Lõuna-Aafrika – tohutute võimaluste maa

Lõuna-Aafrika Vabariiki tasub minna eelkõige nautima imekaunist ja mitmekesist loodust, arvukat loomariiki ja eksootilist kohalikku elu. Kuna territoorium on väga suur, tasuks hoolega planeerida, millist piirkonda külastada. Kindlasti tasub ringi vaadata ka Kaplinnast kaugemal.

Esialgu hämmastas mind Lõuna-Aafrika looduse sarnasus koduse Eestiga. Samasugune laugjas pinnamood ja rohelus. Kuna lõunapoolkeral on parajasti sügis, ootasin kõrbenud maastikku, aga selgub, et Lõuna-Aafrikas on just suvi vihmane ja selletõttu sügisel taimestik lopsakas. Rohelust annavad juurde ka suured suhkruroopõllud.

Pikapeale hakkab silm märkama Aafrikale omaseid laia võraga puid, ümmargusi maju ja muidugi kirevates rõivastes mustanahalisi inimesi. Valgeid praktiliselt selles piirkonnas polegi. Üldse on LAVis 80% elanikest mustanahalised.

Lõuna Aafrika Vabariik koosneb üheksast provintsist. Meie külastasime subtroopilist KwaZulu-Natalit, mis piirneb idas India ookeaniga. Pärast paaritunnist bussisõitu jõudsime väikesesse St Lucia linnakesse, kuhu tulevad turistid tutvuma iSimangaliso märgala värvika linnu- ja loomastikuga. Park kuulub ka UNESCO maailmapärandisse.

Jõehobud ei oska ujuda

Hommikuse safari ajal St Lucia jõe suudmealal nägime mitut jõehobude perekonda mõnusalt vees lesimas. Siinsed jõehobud on inimestega harjunud ja nii mõnigi kord võib neid näha õhtuhämaruses tänavatel luusimas ja magusamat rohtu otsimas. Ka meil õnnestus õhtusöögilt hotelli jalutades ühte isendit taamal põõsastes silmata. Ligemale ei julgenud keegi minna; olime üsna ärevil. Jõehobud on väga kaitsvad oma karja ja territooriumi suhtes. Lisaks on neil kehv nägemine ja see muudab nad väga agressiivseks. Nad suudavad joosta maismaal kuni 30 km/h ja oma tohutute lõugadega on nad võimelised isegi paate ründama. Selletõttu on jõehobud ka Aafrika loomadest ühed suurimad inimsurmade põhjustajad.

Meie safari kulges aga mõnusalt suurema pargase pardal ja siin saime julgelt ümbritsevat loodust imetleda ja jõehobukarjale küllaltki lähedale sõita. Veel üks põnev fakt, mida ma ei teadnud – jõehobud ei oska ujuda. Nad kõnnivad mööda veekogu põhja ja hüppavad aeg-ajalt üles vee peale õhku hingama. Need loomad võivad olla hingamata kuni viis minutit.

Nägime ka mõnda lindu, sealhulgas üksikut majesteetlikku kalakotkast, ühe krokodilli saba, mangroovitihnikuid ja ujuvat madu, kes põrkas kokku jõehobupesakonnaga. Midagi traagilist küll ei sündinud – madu ehmatas, muutis suunda ja ujus õnnelikult teisele kaldale. Jõehobud ei liigutanud kõrvagi.

Rattatuur läbi küla

St Luciast sõitsime edasi Khula külla. Tegemist on “väikese” asulaga (17 000 elanikku), mille valitsus rajas alles 25 aastat tagasi suulu kohalike jaoks, kes asustati ümber St Lucia märgalalt. Kohalik mustanahaline giid näitas meile alguses mõningaid suulu esemeid ja õpetas nende nimesid. Kuna suulu keeles on omapärane klik-klak häälik, oli sõnu järele öelda praktiliselt võimatu. Siis anti meile jalgrattad ja algas tuur läbi küla. Minu jaoks oli algus pisut vaevaline, sest üheteistkümnest rattast kahel läks tagumine kumm pidevalt tühjaks – üks oli meie giidi, teine minu ratas. Aga polnud häda midagi – giid sõitis, suur rattapump kaenlas, ja igas peatuses muudkui pumpas mõlemat kummi.

Küla oli üllatavalt puhas, mitmevärvilised majakesed paiknesid hajali teede ääres. Külastasime algkooli, kus armsad särasilmsed lapsed laulsid meile oma noore õpetaja juhatusel. Lapsed olid üldse väga vahetud ja tundsid meie vastu siirast huvi ning lubasid ennast vabalt pildistada. Raha nuiama ei olnud nad veel õppinud. Seda kohtasin ainult ühel korral meie reisi ajal.

Nägime kohalikku nõida ja tema õpilasi. Nõia elamu meenutas küll väga lohaka inimese kuuri, see oli väga räpane ja täis erinevaid kuivatatud taimenutsakaid, tinktuuripudeleid ja totsikud ning muid hämara otstarbega esemeid. Eriliselt meeldisid mulle aga kohalikud kauplused. Pildid ilmselt räägivad siin rohkem kui sõnad.

Täiskasvanud külaelanikud ei olnud sugugi alati vaimustuses, kui neist pilti tahtsin teha, küll aga pildistas nii mõnigi kohalik hoopis meid. Eks me olime pisut kummalised ka oma rattagrupiga keset lõunast lauspäikest. Kõige raskem oli aga meie giidil, sest tema oli meist kõige tüsedam ja pealegi vedas kaenlas tohutusuurt rattapumpa.

Peale toredat külatrippi suundusime bussiga edasi põhjapoole, kus väikeses Mkuze linnakeses asus meie järjekordne ööbimispaik Ghost Mountain Inn.

Õhtusöögi kõrvale pakuti meile mitmehäälset suulu rahvalaulu ja ülirütmikat tantsu. Veendusin taas, et muusika ja rütm on mustanahalistel veres ja see kisub kaasa isegi tuimavõitu põhjamaalased.

Kuidas on elu suulu talus?

Järgmisel päeval viidi meid džiipidega Lebombo mägedesse, kus tunniajalise sõidu ja hulga hunnitute vaadete nautimise järel saabusime traditsioonilisse suulu farmi, mille perepoeg Justus meile lahkelt oma elamist näitas ja kohalikku talupojaelu tutvustas. Farm koosnes paljudest väikestest majakestest ja onnidest ning nende vahel vabalt jalutavatest koertest, kanadest ja kitsedest. Justuse sõnul elavad suulud suurte peredena koos. Kui peretütred abielluvad, siis kolivad nad mehe peresse elama ja selle eest tuleb pruudi perekonnal maksta lehmadega. Perepojad püüavad endale ise maja ehitada. Justus on 40aastane ja loodab 3–4 aasta jooksul oma perele eraldi kodu rajada. Mitte kaugele praegusest kodust, sest vanematel peab ikka silma peal hoidma. Tavaliselt jääbki pere noorim poeg koju elama, et vanemate eest hoolitseda.

Suulud kasvatavad suvisel vihmaperioodil ise oma söögilauale köögivilja – kõrvitsa, kartuli, bataadi, sibula, tomati jne. Kuigi igas peres on ka kanad, kitsed ja lehmad, liha igapäevaselt ei sööda. Talvel, kui vihma ei saja, tuleb söögipoolis rohkem poest osta. Suulude rahaks on nende lehmad. Tahad lapse kooli panna või tütre mehele või maja ehitada, müüd lehma. Justust tsiteerides: “No cows – no wife, no wife – no home, no home – no family.”

Kuigi KwaZulu Natali provintsis sajab rohkem kui mujal riigis, on siingi veepuudus. Mitmel pool teede ääres näeme hiiglasuuri veetünne, mida valitsus laseb regulaarselt puhta veega täita.

Surnud maetakse koduõuele. Talus oli eraldi ruum, kus perepea või ka pereliikmed said käia surnud esivanematega rääkimas, neile oma elusündmusi kirjeldamas ja nõu pidamas. Surm on tavaline osa suulude elust, igatahes ei seganud giidi põrmugi meie raja ääres vedelev kitselaip.

Justus oli väga uhke suulude elukorralduse, oma majapidamise ja ilusa õitsva puu üle taluõuel.

Hingematvad looduskaadrid

Edasine marsruut viis meid Phinda kaitsealale. &Beyond Phinda Private Game Reserve on väga vaheldusrikka maastiku ja rohke loomastikuga, aga ka ilmselt üks kallimaid kaitsealasid Aafrikas. Juba väravast sisse ja oma hotelli sõites kohtasime tee ääres palju impaalasid, sebrasid, pühvleid ja üliarmsaid kaelkirjakuid.

Meie grupp jagati kaheks, pooled sõitsid ööbima &Beyond Phinda Mountain Lodge´i, ülejäänud, sealhulgas ka mina, läksime &Beyond Phinda Forest Lodge´i. Kuigi Mountain Lodge on väga luksuslik ja turvaline, pakub Forest Lodge kindlasti ehedama elamuse. Väga avarad ja mugavad majakesed asuvad täiesti eraldatuna keset tihedat metsa. Seinte asemel on põhiliselt suured maast laeni aknad. Ukse saab väljastpoolt lahti spetsiaalse haagitaolise asjaga, mida ahvid ei oska avada. Targad pärdikud on kõikjal suureks nuhtluseks. Toidu ja muude põnevate esemete varastamisel on nad muutunud väga osavaks ning oskavad avada näiteks ka telgilukke ja toidupurke. Seega majakeses viibides on targem uks seespoolt lukustada.

Muidugi on tegu majutusega, kus väga üksi olla ei tahaks. Üks meie grupi naistest koliski oma kohvriga õhtul kaaslanna juurde, et oleks julgem magada. Rootslasest noormees aga avastas oma majakese terrassi alt kaks sarvilist elukat rahulikult külitamas. Hotelliterritoorium on küll elektriaiaga piiratud, aga see hoiab tagasi ainult elevante, ülejäänud väiksemad ja suuremad elukad käivad vabalt sisse ja välja. Sellepärast ei lubata ka kellelgi pimedas liikuda hotellipoolse saatjata.

Minu öö möödus õnneks või kahjuks vahejuhtumiteta. Kartsin põhiliselt ämblikke, aga ühtegi silma ei torganud.

Phinda reservaadi safari on kindlasti minu elu üks meeldejäävamaid reisielamusi. Sõitsime lahtise džiibitaolise masinaga, millel kolm pikka pinki taga. Masina eesotsas kõrgel eraldi istmel troonis kütt, kelle ülesanne oli jälgede ja muude märkide järgi loomi otsida. Roolis olev looduspargi töötaja jagas meile selgitusi ümbritseva looduse kohta. Olime juba mõnda aega mööda käänulisi liivateid sõitnud, kui märkasime kauguses suurt elevandikarja liikumas. Sõitsime kohe lähemale, aga enne loomadeni jõudmist ronis kütt oma troonilt alla juhi kõrvale istuma. Meile loeti sõnad peale, et püsti ei tõuseks ega ja järske liigutusi ei teeks.

Näha nii suuri ja majesteetlikke loomi üksteise järel nii lähedalt möödumas oli tõeliselt hingemattev elamus. Natukene kartsime ka ja paar korda peeti vajalikuks autoga pisut tagurdada, eriti kui karja lõpus tulid suured ja äkilisema olekuga isaelevandid, nende hulgas ka karja juht. Hiljem õhtusöögil rääkis töötajad meile, et nad loevad loomade kehakeelest, milline isend võib tekitada probleeme ja millal on kindlam tagasi tõmbuda. Tema sõnul pole Phindas siiani ühtegi tõsist õnnetust juhtunud.

Hommikuse safari kulminatsiooniks oli kohtumine lõvikarjaga, kes mõnusalt keset kruusateed peesitas. Imeilusad! Suutsime imetlusest ainult sosistada. Kuna ümberringi kogunes juba 5–6 autot, hakkasid kollased kiisud ennast aeglaselt püsti ajama ja jalutasid laisalt piki teed meist mööda ning kadusid võssa. Süda jääb seisma, kui sellised kuninglikud loomad sinust paari meetri kaugusel seisatavad ja sinu poole vaatavad. Kuna kasside kehakeel on mulle tuttav, ma väga hirmul ei olnudki, sest nad tundusid tõesti lõõgastunud. Elevante ja sarvilisi kartsin palju rohkem.

Veidi aja pärast õnnestuski ära näha ka ninasarvikuemand oma pojaga. Vahtisime vastastikku tõtt ja loomad olid lahkelt nõus meile poseerima. Salaküttimine on Aafrikas väga suur probleem ja selle ennetamiseks on Phinda ninasarvikutel sarved maha saetud. Samuti on väga oluline koostöö kohalike hõimudega. Phinda 350 töötajast 80% on kohalikest kogukondadest. Põliselanikud saavad väga hästi aru, et just turistid ja seega kohaliku looduse kaitsmine toovad neile leiva lauale.

Tagasi linnas – Durban ja Kaplinn

Phinda reservaadist sõitsime tagasi Durbanisse. See 600 000 elanikuga linn asub India ookeani ääres ja on tänu oma kuulsatele lõpututele liivarandadele ja soojale subtroopilisele kliimale väga populaarne turistide hulgas. Jalgpallihuvilised teavad muidugi Moses Mabhida staadionit, kus 2010 peeti jalgpalli MM.

 

Järgmisel päeval lendasime Durbanist Kaplinna ja sealt viidi meid transfeeriga hotelli Spier. Spieri-nimelisest veinist on kindlasti paljud kuulnud. Siinne veinimaja on üks vanimaid Lõuna Aafrika vabariigis, selle ajalugu ulatub tagasi 1692. aastasse.

Meie giid kurtis, et turistid, kes tulevad Lõuna-Aafrikasse, külastavad põhiliselt Kaplinna ja selle ümbrust. Aga palju põnevat ja vaatamisväärset on ka mujal riigis. Võin kinnitada, et see on täiesti tõsi – selle reisi suurimad elamused sain just KwaZulu-Natalis.

Aga kindlasti tasub külastada ka Kaplinna. Reisi eelviimasel päeval toimuski ekskursioon Kaplinna ümbrusse.

Kõigepealt viidi meid Kaplinna suurimasse slummi Khayelitshasse. See tohutu linnaosa rajati 1980ndatel ning pikki aastaid oli see väga vaene ja masendav paik. Viimasel ajal on asjad arenenud paremuse poole ja tänapäeval tuuakse siia ka üha rohkem turiste kohaliku eluoluga tutvuma.

Slumm koosneb valitsuse poolt ehitatud “korralike” majadega piirkondadest ja käepärase materjaliga kokkuklopsitud osmikute aladest, kus puudub igasugune infrastruktuur, elekter ja vesi. Riigivõimud püüavad vaeste olukorda parandada tasuta majade ehitamisega linnaelanikele, kes on vähemalt 10 aastat järjekorras olnud. Paraku on see nagu sõelaga vee kandmine, sest maainimesed, kuuldes tasuta elukoha võimalusest, tulevad hulgakaupa linna ja plekkslummide ala üha laieneb. Praegu elab Khayelitshas ligi 400 000 elanikku ehk peaaegu sama palju kui Tallinnas.

 

Siinkohal võiks rääkida paari sõnaga ka Lõuna-Aafrika Vabariigi ajaloost. 1486. aastal märkisid portugali meresõitja Dias ja paar aastat hiljem Vasco da Gama Hea Lootuse Neeme nime ajalukku. 17. sajandi keskpaiku, ainult 40 aastat enne Spieri veinimaja rajamist, asustasid piirkonna hollandlased. Varsti tundsid siinse maa vastu huvi ka inglased ja nii käis Kaplinna piirkond mitu korda käest kätte, kuni viimaks jäi inglaste võim peale. 19. sajandil avastati Lõuna Aafrikas teemante ja kulda ja see tõi kaasa suure sisserändajate laine. LAV on tänapäevani suurimaid vääriskivide kaevandajaid maailmas.

Kõige häbiväärsem plekk LAVi ajaloos juhtus aga alles eelmisel sajandil. 1948–1994 kehtis riigis ametlik apartheidirežiim, terad eraldati sõkaldest ehk valge rass mustadest. Selle tagajärjel langesid miljonid põliselanikud äärmisse vaesusesse. Imemees Nelson Mandela suutis pärast vangis veedetud 27 aastat läbi viia leppimispoliitika ja riigi demokratiseerimise. Paraku saab LAV seda suppi veel pikalt helpida – lastel puudub võimalus kooliharidust saada, töötus on väga kõrge ja puudu on nii elektrist kui puhtast veest. Elanike jätkuv vaesus põhjustab ka laialdast kuritegevust. LAV on maa, kus tasub väga hoolega kaaluda, kuhu minna ja kuhu mitte.

Ka väga euroopalik ja tänapäevane Kaplinn kannatab tugevalt veepuuduse käes. Seda saime tunda lennujaamas, kus WC uksel oli silt “tõmmake vett ainult äärmisel vajadusel”. Kümnekonnast kraanist tuli vett ainult kahest, ülejäänute kõrval oli antiseptiku pudel.

Külastasime oma teel ka riigi vanimat veinimõisat Constantiat ja proovisime kuulsat veini Groot Constantia Brut Rose.

Meie edasine teekond viis idüllilise lahe Hout Bay äärde, mida kolmest küljest ümbritsevad mäed. Siin olid meid ootamas erksavärvilised maasturid, uhked mootorrattad ja autouunikumid. Igaüks võis valida endale meelepärase transpordivahendi koos juhiga, et sõita üht ilusamat rannikuäärset teed mööda ülesmäge Chapman’s Peakile. Mina valisin uhke kollase vanaaegse auto, mille kõrval seisis veelgi uhkem vanahärra. Selgus, et ta on 79 aastat vana ja teeb turistidele oma umbes sama vana Chevrolet’ga aastas kuni 8000 km lõbusõitu.

Härra küsis minult, kust ma pärit olen ja Eestist kuuldes hakkas peaaegu nutma. Ta ütles, et me oleme vene võimu all elanud üle nii raskeid aegu ja nüüd, nähes eestlast siin teiselpool maakera naeratavana ja vabalt reisivana, on tema jaoks tõeline rõõm. Mille peale minagi hakkasin peaaegu nutma. Chapman’s Peak Drive jättis mulle unustamatu mulje nii tänu vanahärra jutustusele oma elust kui ka imeilusate loodusvaadete pärast.

Istusime taas bussidesse ja sõitsime teisele poole Cape’i poolsaart False Bay äärde. Siin ootas meid uus seiklus – mootorpaadiretk lahele. Alguses peeti meile pikk ohutuskõne, kuidas poolpüstises asendis tuleb põlvi nõtkutada ja kahe käega kõvasti kinni hoida. No misasja! Me oleme skandinaavlased ja mererahvas! Kohe selgus, et hoiatused olid vägagi asjakohased. Paat hakkas tugevalt lainetel üles ja alla hüppama ja iga kord langes ta alla korraliku põntsuga. Huilgasin tahtmatult põntsumise rütmis. Käepärast hoitud fotoka panin kiiresti vutlarisse. Olin ennast paadis esimeseks sättinud ja seal hüppas muidugi kõige rohkem. Samas tagumised said rohkem vett kaela.

Keset lahte väikese kaljusaarekese otsas pesitses hülgekoloonia. Sõitsime neile üsna lähedale ja saime neid armsaid elukaid mõnda aega jälgida. Kahjuks moodustavad nad ka põhilise toidulaua haidele. False Bay on üks maailma suurimaid valgehai levikupiirkondi. Ujumisrandades on haivaatleja ja omapärane lipusüsteem ujujate hoiatamiseks. Näiteks valge lipp tähendab, et elukat on nähtud ranna lähedal ja suplejatel tuleb võimalikult kiiresti veest välja tulla. Must lipp tähendab, et on halb nähtavus, haisid ka ei näe ja ikkagi võiks veest kiiresti välja tulla.

Kaplinna üks suurimaid tõmbenumbreid on kindlasti aafrika pingviinide koloonia Boulder’s Beachil. Need väikesed vahvad üsna inimesesarnase liikumisega tegelased elavad vabalt siinsel rannikul, ujuvad, ehitavad liiva sisse pesi ja kasvatavad poegi. Inimestel on võimalik neile mööda laudteed üpriski lähedale minna. Pingviinid on turistidega harjunud ega lase ennast pidevast inimvoolust segada.

Lõpetasime oma toreda ekskursiooni väga populaarse päikeseloojangu ja öistes tuledes linna imetlemisega Kaplinna nõlvadelt.

Fotod: Pille Trumm

Teemad