Uudised ja reisilood

Aastaid tagasi, otsides pealkirja Venemaa ajalugu käsitlevale raamatule, jäi David Vseviov koos oma heast kolleegist kaasautoriga peatuma märksõnadel ‘lähedane’ ja ‘kauge’. Ning tõesti, Venemaa on meile igas mõttes lähedane, kuid samas asetseb ta selle joone taga, mida nimetatakse tsivilisatsiooniliseks piiriks, ja seega on ta meile vähemalt mingis mõttes kauge.

Nii ei võta reis Venemaale palju aega ega vii meid täiesti tundmatusse maailma, aga on ikkagi piisavalt eksootiline ja võib pakkuda arvukaid üllatusi. Ka neid üllatusi, mida on kombeks kutsuda nostalgilisteks. Nii võib Venemaal reisida mitte ainult ruumis, vaid ka ajas. Leida suurlinlike ja igati kaasaegsete Moskva ja Sankt-Peterburgi lähistel hulgaliselt märke kunagi olnud minevikust; astuda sisse uksest, mis võib viia 1960.-70. aastate Tallinnas Tartu maanteel „Lootuse“ nime kandnud sööklaga äravahetamiseni sarnasesse ruumi.

Venemaa on eriline. Vähemalt Eesti kõrvale kõlab ta riiginimena teisiti kui Prantsusmaa või Inglismaa, Hispaaniast ja Portugalist rääkimata. Ning vaid Saksamaa võiks, ja sedagi pigem ühisest minevikust tuleneva erandina, Venemaaga ligilähedaselt samasse kategooriasse paigutuda. Sest Venemaaga on meist igal ühel mingi isiklik kogemus, või vähemalt kokkupuude ning Venemaast pole meist keegi jäänud puutumata. Seda nii heas kui halvas mõttes.

Teiste riikidega sarnaselt on Venemaa meie jaoks piiri taga, kuid samas on ta ka siin. Nähtavalt ja nähtamatult. Ta on ühtaegu reaalsus ja astraalkeha. Ta hirmutab nagu karu ja kollitab nagu vaim. Tast tahaks lahti saada, aga ei saa. Sest kõigele lisaks on ta veel ka põnev ja huvitav. Ta on koos meiega Euroopas ja meieta Aasias ning Bütsantsi juurtega kotkas tema vapil vaatab nii paremale kui vasakule.

Teadmata seejuures ise, kumba tsivilisatsioonilisse ruumi kuuluda ning edaspidi pürgida, ja murdes juba sajandeid pead selle üle, kas olla eurooplastega samastudes läänlane või neid eitades slavofiil. Või hoopis midagi kolmandat, erilist ja teistest eristuvat. Ühendades eneses nii Euroopat kui Aasiat, olles, nii nagu mõned vene mõtlejad on väitnud, eriline euroaasiaatlik riik.

Pinges ja närviline

Ning kuna ühest vastust sellele küsimusele ei saagi olla ning Venemaa pole seda pikemaks perioodiks ka kunagi leidnud, on Venemaa pinges ja närviline. Ta tõmbleb ja piinleb kompleksides. Ta on enesekindel retoorikas ja ebakindel tegudes. Tõmmates lipuvardasse nii trikoloori kui punase lipu. Kuulutades viimase tsaari perekonna pühakuteks ja võttes taaskasutusele nõukogudeaegse hümni muusika. Seda kõike ühel ja samal ajal.

Soolisel skaalal on Venemaa naine. Vähemalt nii on väitnud suur vene filosoof Nikolai Berdjajev. Seda kõike: Ida ja Läänt, Bütsantsi ning tatarlaste-mongolite pärandit saab Venemaal näha, arhitektuursetest saavutustest alustades ja inimeste olemisega lõpetades.

Venemaa ei saa olla lihtsalt niisama. Ta peab olema poolt või vastu, võtma seisukoha. Venemaa on pigem emotsionaalne kui ratsionaalne. Nii ei ümbritse teda maakaardil tavalised riigid. Ta piirneb kas heade või halbade riikidega. Venemaa naabriteks pole lihtsalt Soome ja Eesti. Need on vähemalt tänase päeva variandis põhimõtteliselt hea Soome ja oma olemuselt halb Eesti. Vähemalt nii on see selle näite piirides ja antud hetkel. Aga emotsionaalset riiki on ju huvitav vaatama minna!

Venemaa oli impeerium ja paljude arvates on ta seda tänase päevani. Oma mõttelaadilt ja tegudes. Ta on isegi väljapääsmatult ja paratamatult impeerium. Sest mis ja kus oleks Venemaa ilma impeeriumita? Kui Inglismaa ja Prantsusmaa pääsesid impeeriumi staatusest (mis polnud kaugeltki lihtne ja mille pärandit nad peavad jätkuvalt kandma), tõmbusid nad kokku emamaale. Aga Venemaa on ilma emamaata impeerium.

Kuhu peaks ta tõmbuma? Kus on Venemaa lätted? Kas Kiievis ja selle linna ümbruses? Aga nüüd on seal ju hoopis teine riik. Kui pole emamaad, siis pole ka piire. On vaid meri ja ookean, mis tulevad vastu, olles nii looduslikuks tõkkeks laienemistungile.

On aega

Kus siis veel, kui mitte Venemaal, võib tänasel päeval näha impeeriumi? Või vähemalt tunda impeeriumi hõngu. Saada aimu, kuidas impeerium toimib. Pole ju siin abi näiteks reisist Rooma, sest vana, impeeriumiaegset Roomat pole enam olemas, seda vaatamata Colosseumile ja sama epohhi arvukatele vaatamisväärsustele. Aga Moskvas on midagi alles. Mis siis, et sageli varjatud kujul, kuid ikkagi alles. Ning see on veel üks põhjus, miks sõita Venemaale. Seal saab sukelduda olnud aegadesse.

Venemaa on suur ja ääretu. Ning Venemaal on kõike palju. Ka aega. Et loksuda päevi rongis, juua teed ja rääkida, rääkida, rääkida… Peamiselt küll kuulates. Võhivõõra kupeekaaslasega. Kõigest. Tema naisest ja lastest, ämmast ja äiast, noorpõlve armastusest, Putinist ning Medvedevist, kass Barsiku (muidu nii armsa) maitse-eelistustest (sööb ainult teatud sorti värsket kala). Ja tulevikust.

Millest loodetakse, et salakavalate ameeriklaste teadlikult ja venevastaselt põhjustatud kriis peatselt lõppeb ning kõik saab vast (imeline ja täpselt tõlkimatu sõna „àâîñü“) korda. Tütar saab mehele (pidi käima ühe haritud ohvitseriga), linnalähedane datša ei jää jalgu kavandatavale uuselamurajoonile (räägitakse, et seda kavandanud oligarh olla maha lastud, aga võib-olla põgenes võlausaldajate eest välismaale), peatselt ilmavalgust nägevad Barsiku pojad õnnestub sokutada naabritele. Kuigi süda valutab, sest naabrist Vasja ja tema naine Marusja joovad. Kuigi muidu on head ja südamlikud inimesed. Polevat kärbselegi liiga teinud. Ju ei tee kassipoegadele ka.

Ajaloo lava

Aknast aga jooksevad mõõda lõputud stepid ja põhjatud metsad, mis mõnede ajaloolaste arvates olevatki kujundanud Venemaa ajaloo tausta, selle lava, millel ajalugu oma etenduse esitas.

Stepp ja mets. Need on erinevad keskkonnad, elulaadid, arusaamad. Nende suhe määras Venemaa saatuse. Nii on omal ajal kirjutanud G. Vernadski. Kord on peale jäänud mets ja seejärel omakorda stepp. Siis on nad leidnud kooskõla ja ühinenud, nagu sajandite jooksul enne pöördelist 1917. aastat. Seda 1917. aastat, mis tähistab paljude jaoks Venemaa ajaloo lõppu  ja nõukogude ajastu algust. Kuid ka see, Lenini, Stalini, Hruštšovi ja teiste ajajärk ei pääse mineviku kammitsatest.

Alustades loosungiga „Puškin üle parda“, mis pidi sümboliseerima loobumist kõigest eelnevast, haakus see lõpptulemusena ikkagi vanade arusaamade külge. Ikka sellesama Bütsantsi ja tatarlaste pärandi külge. Ning seejuures pole isegi oluline, kas seda pärandit ametlikult eitades või jaatades; kas oblastikomitee sekretärina ateistlikku tööd juhtides või sama oblasti kubernerina jumalateenistusel vaguralt palveid pobisedes, ja seda kõike ühes isikus.

Bütsants ja tatarlased on määranud ajalooliselt võimu ja vaimu erilise suhte Venemaal. Läbisaamise, milles võim on võtnud vaimu suhtes vastuvaidlematult diktaatori positsiooni, tehes seda kord leebemas, siis räigemas variandis. Kord tellijana, siis käskijana. Kord kaudsemalt ja varjatumalt, siis otseselt ja demonstratiivselt. Andes aga alati märku, et riigi huvid on primaarsed. Et riik on kõigepealt. Just nimelt tema teeb head, võidab sõdu, vallutab kosmost, tõuseb põlvedelt jne.

Igatahes teeb suuri asju, millega igaüks võib samastuda. Mis siis, et igapäevane elu paistab olevat vilets ja kõht tühi – aga meie riik on hea ja võimas. Ta on aidanud aafriklasi kolonisaatorite vastu, Kuubat Ameerika imperialismi vastu, saatnud Gagarini kosmosesse, omandanud nii ja nii palju tuumapäid ning karistanud agressorist sõjardit Saakašvilit.

Kõik see muudab Venemaa mingis mõttes hirmuäratavaks. Kuid tegelikult ei tasu Venemaad karta. Sest hirm pimestab. Ja samas ei muuda see ka Venemaad. Venemaa on ikka Venemaa. Oma põhiolemuselt. Nagu Prantsusmaa on Prantsusmaa. Ja Eesti – Eesti.

Mõtlevad inimesed

Venemaad tasub vaadata lahtiste silmadega. Siis võib näha imelist pilti. Turismiteatmikest üldtuntud Kuldse Ringi kirikuid ja näiteks paljudele tundmatuid Vologda lähikonna kloostreid, pealinnade suurmuuseumite tuntud aardeid ja kaugete provintsilinnade ootamatuid üllatusi. Ning, mis on kõige olulisem, arvukalt erakordselt kultuurseid ja põnevaid inimesi.

Inimesi, kes on vaatamata ajupesule säilitanud mõtlemisvõime. Sellisel tasemel mõtlemisvõime, mis peaks meid kadedaks tegema. Ja ühtlasi midagi õpetama. Ning juba ainuüksi sellepärast tasub Venemaale sõita ja seal ringi reisida.

– – –

Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris veebruar-märts 2009.