Kust alustada Aafrika avastamist? Egiptusest või Senegalist? Marokost elik Lõuna-Aafrika Vabariigist? Angolast või Kenyast? Kongost elik Etioopiast? Raivo Raam võrdles veidi ja valis praktilise mehena lõpuks Kenya.
Isegi Aafrika ajalugu ja kultuuri põhjalikult tundmata võib oletada, et Must Manner peidab endas kõige eriilmelisemaid pärleid. Igatahes on selge see, et ühte 1-3nädalasse reisi ei ole mõtet suruda mitme riigi vaatamisväärsusi, näiteks Egiptuse püramiidide ja ühtlasi ka Tansaania rahvusparkide külastust.
Valiku tegemisel peaks lähtuma enda hobidest ja eelistustest, arvestades ühtlasi sihtkoha kultuurilist ja religioosset eripära – islam on valdav mandri põhjaosa araabiakeelsetes riikides ning idarannikul, kristlus lõuna pool Saharat, segunedes sageli loodususunditega.
Kui ikka nn päris Aafrika all peetakse silmas negriidse rassiga asustatud alasid, peaks pilgu heitma 15. põhjalaiuskraadist lõuna poole, muidu võib selguda, et reisifotodelt vaatavad vastu sama tüüpi näod nagu Sitsiilias, Türgis, Jordaaniast või Iraagist rääkimata…
Kui rannaturistile käib Egiptuse, Tuneesia või Maroko, Ghana või Gambia kaasaegne kuurort küll, siis ajaloo- ja kultuurihuviline eelistagu Kairot ja Niiluse orgu, Etioopia kristlikku kultuuri ja kirikuid või siis Lääne-Aafrika rannikuriikide orjakaubandusliku minevikuga seotud paiku.
Valge mehe “tsivilisatsiooni” hõngu on enam tunda Lõuna-Aafrikas, mujal on emamaad koloniaalajastu kaudu jätnud pitseri kas või riigikeelte näol, milleks on inglise keele kõrval sagedamini prantsuse ja portugali keel – uurige vastavate riikide kohta enne teeleasumist järele!
Reisi mitmekesi või palka neeger!
Ekstreemsemate piirkondade huviline heidab pilgu tõenäoliselt sellistele turistide poolt vähekülastatavatele ohututele “maiuspaladele” nagu Eritrea, Mosambiik, Liibüa või veidi ohtlikumatele ning mitte alati külalislahkust näitavatele, nagu Kongo Demokraatlik Vabariik, Angola, Sudaan, Zimbabwe.
Aafrika riikide puhul ei saa mööda kuritegevusest, mis sageli suunatud ka lääne turistide vastu. Seda tingib vaesus (eelkõige suurlinnades), mitte mingil juhul aga religioossus. Nii imelik, kui see ka pole, osutuvad kõige ohutumateks maadeks just põhjapoolsed islamiriigid, sest range karistuse hirmus on islam seal võõra vara puutumise keelanud.
Võõra vastu tuleb olla külalislahke. Jah, turul võidakse ka rämpsu eest küsida hingehinda, kuid seda ei saa islami seisukohalt käsitleda röövimisena, vaid pigem kauplemisena, sest heledanahaline turist on ise loll, kui maksab esimesena nimetatud summa.
Mõnikord võtab aga ka islam fanaatilisemaid vorme ning siis pole turist kaitstud äärmuslaste tegevuse eest (Alzheeria lõunaosas, Egiptuse kuurortides jm) See kinnitab veel kord, kui oluline on enne reisimist eeltööd teha ja kohapealsete olude ning kommetega eelnevalt tutvuda.
Siit soovitus eelkõige Mustas Aafrikas (nii nagu Ladina-Ameerikaski) vähemalt kahekesi reisida, sest kurikaeltel on suhteliselt lihtsam välja valida üksinda reisija ning tema kallal “toimetada”.
Aafrikas on kaks linna kurikuulsad: Nairobit kutsutakse n-ö hellitlevalt Nairobbery’ks, ohtlik on ka Johannesburg ehk Joburg, kus legendide kohaselt tehakse turist heast-paremast tühjaks juba enne lennujaamast väljumist. Sellistes suurlinnades on lausa hädavajalik, et keegi sind ja sinu pagasit “julgestaks”.
Väikese rühmaga reisides on lihtsam üksteise asjadel silm peal hoida. Üksik reisija võiks tõsiselt kaaluda isikliku reisisaatja palkamist – see võib kokkuvõttes ennast ka rahaliselt ära tasuda, sekelduste ärahoidmisest rääkimata.
Küsimus on vaid selles, kust ja kuidas leida selline usaldusväärne isik mõõduka tasu (alates 15 USD päev + toit + majutus) eest juba enne reisi.
Eesti sunnib malaariaga riskima
Malaaria, kollatõbi, düsenteeria – kõik loetletud ja veel paljud muud haigused ohustavad turisti, kes pole harjunud Musta Mandri kliima, keskkonna, hügieeni, toidu jt oludega.
Malaaria ennetamiseks tuleb juba mõni nädal enne reisi tablette neelama hakata – kurioosne on vaid fakt, et Eestis pole neid retseptita võimalik osta, retsepti saamiseks tuleb aga tasulise ja pika järjekorraga arsti poole pöörduda.
See aga tähendab, et peate mõtlema vaktsineerimisele juba 2-3 kuud enne reisi ja veel parem, kui teised rännumehed ja -naised tooksid kaasa paljudes kohtades ilma retseptita müüdavaid värskeid malaariavastaseid tablette.
Muidu tuleb aga malaariat pidada tõsiseks ohuks just niiskema kliimaga aladel, kus aasta ringi palju sademeid, nagu Ekvatoriaal-Aafrikas ja mandri lääneosas ning mujal siis vastavalt vihmasel aastaajal (NB! Ärge unustage, et lõunalaiustel on talv juunist augustini).
Kõik tõved koos
Kollatõppe ehk hepatiiti on oht nakatuda aga igal pool, ka kuiva kliimaga Sahara riikides. Kõhutõbedest ei tasu siinkohal üldse rääkida, sest eestlase organismil kulub meile võõra toidu ja veega harjumiseks mitu päeva. Loomulikult tasub juua vaid pudeldatud vett.
Aidsi nakatumise oht on jällegi suurem mustanahalistega asustatud piirkondades, kus seksuaalse läbikäimise kombed on lõdvemad. Selge see, et seksturismi eesmärgil pole kellelgi asja islamimaadesse, st Põhja-Aafrikasse.
Ausalt öeldes soovitaks igaühel enne Aafrikasse sõitu osaleda mõnel kultuurierinevusi käsitleval kursusel – siis jääb ära pettumus, kui näiteks selgub et ramadaani ajal pole kättesaadav isegi õlu, muust alkoholist rääkimata.
Ja viisakusest kohapealse kultuuri vastu pole mõtet ka Eestist kanistrite kaupa viina kaasa vedada – lõpeks saab ju umbe juua ja basseinis vedelda ka kodumaises spaas, selleks pole tarvis Mustale Mandrile sõita.
Kuna loo autor oli eelnevalt külastanud Tuneesiat, Egiptust, Marokot ja Eritread (viimane on vaieldamatult pärl reisielamuste seas), siis mõlkusid mõtted mõne tõeliselt “musta” piirkonna küljes, kus ka looduspärand säilinud. Seega langes välja kogu läänepoolne Aafrika, kus lõvi või elevanti ei pruugi isegi loomaias näha, ninasarvikust-kaelkirjakust rääkimata.
Iseenesest oleks lihtsaim Euroopast Lõuna-Aafrika Vabariiki lennata, kuid selle riigi miinusteks on suhteliselt kõrgest elatustasemest tulenevad kõrged hinnad ning suured vahemaad vaatamisväärsuste (eriti rahvusparkidesse) vahel.
Tansaania kasuks räägivad tõeliselt mitmekülgse loomariigiga rahvuspargid ja Aafrika kõrgeim tipp Kilimanjaro, kahjuks aga tüütult pikad vahemaad lennujaamadest mööda paiguti olematuid teid.
Kenya tundus alul kuidagi liiga trafaretne, kuid sügavamal analüüsil tulid esile tema plussid: lühemad vahemaad pealinnast rahvusparkidesse, pea kogu Aafrika fauna esindatus kuni üliharuldaste liikideni välja, suhteliselt hästi korraldatud ja ka odavama hinnaklassi safarid.
Pileti broneerimisega suuri probleeme ei tekkinud – lennata võib nii üle Londoni kui Amsterdami, hinnaklass suurt ei erine, kuigi kampaaniate ajal võib saada edasi-tagasi lennu paar tuhat krooni soodsamalt.
Isiklik neeger
Internetist sai otsitud ka n-ö oma isiklik neeger, kelle usaldusväärsust tasub proovida kontrollküsimustega: “Mis on teie täielik nimi?”, “Kellena ja millises firmas te töötate?”, “Kui suure tasu eest olete nõus olema reisisaatja?”, “Kas oskate nimetada mõnd eurooplast, kes teid soovitab?” jmt.
Ega täielikku garantiid, et sulleri otsa ei satu, pole kunagi. Siinkirjutajal vedas – kuigi saatja John ei jõudnud lennuki saabumisajaks Nairobi lennuväljale, õnnestus ta e-maili teel veel samal päeval üles leida.
Ja peab ütlema, et tema kaasamine Nairobis ja teistes linnades (safaritel vastutab korraldaja ja eraldi reisisaatjat pole tarvis) lihtsustas ringiliikumist ja hoidis tõenäoliselt ära nii mõnegi röövrünnaku.
Kohati oli noormees isegi paranoilisem kui rändaja, lukustades alati taksouksed seestpoolt ning keeldudes mõnda piirkonda hoopis minemast. Hiljem kohtasin nädalaid Tansaanias ringi reisinud hollandlast, kelle “isiklik neeger” oli viimasel päeval hüvastijätukallistusi tehes teise käega pihta pannud fotoka ja sularaha…
Kenyas avastad kohe, et tänaval (ei pea silmas kuurorte) pole kunagi ühtegi heledanahalist inimest liikvel, eriti veel pimedal ajal. Siinsetes suuremates linnades kehtib valge kohta kaks reeglit: a) valge ei liigu kunagi väljas; b) kui ta just peab eelmist punkti rikkuma, siis sõidab valgel ajal mitmekesi taksoga.
Eirasin paar korda seda reeglit ja kohe astusid kahtlased “abistajad” ligi. Kes lubas õigesse kohta sõidutada, kes väitis ennast Sudaani põgeniku olevat, eesmärgiks oli kõigil mind kui “liikuvat rahakotti” kergendada.
Tänu Johnile õnnestus aga siiski Nairobi ja ümbruskonna huvitavaimad kohad (masai turg, Uhuru park, Karen, Langata jt) ära näha, kui pooleks päevaks 40 dollari eest takso kauplesime. Teadmiseks Nairobit lühiajaliselt külastajale või konverentsituristile, kel safariks aega pole – uskumatu, aga kesklinnast ca 10 km kaugusel asub Nairobi National Park, kus võib kohata loomi elevantidest lõvideni nii vabalt liikumas kui ka loomaaia moodi puurides.
Lisaks jätab kustumatu mulje Langata Giraffe Centre – ilmselt üks väheseid kohti maailmas, kus tavainimene kaelkirjakut katsuda saab. Peale seda olete eluks ajaks varustatud teadmisega, et kõige pehmem asi siin maailmas pole mitte kaisukaru, vaid… kaelkirjaku mokad!
Safarid pole just odavate killast, päevas tuleb isegi “rock bottom”-pakettide puhul (ööbimisega lihtsas telgis) arvestada 70 USA dollariga. Samas on vähem kui nelja-viie päeva pikkune safari mõttetu, sest üks päev kulub puhtalt rahvusparki jõudmiseks, teine sealt tulekuks.
Pealegi tuleks kombineerida erinevaid rahvusparke, kuna ühes võib näiteks elevante ja gnuusid kohata, teises aga kaelkirjakuid ja ninasarvikuid. Samas tahaks kõiki neid päikeseloojangul vaadelda.
Minu valik langes Masai Mara ja Nakuru rahvusparkide kasuks, kuna need pole pealinnast väga kaugel ning asuvad enam-vähem samas ilmakaares ning neid müüdi ühtse viiepäevase paketina. Need on tõepoolest eriilmelised – Mara asub savannis keset masaide karjamaid, Nakuru aga samanimelise järve kaldal.
Kes on suur viisik?
Masai Mara’s kohtab nn suurest viisikust (Big Five) sagedamini elevante, lõvisid ja pühvleid, Nakurus aga ninasarvikut. Viisikust haruldasimaks tuleb pidada leopardi, keda safaril olles ei õnnestunudki näha.
Nakuru järv ise tundus roosa tänu tuhandetele flamingodele, samuti kohtab siin pelikane ja marabusid. Maras saab aga aimu ka masaide traditsioonilisest eluviisist, kus rändkarjakasvataja ei saa savannis loota joogiveele, mis seletab ehk nende kommet võtta elavatelt veistelt mitte ainult piima, vaid ka verd janu kustutamiseks.
Muide, masaid on küll tuntuim hõim Kenyas, kuid sugugi mitte arvukaim. Viimaseks on hoopis kikuyud, kes erinevalt tänapäevase Sudaani territooriumilt saabunud Niiluse hõime esindavaist masaidest on bantu päritolu. Vastuseisu masaide ja kikuyude vahel põhjustab see, et viimased on rohkem põlluharijad ning masaidelt nende karjamaid ära võtnud.
Riiginimeline mägi
Kenya mäge (5199 m) ja selle rohelusest pakatavat ümbrust peavad kikuyud oma põlisaladeks, väites, et mäe otsas elab nende jumal Ngai. Turismifirma poolt pakutavast paketist jätsin välja Kenya mäe rahvuspargi põhimõttel, et soovisin seal iseseisvalt trekkida vähemalt paar-kolm päeva ilma grupita.
Teel sinna ja tagasi sai mitu korda ekvaatorit ületatud ja peatutud väiksemates N-tähega linnades nagu Nyahururu, Nanyuki, Nyeri, mis kõik asuvad 1500-2300 meetrit üle merepinna, garanteerides niiviisi ekvaatori kohta meeldiva jaheduse.
Temperatuur on siin 10-15 kraadi madalam kui rannikulinnades Mombasas või Malindis ning puude varjus võib Nyahururus (vaatamisväärsuseks Thomson Falls’i juga) isegi keset päeva vilu hakata.
Retke Kenya mäe otsa tasub alustada Nanyukist, kust saab ka varustust laenutada ning giide tellida. Tavaliselt võetakse iga valge kohta kaasa 1-3 kohalikku, seega pole haruldane vaatepilt, kus eakas sakslanna või itaallane on endale palganud nii giidi, kotipoisi kui koka.
Matk mäe kõrgustesse on kosutav, päris tippu ja tagasi jõudmiseks tuleb arvestada kolme ööbimisega miinuskraadide juures. Uskumatu, aga üle 3200 meetri kõrgusel kipuvad isegi ekvaatoril ööga kasvama loikudesse või ojade pervedele jäälilled.
Metsloomi kohtab siin vähem kui savannis, sest mäenõlvu kattev mets pakub ideaalset varju inimsilma eest. Ka Nanyukis endas tasub peatuda, et seista täpselt ekvaatoril, külastada/ööbida lähedalasuvas somaali onnis või kuulata lugusid sellest, kuidas britid oma iga-aastase sõjaväeõppusega panevad liikuma tähtsuselt teise rändesuuna Ida-Aafrikas.
Ja selle all ei mõelda sugugi sinignuude rännet parematele rohumaadele nagu Serengetis, vaid Kenya tüdrukute saabumist Keila-suurusesse väikelinna, kus öötöö eest küsitakse briti militaartäkkudelt alul euroopalikku taksi, kuid konkurentsi tihenedes langeb see väidetavalt 100 šillingini ehk siis õllepudeli hinnani.
Kenya Vabariik
- Pindala: 580 367 km2
- Rahvaarv: ca 31 miljonit ligi 70 hõimust (sh kikuyud, masaid, luod, merud, samburud jt)
- Pealinn: Nairobi, 1,5 miljonit elanikku
- Rahvastik: 51% alla 18aastasi, 33% linnaelanikke, keskmine oodatav eluiga langenud 50 eluaastale seoses HIV/AIDSi levikuga,
- Elatustase: RKT ca 350$ inimese kohta aastas, ligi pooled peavad hakkama saama vähemaga kui 1$ päevas.
- Religioon: ristiusk, loodususundid
- Rahaühik: Kenya šilling, 1 USD = ca 73 KSh
- President: Mwai Kibaki
Kliima seotud kõrgusvööndilisusega, keskmine kuu temperatuur kõigub 14 kuni 36 kraadi Celsiuseni. Jahedaim Ida-Aafrika kiltmaal, mäenõlvadest tippudeni, kuumim India ookeani rannikul ja vastu Somaalia piiri.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris oktoober-november 2006.
Teemad