Koorijuht Hirvo Surva on spontaanne reisija: “Ma ei plaani kunagi pikalt ette. Kui tuleb mõte, siis pöördun reisikonsultandi poole, et nädalavahetusel soovin minna, ja paneme plaani paika.”
Miks sa reisid?
Tihtipeale reisin töö pärast ja olen seda teinud Euroopas, Ameerikas, Hiinas. Sel hooajal oleme kooriga reisinud seitse-kaheksa korda. Möödunud suvel käisime Hiinas, kus nelja nädala jooksul oli 17 kontserti 17 linnas. Käisime mööda teatriketti, kuhu kuulub 35 teatrimaja, neist 17 jõudsime läbi käia. Vastuvõtt oli väga soe, saalid väga hea akustikaga.
Selliste tööreiside vahele mahub ka puhkusereise, mille eesmärk on end täielikult välja lülitada, kogemus lisandub niisamagi. Ja kui pole parasjagu head ilma, siis on hea kuhugi minna, kus on päike ja saab ujuda. See annab mulle energiat!
Vahel õnnestub töö- ja puhkusereise ühildada. Kui 2016. aastal oli kooriga suur Kanada-Ameerika tuur, jäin pärast seda veel kuuks ajaks Ameerikasse ja tegin road trip’i San Franciscost New Yorki, 7000 miili. Paar nädalat sellest olin täiesti üksi. Kuna töötan inimestega nii palju, on vahel väga hea olla üksinda. Proovisin, ja oli täiega äge kogemus! Sellised hetkel talletuvad endasse ja annavad vajalikul hetkel jõudu.
Kuhu soovitad minna?
Väga hea mulje on mul siiani USA tripist. Kui linnad on ikka ühesugused, siis läbi riigi sõites näed, kuidas loodus muutub. Teele jäävad väga toredad rahvuspargid, Grand Canyon ja muud põnevad kohad. See oli küll elureis.
Ma ei valmistunud selleks pikalt ette. Panin mingid marsruudid ja kohad paika. Mulle meeldib olla pigem spontaanne ja siiamaani on sellega õnneks läinud.
Milline on olnud su põnevaim seiklus?
See juhtus selsamal Ameerika reisil. Sõitsin autoga ja ühel hetkel ütles GPS üles. Väljas oli umbes 44 kraadi kuuma. Õnneks oli soovitatud autosse vett varuda. Olin jõudnud üle mägede kuhugi alla, kus oli vastas järsku kõrb. Ainult liivasegune tee, mitte ühtegi silti. Vahepeal tekkis tunne, et olen sattunud kuhugi õudusfilmi, mida näeb vaid telekast. Oled ihuüksi kuskil kõrbes, teedki pole, ainult liivarajad, mitte ühtegi autot, ja siis keegi tuleb… Pärast kolme-nelja tundi sõitmist, ainustki hingelist nägemata, jõudsin esimese viidani. See oli tegelikult üks ägedamaid elamusi. Kui kütus oleks otsa saanud, siis oleks nalja saanud. Ju keegi hoiab mind.
Kuhu järgmiseks?
Sel aastal on kooriga ees mitu sõitmist idabloki riikidesse, näiteks Venemaale ja Valgevenesse Minskisse. Need on omamoodi huvitavad kohad, kuhu poistekooriga minna. Euroopa on tore ja hea, kuid põnev on näha ka teist poolt. Poisid ööbivad peredes ja neile on selline kogemus samuti meeldinud.
Suvel on ees laulupidu ja pärast seda vaatan, kuhu minna. Ma ei plaani kunagi pikalt ette. Kui tuleb mõte, siis lähen. Lemmiklinn on mul Pariis. Siis pöördun reisikonsultandi poole, et nädalavahetusel soovin minna, ja paneme plaani paika. Pariisis oled nagu inimmetsas, kus keegi ei tunne ega tea sind. Istud rahulikult tänavakohvikus ja vaatad inimesi. Alati käin läbi ka Jumalaema kirikust, istun seal natuke ja saan sealt rahu, lihtsalt olen.
Reisitarkus nr 1
Tee enne reisi natuke eeltööd. Uuri pisut, et leida paiku, kus tavaliselt ei käida. Tutvu reaalse eluga. Mina väldin turismikohti. Reis peaks pakkuma üllatusi, mida turistilõksud tihti ei suuda.
Foto: erakogu
Artikkel ilmus Eesti suurima reisiajakirja TRAVELLER 2019. aasta kevadsuvises numbris.
Teemad