10 põhjust minna Põhja-Vietnami

Silvia Pärmann leidis, et Põhja-Vietnami kannatab minna ka siis, kui kui Rambo, kommunistid ja kevadrullid kunagi meeldinud pole.

1. Riisiterrassid

Kevadel ererohelised, sügisel kuldkollased ja talvel valgunud täis vett, millelt kuu ennast peegeldamas käib. Põhja-Vietnami põllumeeste riisiterrassid on meistriteosed, mida ükski õppinud maastikuarhitekt luua ei suudaks ning mida vaadates ka kõige küünilisem inimene unustab, kui mitmetähenduslik on nende kutsumine trepiks taevasse.

Samade riisiterrasside kõrval käis aastakümneid sõda: Põhja-Vietnam oli sõjas kõigepealt Prantsusmaaga (alates 1945) ja hiljem USAga (1964-1975) ning jõudis lõpetuseks pidada kiired ja õnneks lühikeseks jäänud sõjad Kambodžaga (1978, edukas) ja Hiinaga (1979, totaalne läbikukkumine).

Praegu valitseb terrassidel maailma suurim rahu. Sama leebed kui jaheda mägedetuule käes lainetav riisipõld on neid harivad inimesed ja vesipühvlid, viimased on ikka tõelised südametemurdjad.

2. Punane

Põhja-Vietnam on väikerahvaste ellu pilgu heitmiseks üks parimaid paiku planeedil. 90 miljoni elanikuga riigis on ametlikult kokku loetud 53 etnilist gruppi, vähemused moodustavad 14 protsenti rahvastikust – ülejäänud on siin kinhid ehk need, kellest me räägime vietnamlasi mõeldes.

Sõna otseses mõttes värvikad väikerahvad maaliliste riisiterrasside taustal teevad sekundiga selgeks, et elu Põhja-Vietnamis pole selline nagu Rambo mälestustes.

Hiina piiri ääres mägikülades elavad punased jao naised on eksimatu maitsemeelega, nende punased rätid, tikitud ehisvööd ja mantlid ning hõbenööpidega säravvalged pluusid ajavad iga stilisti kadedusest roheliseks. Kuid nad pole mingid miss Saigonid, nad on põhjamaiselt jahedad ja uhked supernaised, kes kunagi kellegi abi ei palu ja oskavad ühtviisi hästi vesipühvliga põldu künda, süüa teha kui ka tikkida ning naeratavad säravalt ka päeval, kui nad seda kõike juba 14 tundi järjest teinud on.

3. Must

Musti hmonge

, geenidelt kaupmehi, on Põhja-Vietnamis mägedes matkates kõige lihtsam kohata. Kus iganes avaneb võimalus midagi müüa, on värvilistes rõivastes ja hiiglaslike punutud korvidega naised kohal.

Neis ei ole punaste jaode elegantsi ega põhjamaist jahedust. Odavad alumiiniumehted sobivad hõbedat asendama kenasti, kui need ainult piisavalt suured on, ja kunagi ei ole liiast veel üks kord oma kaupa pakkuda. Neist paljud on kristlased, kuid misjonitöö ajal läks tõlkes kaduma hingamispäeva mõiste, nii et hmongid on alati (müügi)tööl.
Statistika järgi ei jõua pooled hmongi lapsed peaaegu kunagi kooli – ehkki see on Vietnamis kohustuslik ja tasuta – ning külateedel on selgelt näha, et nii mõnigi “õpilasfirma” on loodud juba enne esimesse klassi minemist.

Nendest ülejäänutest, kes kooli jõuavad, tabas möödunud sügisel päris mitut klassitäit positiivne üllatus – nad said kohe esimesest päevast peale aru, mida õpetaja räägib. Hmongid on khmeeride ja jaraide kõrval esimesed Vietnamis, kes on endale välja võidelnud õiguse emakeelset haridust saada. Ehkki praeguseks on avatud vaid kolm kooli, on mustad hmongid (ainuüksi Vietnamis elavad hmongid räägivad kolme eri dialekti) teerajajaks ilmselt kõigi vähemuste jaoks.

4. Ja kõik ülejäänud maailma värvid

Lille-hmongid on kahtlemata Vietnami kõige värvikam etniline rühm. Paraku tundub, et kogu nende energia on kulunud oma garderoobiga tegelemisele – mille keerulised mustrid ja värvid on neile ka nime andnud –, sest lille-hmongide külad on ka konkurentsitult kõige vaesemad. Majanduse ja hariduse (ennekõike keeleprobleemide tõttu, mis lastel kõigepealt ületada tuleb) poolest kinhidest vaesemad väikerahvad on turismimaailmas viimastel aastatel päris edukad olnud ja eriti näiteks USA jagab ka päris palju stipendiume just turismimajanduse õppimiseks. Kui punaste jaode ja mustade hmongide külades kuuleb ikka kellestki, kes kõigepealt Hanoisse ülikooli ja siis stipendiumiga teisele poole maakera õppima on pääsenud, siis lille-hmongide juures on kõik kodus. Mis muidugi muudab nende külad ainult värvikamaks.

Värvilised pole mitte ainult nende seelikud, mis pesunööridel luitunud majade vahele tõmmatult katavad värvimerega kogu küla. Kui turupäeva hommikul külade vahel riisiterrassidel jalutada ja mõni kohalik ootamatult mäe tagant välja ilmub, turul müügiks mõeldud seapea kaenlasse haaratud, tundub täisvärvides õitsele puhkevat kogu maailm.

Ja nad räägivad oma keelt, lillede keelt, mida ükski ülikool maailmas õpetada ei oska.

5. Kõik toiduks

“Meie peres ei sööda koeri,“ ütles Hanoi äärelinnas oma kodumajas populaarseid kokanduskursusi korraldav Bui Bich Quyen sama rahulikult, nagu mõni Eesti pereema võiks sõbrannadega lobisedes mainida, et “no meie peres küll keegi kapsahautist ei söö”.

Quyen heitis kahele aia äärde ketti pandud kreemika karvaga kutsikale pilgu. Neil polnud nimesid, nagu neid pole ühelgi koeral Vietnamis. Koera kutsutakse lihtsalt Koeraks ja kui neid on mitu, siis värvi järgi Pruuniks, Mustaks või Valgeks. “Me lihtsalt kasvatame nad suureks, nii kümnekiloseks, ja müüme siis ühele sugulasele, kes peab restorani.”

Keegi ei sunni Vietnamis külalisi muidugi koeri-kasse sööma. Aga omalt poolt ei maksa siis sundida neid mõistma, kuidas me kulutame kümneid tuhandeid eurosid, et korraldada oktoobris Brüsselis kasside ja koerte heaolule pühendatud konverents, mille loosung on “Ehitades Euroopat, kes hoolib koduloomadest”.

Vietnamlased hoolivad ka oma koertest. Nad armastavad konverentsidetagi kõiki oma koduloomi võrdselt, kohtlevad võrdselt ja söövad võrdselt.

6. Tassike teed proua Thuongiga

Linnas võib vietnamlane kohvikus hirmkanget kohvi kondenspiimaga ju juua, riigi keskosas on isegi kohvipõllud, aga kodus keedetakse ikka teed. Eriti põhjas, kus mägedes on teeistandused ja kui oma tee otsa saab, siis naaber Hiina ikka aitab.

Selles ei ole midagi ebatavalist, kui mõni vanaproua (vanahärradega on kõigi nende sõdade järel hirmus kitsas) külas uitava turisti endale koju külla tassikesele teele kutsub. Näiteks keegi selline nagu proua Thuong. 76aastase proua Thuongi sarnaseid on tuhandeid. Ta elab koos poja ja pojapoegadega lihtsas majas, selles on suur elu- ja magamistoana kasutatav ruum ning maja tagaotsas teine, kus põrandal on tulekolle ja laest rippumas potid-pannid. Mehed on päeval tööl ja minia teeb süüa – eks tal ole natuke igav kindlasti ka. Telekas tal muidugi on, see on ka kõige vaesemates peredes. Pärisinimesed, eriti välismaalt, on lihtsalt huvitavamad. Mis sest, et keelest midagi aru ei saa.

Tee jaoks on vanaproual kandikul kann alati nurgas seismas, pisikesed tassid ümberringi laotud, selle kõrval suur termos kuuma veega, nii on alati olnud igas peres.

Paari tassi tee järel otsib proua aga välja limonaadipudeli. Selles hoiab ta oma riisiviina. Vanasti, kui ta oli noorem, tegi ta riisiviina kindlasti ise. Maisiviina ka, aga see pole nii hea. Ta ei joo palju, ühest 0,5-liitrisest pudelist jätkub kolmeks päevaks. Kui külalisi ei käi. Nii on vist igas peres.

7. Mai Chau org

Mai Chau

, Hanoist kolmetunnise bussisõidu kaugusel asuv linn samanimelises orus, on kinhide kodu, aga nii juba 500 meetri kaugusel linnast algab tai külade piiramisrõngas. See on ilmselt see Vietnam, mida kõik otsivad – koonusekujuliste kübaratega talupojad jalgratastel põldude vahel sõitmas, ehe külaelu ja lõputult kodumajutuse pakkujaid, et kohalike igapäevatoimetuste tubasemat poolt ka näha. Mai Chau org on tõeline väike Tai kõigi oma soojade naeratuste, vaiadel majade ja massaažitubadega, kus pärast põldude vahel uitamist väsinud säärelihaseid mudida lasta.

Ainult mere asemel peab leppima ühe järvega, kus külanaised ka pesu pesemas käivad. Kui külaelu ahistama kipub, saab alati vändata Mai Chau linna ja liituda kohalikega mõnes nurgabaaris, kus pärast tööpäeva sõpradega kohtutakse, et tillukesel plastmasstoolil istudes inimesi vaadata, kann koduõlut ja kausitäis maapähkleid võtta.

8. Halongi laht

Kui elus peaks vaatama ühte peavoolu turismisihtkohta, siis oleks mõistlik valida Halongi laht, 1553 km² puhast ilu. Looduslik maailmaime hõlmab üle kolme tuhande saare ja laiu, lubjakivist kalju ja koopa. Kõik see kuulub 1994. aastast UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja, mis tähendab, et teist turisti on lihtsam kohata kui mõnda kohalikku ja saarte vahel kruiisimiseks on valida ka väga luksuslikke laevu.

Hea alternatiiv on sõita Hanoist Cat Ba saarele, kus mitu matkakorraldajat hea meelega kajaki rendiks annavad ja ka lahest välja turritavatel karstimägedel ronima õpetavad.

9. 36 tänavat

Hanoi

, Vietnami 1000aastane pealinn, ei vanane väärikalt ja rahulikult päikesevarjus tukkudes. Sada aastat tagasi oli Hanois ainult 36 tänavat, mis nüüd kannavad koondnime vanalinn. Seal on iidsed templid kõrvuti kirikute ja koloniaalajastu villadesse tehtud disainibutiikidega. Peaaegu keegi ei kanna enam nón lá’d, traditsioonilist koonusekujulist kübarat, kõik kannavad mootorrattakiivrit.

Vanasti oli iga tänav keskendunud teatud kaupade müügile, nagu siid, juveelid või kingad. See süsteem on suuresti säilinud, juurde on tekkinud hulk pitsarestorane, hotelle ja suveniiripoode, baare ja klubisid. Päevaajast jääb nüüd kauplemiseks väheks, nädalavahetustel tekib tänavatele lisaks veel ka ööturg.

Need 36 tänavat tunduvad kõik kuidagimoodi Hon Kiemi järve äärde viivat. See oma varjuliste puudega on Hanoi suurim vabaõhu spordisaal, kus päikesetõusu ajal tehakse sörkjooksu ja joogat, õhtul mängitakse sulgpalli või kihutatakse uue roosa jalgrattaga. Legend räägib, et järves elab kilpkonn, kelle valduses on hetkel üks maagiline mõõk. Aga et kilpkonna ega mõõka kunagi keegi ei näe, on mõistlik pigem mööda 36 tänavat jalutades imesid otsida ja kindlasti ka leida.

10. Vanad propagandaplakatid

Muinasjuturaamatu illustratsiooni meenutavate plakatitega “Ära kasvata oopiumitaimi” üritas Vietnami Sotsialistliku Vabariigi valitsus aastaid võidelda oopiumimooni ehk unimaguna kasvatamise vastu.

Selles pole midagi kummalist, plakat on Vietnamis sobinud juba aastakümneid tegelikult absoluutselt kõigi sõnumite edastamiseks, lähtudes enne ja ka nüüd arusaamast, et avalikku kohta pandud kunst peab olema ennekõike ilus, seda olenemata plakati sisust.

Tõeline kunst see Vietnami kriteeriumite järgi ka kahtlemata on. Sest Vietnamis on kunst tõeline alles siis, kui see on saanud valitsuse sõnumite propagandaks. Sõja ajal, 1959–1975, maaliti peaaegu kõik plakatid käsitsi ja nendega praktiliselt tapetseeriti tänavate pikkuselt linnamajade seinad, et rahva võitlusvaimu erksana hoida.

Plakatite kuldaeg kestis läbi kogu sõja Ameerikaga kuni 1990ndateni; taas üheks riigiks saamine ja majanduse liberaliseerimine ehk doi moi vajasid ka tutvustamist ja inspireerisid valitsuse käsul plakatikunstnikke.

Vanu originaalplakateid, mille autorite kohta on kahetsusväärselt vähe teada, on nüüd juba raske saada. Nende spontaansus ja värskus ehk moonikasvatajatele ja patsifistidele niiväga muljet ja mõju ei avaldanud, kuid kollektsionääridele kindlasti.

Ärivaistuga vietnamlased on plakatite väärtuslikkuse juba ammu ära tabanud ja Hanoi vanalinnas müüb nende koopiaid mitu galeriid. Tublile viiendikule neist on trükitud Ho Chi Minhi pilt, mis on kindlasti esteetilisem vaadata kui tema muumia mausoleumis.

Loe lisaks reisimuljeid Kambodža reisist, mille käigus ka Vietnami lõunaosasse jõuti või Hanoi külastusest: Tasuga või tasuta: kaks giidiLugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 4/2013.