Sukelduda saab kõikjal, kus vähegi vett leidub. Mida puhtam ja selgem see vesi on, seda parem. Alati ei ole isegi sügavus eriti tähtis, olulisem on see, mida seal vee all näha saab. Vähemalt Kaido Haageni jaoks on see nii.
Näiteks on Kesk-Eestis üks mahajäetud karjäär, kus vett vaid rinnuni, aga igal aastal käin ma vähemalt paar korda seal kohalikku veemutukaelu nautimas. Mujal maailmas ringi rännates on aga sukeldumisega kõikvõimalikes vähetuntud veesilmades veidi keerulisem. Pakun siinkohal välja enda nimekirja, aga pigem tuleks sellesse suhtuda mitte kui edetabelisse kümnest maailma kõige paremast sukeldumiskohast, vaid kui nimekirja kohtadest, kus ma olen ise sukeldunud ja mida ma julgen ka teistele soovitada. Järjekord on siin juhuslik, mitte emotsiooni suuruse järgi paika pandud. Elamused kõigist nendest kohtadest on olnud suurepärased.
Similani saared, Tai
Tavapärased turistide tõmbekohad Tais ei suuda sukeldujale suurt midagi pakkuda, kui välja arvata see, et Phuketist on võimalik minna safarile Similani saartele.Parim aeg Similani saartel sukeldumiseks on detsembrist aprillini. Sealsete sukeldumiste plussiks on veealuse elu mitmekesisus ja vaheldusrikkus. Minu kõige huvitavamad veealused kohtumised olid seal kilpkonnade ja leopardhaiga.
Averøy, Norra
Väga sobiv koht nii algajatele kui ka kogenud sukeldujatele. Enamik sukeldumiskohti on seal vaid paarikümneminutise paadisõidu kaugusel ja sukelduma võib minna ka kaldalt. Suurepärast elamust pakkuvad vetikatihnikud koos seal elutsevate krabide, siilikute ja kaladega algavad otse paadisadama juurest. Sealne elurikkus oli mulle tõeline üllatus. Ainuke miinus on suhteliselt jahe vesi. Kel kuiv sukeldumisülikond, saab sealkandis sukelduda aasta ringi tänu sealt mööduvale Golfi hoovuse jätkule, mis ei lase merel ka talvel kinni külmuda. Märjas kalipsos sukeldujad tunnevad end neis vetes mõnusamalt suveperioodil.
Tofo, Mosambiik
Homaarid, mureenid ja konnkalad on need, kes lisaks tavalisematele rifikaladele seal kaugel Aafrika rannikul sukeldujate silma rõõmustavad. Aga eelkõige sõidetakse sinna mantade ehk hiid-sarvikraide pärast. Kõvapõhjaliste kummipaatidega minnakse merele otse rannast, aga avaveeni jõudmiseks tuleb kõigepealt läbida murdlaine vöönd, mis võib paadi nina kergitada kuni 45 kraadi. Ka on avaookeani laine midagi hoopis muud kui lainetus väiksemates lahtedes ja meredes. Ekstreemne on ka randumine – kapten otsib välja sobiva laine ja kihutab siis selle harjal täie kiirusega kaldasse, et pärast lihasjõul aluse sikutamist võimalikult vähe oleks.
Punane Meri, Egiptus
Vahel ka Eesti sukeldujate taga-aiaks kutsutav Sharm el-Sheikh või Hurghada on kohad, kus on vee all käinud valdav enamik Maarjamaa sukeldujatest. Esimeseks sukeldumiskogemuseks on see igati sobiv paik. Vesi on garanteeritult soe, nähtavus hea ning värvikirevaid vee-elanikke ei pea taga otsima. Lõvi-, krokodill- ja papagoikalad on esimesed, keda verivärsked sukeldujad seal oma teel kohtavad, loomulikult ka kõikvõimalikud väikesed rifikalad. Loomulikult on Punasel merel ka kogenud sukeldujale midagi pakkuda. Vrakisukeldumised või sukeldumissafarid lõuna pool on need, mis paljudel südame kiiremini põksuma panevad.
Spidani saar, Malaisia
Kunagise veealuse vulkaanina 600 meetri sügavusest kerkinud saare ümbrus on praegu enam kui 3000 kalaliigi ja sadat liiki korallide asupaik. Parim Sipadaniga seonduv mälestus on minu jaoks pooletunnine, täiesti ohutu peitusemäng riffhaidega umbes kümne meetri sügavusel.
Dili, Ida-Timor
Klassikaliste esikümnekohtade külastamise järel või kõrval tasuks pöörata pilk ka tõeliselt eksootiliste kohtade poole. Mina käisin põhiliselt kaldasukeldumistel, kuigi paarikümneminutise paadisõidu kaugusel on ka põnev Atauro saar. Tavasukeldumised toimuvad otse kaldalt ja neid võib jagada laias laastus kaheks – kohad pealinnast Dilist ida pool ja lääne pool, kusjuures vaatamata vahemaade väiksusele on põhjaelustik nendes erinev. Läänepoolne vee-elu on veidi mitmekesisem. Ida poolt jäid meelde rikkalikumad korallikolooniad.
Tulamben, Bali, Indoneesia
Kui otsida nii-öelda “kõik ühes” sukeldumiskohta, siis minu soovitus oleks Tulambeni kalurikülake Bali saare kirdeosas, Indoneesias. See on koht, kus ühe sukeldumise jooksul võib näha nii haisid kui vrakki, meritigusid ja muud makroelu, barrakuudasid, väikseid rifikalu, krevette ja krabisid. Aga ka näiteks pruntis huultega lobasuukala ja seda kõike kaldalt sukelduma minnes. Omaette vaatepilti pakuvad Tulambenis sukeldumiskeskuse piitspeened töötajannad, kes üksinda sinu ja su sõbra varustuse (jah, kaks vestikomplekti koos balloonide ja regudega) elegantselt pea peale vinnavad ja siis paarsada meetrit mööda kaldaklibu õigesse kohta viivad.
Lembeh, Indoneesia
Mudrusukeldumise* paradiis. Kel juba üksjagu soojade vete sukeldumisi seljataga, hakkab sageli otsima midagi erilist. Üheks selliseks võimaluseks on Lembehi väin Sulawesi saare põhjaosas Indoneesias. Kuigi need sukeldumised seal on tehniliselt lihtsad, siis päris algajatele ma seda kohta ei soovita. Aga igav on ta justnimelt vähe kogenud silmale ja sukeldujahakatise pettumus võib olla suur, kuna ettekujutus troopilistest vetest on tavaliselt oluliselt värvilisem ja elurikkam. Varudes aega ja kannatust, hakkab silm pikapeale sel ühtlasel tumedal vaibal eraldama kümneid ja kümneid põnevaid tegelasi.
* tillukeste vee-elukate otsimisele suunatud tegevus
Malapascua, Filipiinid
Kui Filipiinide 7107 saarest saaks valida vaid ühe, mida külastada, siis minu jaoks oleks see Malapascua. Malapascua on saar, mille lähistel saab kõige suurema tõenäosusega näha minu meelest kõige paremini “disainitud” kala – rebashaid. Selle kala silm on hai kohta erakordselt suur ja tema saba ülemine osa on peaaegu sama pikk kui ta kogu ülejäänud keha. Teise eredama sähvatusena Malapascual võiks mainida samuti väga pelglikke vee-elanikke – mandariinkalu, keda mul õnnestus märksa paremini pildile saada. Nendega on sellevõrra lihtsam, et nad on ühe konkreetse korallikoloonia juures peaaegu igal õhtul oma etendust andmas.
Äntu järved, Eesti
Kindlasti ei saa ma oma listist välja jätta ühte Eesti parimat sukeldumispaika Äntut. Sealsed kolm järve on nagu auto varuratas. Kui teistes Eesti järvedes võib nähtavus olla nullilähedane ja meri on ennast tuultega segi pööranud, siis Äntus on aasta ringi vähemalt mingigi nähtavus. Sinijärves on vesi alati kõige selgem, aga see-eest on seal ka kõige külmem. Rohejärv on kõige eluvaesem ja sinna saamiseks tuleb kõige rohkem vaeva näha. Valgejärv on vahest kõige rikkalikuma elustikuga, aga ka kõige vahelduvama nähtavusega. Põnevamatest võiks siinkohal ära mainida umbes kolmekümne viie sentimeetri pikkuse jõhvussi, vilka luukaritsa ja tikupeasuuruse vesilesta, vähid, järvekarbid, särjed, ahvenad ja haugid pealekauba.
Pikema ülevaate veealustest sukeldumiskohtadest saab Estravelleri 2014. aasta teisest numbrist.
Tekst ja pildid: Kaido Haagen
Teemad