või Limaga. Kesklinnas on suhteliselt heas seisukorras peaväljak ning mõned spetsiaalselt säilitatud kvartalid, eriti Jaéni tänava ümbrus, kus rekonstrueeritud majades asub suurem osa linna muuseume. Muide, Boliivia on vist ainus riik maailmas, kus on olemas meremuuseum, ehkki puudub meri – Vaikse Ookeani sõja käigus (1883) vallutas Tšiili Boliivialt mereäärse kõrbeala koos seal asuvate hiiglaslike salpeetrivarudega.

Veel üheks asjaks, mida La Pazis külalisele kindlasti näidatakse, on Mercado de Hechiceria, nõiakraami turg. Boliivia on üks suurima põliselanike osakaaluga riike (eri andmetel kuuekümne protsendi ringis) ja suur osa rahvast peab vanu traditsioone ja uskumusi au sees.

Nii tuleb näiteks uue maja nurgakivi alla kindlasti matta laamaloode – ja nii neid kui ka kõike muud nõidumiseks, ohverdamiseks ja muudeks rituaalideks vajalikku pakub tohutu mäekülje kõiki tänavaid enda alla võttev nõiaturg laias valikus, rääkimata käsitööst, suveniiridest või värskelt keedetud maisitõlvikust, kui kõht ostlemisel tühjaks läheb.

Ehkki mais ei ole siinset päritolu (algselt kodustati tõenäoliselt Meso­ameerikas), tuntakse Andide orgudes tuhandeid maisisorte, mille värvus varieerub valgest mustani, kõigi vahepealsete varjunditega, suurus aga pipraterast paraja ploomini. Igal sordil on oma kindel otstarve – mõnest valmistatakse ainult maisiõlut, teisest jälle ainult krõbedaid (aga mitte nätskeid!) käkke. Maisisorte, mida Euroopas kultiveeritakse (tavalist ja kollast), peetakse sealmail vaid loomasöödaks kõlblikuks.

Küll aga pärineb siinselt kiltmaalt ilmselt kartul. Tõenäoliselt ei ole meil kasvatatavad maaubinad küll otse Andidest pärit: siinne kartul on lühipäevataim ja meie tingimustes ei kasvaks. Tõenäoselt rändas too taim kunagi ammu-ammu siit Lõuna-Tšiilisse, kus aretuse tulemusel leiti pika päeva tingimustes kasvavad sordid, sealt aga levis ta pärast Uue Maailma vallutamist juba Euroopasse.

Eestit peetakse kartulivabariigiks, kuid palju me kodumaiseid sorte oskame üles lugeda – hea, kui mõnikümmend. Boliivias aga võib näha turul istumas indiaanieite, kelle ees on vähemalt viiekümne sordi mugulad, igaüks neist eri roa jaoks ja kõik pärit oma aiamaalt. Kokku kasvatatakse Boliivias praegu üle 3000 sordi!

Kui juba jutt kultuurtaimedele läks, pean korraks peatuma ka siinkandi kõige kuulsamal – kokal. Ükskõik millisesse hotelli Peruu, Ecuadori või Boliivia kõrgmaal sattuda, kõige odavamast hostelist viietärnihotellini, võetakse vastu ikka kokalehtede ja kuuma veega kokatee tegemiseks. Väidetavasti vähendavat see kõrgustõve sümptomeid ja tegu on nõrga stimulaatoriga (nagu näiteks kohv).

Mitme uuringu kohaselt kokalehed sõltuvust ei põhjusta ning kokaiin avaldab (võrreldes muude toimeainetega) tühist mõju. Andide nõlvadel on seda kasvatatud juba aastatuhandeid ja viidud seda kõrgmaale vahetuskaubana seal kasvatatud kartuli ja maisi vastu. Ka näiteks La Pazi parkides võib tihti näha kokahekke, põõsas ise meenutab kõige rohkem meie rannapaju, kuid lehed on tumerohelised.

Kokavein ja kokakoola

Kurjaks läks asi alles siis, kui eurooplased avastasid XIX sajandi lõpus, et alkoholi abil saab kokalehtedest eraldada juba väga tugeva valuvaigistava ja narkootilise toimega kokaiini.

Euroopas ja USAs muutus väga populaarseks nn kokavein, st vein, mis sisaldas üsna suurel hulgal kokaiini. Väidetavasti sai ka kokakoola alguse just sellest veinist – või täpsemalt „kuivast seadusest“ Ühendriikides.

Nii ei tohtinud apteeker John Pemberton, kokaveini müüja (ja ka pühendunud pruukija), enam alkoholi baasil valmistatud jooki turustada ja ta leidis võimaluse analoogse mittealkohoolse joogi valmistamiseks kokaekstraktist ja koolapähklitest (mis sisaldavad suurel hulgal kofeiini). Praeguseks valmistatakse küll kokakoolat lehtedest, millest on kokaiin juba eelnevalt muuks tarbeks eraldatud.

Kokapõõsas on ka väga oluliselt mõjutanud Boliivia poliitikat. Kuigi reisilugu pole selleks kõige õigem koht, pean siinkohal tegema lühiülevaate ajaloost viimasel sajandil.

Boliivia on väga rikas maavarade poolest (tina, hõbe, gaas, nafta jne); kaevandustes tegid tööd indiaanlased ja rikkuse kogusid kolonisaatorite järeltulijad. Keskvõim nõrgenes oluliselt pärast Chaco sõda (1932–35), kui Boliivia kaotas suure osa oma territooriumist Paraguayle. Moodustati marksistlik-rahvuslik-revolutsiooniline partei (MNR), mis kogus korduvalt valimistel häälteenamuse, kuid valitsev klikk ei tunnistanud hääletustulemusi ja suur osa liikumise liikmeid oli sunnitud emigreeruma.

Viimase valimisvõidu saavutasid nad 1951. aasta presidendivalimisel – kuid ka seekord valitud presidenti võimu juurde ei lastud. 1952. aastal algas revolutsioon, viidi läbi maareform, edendati haridust, natsionaliseeriti kaevandusi. Loomulikult ei saanud selline olukord kaua kesta: 1964. aastal korraldas CIA sõjalise riigipöörde, huntad ja presidendid vaheldusid pidevate võimuvahetuste tulemusel kuni 1982. aastani.

Selleks ajaks oli maa sügavas majanduskriisis. Inflatsioon ulatus 24 000 protsendini aastas. Järgnenud suhteliselt nõrgad valitsused ei suutnud suurt midagi ära teha. Alles 1993. aastal, kui tuli võimule MNRi (mis oli selleks ajaks muutunud sotsialistlikust üliparempoolseks) president Sânches de Lozada, alustati IMFi soovitusel majanduse kiiret erastamist ning väliskapitali kaasamist.

See aga halvendas oluliselt elanikkonna vaesema osa elatustaset, algasid laialdased protestid niisutussüsteemide erastamise, indiaanlaste aladele gaasipuuraukude ja -juhtmete rajamise ning üha süveneva vaesuse vastu. Juba 2001. aastal oli Evo Moralesel suur šanss võita presidendivalimised, kuid USA jõulise sekkumise tõttu tookord siiski nii ei läinud.

Järgnevatel aastatel algas aga nn „Boliivia gaasisõda“ – üldrahvalik protest gaasimaardlate ekspluateerimise vastu välismaiste korporatsioonide poolt. Muide, sõja ajendiks oli iseenesest tühine asjaolu – plaan rajada gaasitrass läbi Tšiili, mille vastu boliivlastel pole, nagu juba eespool mainitud, just kuigi sõbralikud tunded. USA-meelne valitsus püüdis protestijaid küll sõjaväe abil maha suruda, kuid hoolimata verisest arveteõiendusest kogusid protestid üha hoogu.

Indiaanlasest president kokakasvatajate perest

Nii oli parempoolne valitsus sunnitud 2005. aastal tagasi astuma ja kuulutama välja uued valimised. Seekord võitis Evo Morales 54% häältega.

Kiiresti natsionaliseeriti gaasiväljad, tõsteti miinimumpalka 50%, alustati laialdast haridus- ja tervishoiuprogrammi. Tänu sellele on president siiani ülimalt populaarne (kuigi, loomulikult, need, kelle rikkus ja võim vähenesid, vannuvad tulist kurja). Ja tagasi kokaiini juurde. Nagu öeldud, on kokaleht Boliivias traditsiooniline põllumajanduskultuur ning Evo Morales pärineb põhiliselt kokapõõsaid kasvatanud indiaaniperekonnast.

Ehkki suur osa toodangust tarbitakse kohapeal lehtedena, läheb suur osa kokatoodangust ka narkootikumide tootmiseks ja see on olnud üks olulisemaid formaalseid etteheiteid USA poolt. Samas aga ei saa Boliiviale ju kuidagi pahaks panna, et ta tasub kokakoola või muu sama mõttetu rämpsu eest kokaiinist saadud rahaga.

Nojah, loo viimane ots läks väga poliitiliseks. Samas on Boliivia üks ülimalt huvitav, rõõmsameelne ja suur maa – ka siinkirjutaja ei ole näiteks kunagi sattunud idapoolsetesse ürgmetsadesse ega miljonisse muusse huvitavasse kohta. Ainult üks hoiatus: kui võimalik, püüdke mitte külastada Boliiviat meil viimasel ajal nii populaarsete ringreisidega, kus terve Lõuna-Ameerika kammitakse läbi nädala või paariga. Boliivia tahab aega, huvi ja armastust.

Originaalartikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris detsember-jaanuar 2008.