Mulle meeldib külmus, pimedus ja tühjus, ja mulle meeldib see tunne, et just nüüd tunnen ära koha tõelise olemuse. Arvan, et see reegel kehtib mitte ainult Greenporti, vaid absoluutselt iga suvehiti kohta,” kirjutab Justin Petrone.
On kolmapäeva õhtu Greenportis Long Islandil New Yorgi lähistel. Torm on kohe pärale jõudmas. Tänavad on inimtühjad, enamik poeaknaid ja -uksi on luukidega suletud, tuul kogub hoogu ja puhub ringi umetolmu. On kesktalv, madalhooaeg. Ainsad elumärgid on tuule käes krabisevad jõulutuled.
Suvel tunglevad siin tänavatel turistid, nii Euroopast kui ka igalt poolt mujalt USAst. Restoranide uksed on löödud pärani, toolid-lauad on tõstetud kõnniteedele, butiikide avariiulid ka. Üle kõige kaiguvad sadamast praamide pasunad. Parkida pole mitte kusagil ja autoteedel võib kohata ka rulluisutajaid. Ühesõnaga, Greenport on suvel koht, kuhu kõik soovivad tulla. Manhattanilt siia sõita on lihtne, lisaks rongidele on käigus isegi luksbussid tasuta Wifi ja jookidega. Paljud eelistavad siiski autoga tulla, sest teeääri palistavad mõnusad farmid ja viinamarjaistandused, kus saab spontaanselt peatuda ja värsket kraami mekkida.
Aga mina armastan seda kohta just talvel. Mulle meeldib külmus, pimedus ja tühjus, ja mulle meeldib see tunne, et just nüüd tunnen ära koha tõelise olemuse. Arvan, et see reegel kehtib mitte ainult Greenporti, vaid absoluutselt iga suvehiti kohta.
Peatänaval sulgeb oma kohvikut tormiks valmistuv kräsupäine Aldo. Ta on aastakümneid siin elanud kohalik, kes peab vastu kõik neli aastaaega, ikka oma isetehtud küpsiste ja iseröstitud kohviga. Aldo kohviku põrandalauad on merd näinud vanad laevalauad ja kohalikel kaluritel on kombeks siia istuma tulla (eriti aegadel, kui turistid on linnast lahkunud). Kohviku seinad on vahemeremaise hõnguga punased. See on siin koht, kus uus ja vana maailm kokku saavad. Kui kohviku kõrvalt merele vaadata, siis nurga tagant algab ookean, väga palju ookeani, kuni Euroopani välja.
Aldo kohviku töötajad on tulnud lõuna poolt, erinevatest Ladina-Ameerika riikidest: salvadorlased, guatemalalased, puertorikolased ja teised nakkavalt lõbusad rahvad. Tänaseks olen rohkem harjunud hispaania ja inglise keelega kui itaalia ja prantsuse keelega, kommenteerib Aldo. Ta sündis Itaalias, kasvas Prantsusmaal. Tema lugusid saan kuulda just tänu sellele, et olen siin ajal, mil turiste pole. On juttude rääkimise kõrghooaeg.
Aga täna paneb isegi Aldo ukse kinni. Võta küpsiseid, võta, kingiks, pakub ta enne mu väljaviskamist.
Õues võib veel näha tuult trotsivate poiste hokitiimi, otse sadama kõrval liuväljal. Tiimis on kaheksa liiget pole just palju, aga sel aastaajal elabki siin vähe rahvast. Plinkivate tulede paistel ajavad nad litrit taga. Nende kõrval seisab vana karussell, mis suviti tublilt ringi kiiksub, aga talvel mõjub nagu kummitus.
Mõtlen, kui vähe on inimesi, kes seda lummavat tundi siin koos minuga tunnistada saavad. See on USA mandriosa suurima saare kõige suurem idapoolne asustatud koht ja siin läheb kohe tormiks. Kaks poisikest lasevad veel kõnniteel liugu, keegi neid ei vaata. Korraks avaneb maja aken ja naishääl karjub välja: Ärge kaugemale minge! Ja kõik, aken kinni. Uskumatu. Lapsed mängivad omapäi edasi. See on kõige euroopalikum pilt, mida ma New Yorgi kandis eales näinud olen.
Sadama väike baar on veel lahti, hüppan sisse. Vanades kampsunites mehed on kogunenud siia sooja, seltsiks muusika, kalasupp, austrid ja õlu. Need on inimesed, kes kannatavad ära suvised turistide massid. Tegelik põhjus, miks nad on siia tulnud, on seesama kui minul: nad tahavad pääseda minema juhuslikest inimestest ja kogeda maailma lõpu tunnet.
Leti taga teenindab noor naine, juuksed tumedad kui okolaadipuding. Ma istun nurka koos pliiatsi ja märkmikuga ja jään ootama uusi lugusid.
Artikkel ilmus Eesti suurima reisiajakirja TRAVELLER 2018. aasta kevadsuvises numbris. Foto: Kerttu Kruusla
Teemad