Kaks ja pool nädalat lastega Portugalis ja Mehhikos – OSA 2
Estraveli Tallinna erakliendimüügi osakonna juhataja ja IATA koordinaator Mauri Saarend reisis juunis lastega Portugalis ja Mehhikos. Reisiloo 2. osas tuleb juttu TAP-i äriklassilendudest Cancuni ning autorendist Mehhikos.Loe ka reisiloo 1. OSA ja vaata reisipilte.
OSA 2
Pikk lend TAP-i äriklassis ja saabumine Cancuni
Äriklassi pilet tagab mõistagi ka Lissaboni lennujaamas sissepääsu lounge’i. See on nüüd peale vahepealset kinniolekut taas avatud, kuigi mitte täielikult. Näiteks laste mängunurk on lintidega piiratud ja sinna külalisi ei lubata. Üldse tohib lounge’is korraga viibida maksimaalselt 100 inimest. Ma ei tea, kas ja kuidas seda reaalselt jälgitakse. Meil sisenemisega probleeme ei olnud ja eriti palju rahvast ei tundunud laupäevasel päeval ootesaalis olema. Eraldi pakitud väiksemaid suupisteid ja alkoholivabu jooke sai võtta iseteeninduslikus korras. Toekamaid eineid (mida piiratud valikus ka olemas oli) tuli küsida pleksiklaasi tagant letist. Peenemaid jooke baarmeni käest (ka valge portvein oli täiesti saadaval).
Atlandiületuslend suure lennuki äriklassis on muidugi hoopis teine teema kui Euroopasisene ühendus. Täislamavasse asendisse käivatele istmetele polnud midagi ette heita. Personaalne ekraan oli tõeliselt suur, kõrvaklapid mürasummutavad. Põneva disainiga amenity kit sisaldas muuhulgas Portugali lipuvärvides sokke. Ja söögid väga head. Pearooga sai menüüst valida 3 variandi hulgast ning grillitud kaheksajalg maitses suurepäraselt. Veinid muidugi taas vaid Portugali omad – personaalselt ekraanilt sai igaühe kohta põhjalikku tutvustust lugeda.
Internetiühendust pakuti lennukis väga kalli raha eest, kuid õnneks oli ka tasuta pakett tekstipõhiseks suhtluseks. Facebook Messengeri vestluseks see toimis, vaid pilte (ega muid faile) edastada ei õnnestunud.
Kui nüüd üldse millegi üle nuriseda, siis personaalses meelelahutussüsteemis ei olnud interaktiivseid mänge – mõnel teisel lennufirmal on need ka turistiklassis olemas. Mina kasutasin võimalust suuresti Tallinnas filmitud Tenetit vaadata. Peale seda täitis enamiku ajast ekraani lennuinfo süsteem, kus lisaks maakaardile sai pidevalt ekraanile kuvada ka andmeid lennukiiruse, kõrguse, välisõhu temperatuuri jms kohta.
Cancuni lennujaamas ootas ees pikk järjekord passikontrollis. Meie passe uuriti erilise põhjalikkusega, kuna need olid uued ja ainsagi templita. Piiriametnik omalt poolt soovitas järgmisel korral Mehhikosse tulles eelnevalt mõned templid passi hankida, see pidi usaldusväärsema mulje jätma.
Saabumisejärgseks ööks oli broneeritud tuba lennujaama lähedases hotellis City Express Plus (~55 €/öö). Eelkõige sellepärast, et neil oli tasuta transfeer lennujaama ja hotelli vahel – mis tuli küll Whatsappi vahendusel ette broneerida. Sellega säästsime ühe päeva autorendi hinna (ja kes see ikka soovib võõras riigis hilisel õhtutunnil +8 h ajavahega peale 10-tunnist lendu koos äriklassis pakutavate veinidega autorooli istuda). Taksod ja tasulised transfeerid on aga Cancuni lennujaamas täiesti mõttetult ja ebaproportsionaalselt kallid – „tänu“ rohkearvulistele USA turistidele umbes samad hinnad, mis New Yorgis (10 x väiksema keskmise palga juures).
Transfeeri tuli küll palavas Mehhiko hilisõhtus ebamugavalt pikalt oodata, ent lõpuks kõik toimis.
Hotellis oli ka lihtsamapoolne hommikusöök. Veidi lõõgastumist basseini ääres hommikuse päikese käes ja teine tasuta transfeer viis meid autorendifirma esindusse.
Autorendist Mehhikos
Reisiks eeltööd tehes lugesin väga palju õuduslugusid klientide kogemustest, kellelt peale odava rendiauto reserveerimist kohapeal ikka kordades rohkem raha küsiti. Probleem seisneb selles, et Mehhikos on seadusega ette nähtud, et auto rentijal peab olema kolmanda osapoole kahjusid hüvitav kindlustus (third party liabilty – TPL). Internetis tegutsevad odavpakkujad sellega muidugi ei arvesta ja kliente sellest ei informeeri. Mis annabki kohalikule rendikontorile võimaluse sundseisus reisijale ulmelise hinnaga kohustuslikku kindlustust lisaks müüa. Ka suurte rahvusvaheliste kettide rendihindade puhul pole sugugi alati võimalik aru saada, kas kohustuslik kindlustus ikka hinnas sees on. Mina igatahes ei julgenud kasutada ühtegi pakkumist, mille puhul polnud võimalik välja trükkida kinnitust selle kohta, et TPL sisaldub. Lõpuks tegin Amadeuses (broneerimissüsteem, mida Estravel kasutab) broneeringu rendifirmale, mille teenuseid ma enne kunagi kasutanud polnud – National. Hind sisaldas nii TPL-i kui (ilmselt üsna suure omavastutusega) CDW-d (õnnetusjuhtumi baaskindlustust). Mehhiko rendihinnad on antud USA dollarites, mis maksmisel mitte kõige kliendisõbralikuma kursiga Mehhiko peesodeks ümber konverteeritakse. Ja mille krediitkaardi väljastanud pank siis omakorda eurodeks teisendab. Sellegipoolest polnud kulu suur – kahe nädala pikkune rent läks peale kõiki konverteerimisi maksma 260 euro ringis. Läbisime autoga Yucatani poolsaare teedel kokku ligi 1600 km ja kui lisada juurde ka kulud bensiinile (liitri hind alla 90 eurosendi), tasulistele teedele ja parkimisele võis pidev isikliku transpordivahendi kasutusvõimalus kokku maksma minna 400 euro ringis.
Auto suuruseks valisin compact – USA-s ja Kanadas on selline valik siiani igati adekvaatne olnud.
Mehhikos tundub aga, et sealne klassifikatsioon on veidi teine ja oleks võinud võtta järgmise suuruse ehk intermediate. Meile antud Nissan March võiks ehk muudel turgudel liigituda pigem economy alla. Kolmekesi oli see siiski ok. Ainult kõik kohvrid ei mahtunud pagasiruumi ära ja ühest majutuskohast teise sõites tuli üks pagasiühik tagumisele istmele asetada. Kilometraaži oli sõidukil rendiauto kohta üksjagu – ligi 94 000, aknad käisid lahti vändaga ja bluetoothi ühendus puudus. Kuid automaatkäigukast ja konditsioneer olid olemas. Selline lihtne auto koos kahe lapsega salongis ei pälvinud ka politsei ega kohalike sullerite poolt üleliigset tähelepanu ja mingeid tõsisemaid intsidente ei esinenud. Osariigi piiril meid ikka kuulivestides ja automaatidega politseinike poolt kinni peeti (seda tehti enam-vähem kõigi autodega), aga peale juhiloa neid muu ei huvitanud. Quintana Roo (kus asub Cancun) osariigist Yucatani osariiki (kus asub Chichen Itza) sõites tuleb arvestada sellise skeemiga, et ametlikku vormirõivastust meenutavalt riietatud tegelased peatavad teel autosid kinni ja üritavad müüa mingit kallist „paketti“ Chichen Itza külastamiseks. Ilmselt võib neist ka külmalt mööda sõita, aga mina siiski peatusin. Kui aru sain, millega tegu, väitsin, et meil pole plaaniski mingeid varemeid vaadata ja nende pakkumine mind ei huvita. Sellega kõik piirduski.
Muidu oli Yucatani poolsaarel autoga sõitmine täitsa ok. Maanteed normaalses seisus (kuigi millegipärast just tasulistel teedel palju teetöid) ja liiklus normaalne. Kahe nädala jooksul olime ühes ummikus. Millega peab arvestama, on palju lamavaid politseinikke – teel olevaid kõrgendusi asustatud punktides. Enamasti olid need küll kenasti tähistatud.
Muide, Nationali teenindus oli väga sõbralik. Null-omavastutusega lisakindlustust muidugi (mitte kuigi agressiivselt) juurde müüa püüti, aga keeldumise peale lõppes teema kiiresti (mul on Salva reisikindlustusega rendiauto omavastutus kaetud niikuinii). Ka tagastamine sujus kiiresti ja probleemideta. Mingeid lisakriime kerelt ei otsitud, lepingus olnud hind pädes ja lennujaama viidi meid tasuta transfeeribussiga ära.
Reisiloo 3. osas tuleb juttu sellest, mida Yucatani poolsaarel teha ja vaadata.
Teemad