Merit Raju soovitab algajal Aasiaga tutvujal alustada Malaisia külastamisest – sealt saab läbilõike hiina, india, malai (moslemi-) ja pärismaalaste kultuurist ning kogemusi toidust, eluviisist, kõrgtehnoloogilisest Kuala Lumpurist ja lõpututest džunglitest nende rikkaliku elustikuga.
Osa Malaisia inimesi kannab kõrvas kaunistustena puuoksakettaid või veedab päevad varikatuse all matte põimides, mitmes kohas on maailma teedevõrgu lõpp, kust edasi saab ainult paadiga. Samas on Malaisias kõrgeim tipp Himaalaja ja Paapua Uus-Guinea vahel, maailma kõrgeimad kaksiktornid, kohalik autotööstus ja oma naftamaardlad. Inglise koloniaalajast on säilinud vasakpoolne liiklus, kolmeauguline elektripistik ja inglise keel ühe ametikeelena.
Kohtasime Malaisias lääne inimesi, kelle elu on reisimine ja kel maist vara vaid sukeldumisvarustus pluss viis kilo ning pangakonto. Samas unistas meie džungligiid tööst Singapuris ja oma autost, kohalik hindupoiss pakkus ennast kaasa kokaks või koduabiliseks, tõsi, Estonia ja Australia läksid tal küll sassi.
Kohalikud on väga sõbralikud ja külalislahked – see päädis ühel korral poisi pakkumisega viia meid oma motika tagaistmel külastama pärismaalaste pikkmaja. See on Malaisia erinevate hõimude traditsiooniline eluase, mille pikkust mõõdetakse uste arvuga. Iga ukse taga elab üks perekond.
Giidina töötav külaelanik polnud oma sõnul ealeski koolis käinud. Ta alustas oma karjääri pakikandjana, mis on Malaisias üsna tavapärane amet turismivallas. Inglise keele õppis ta nelja aasta jooksul kuulmise järgi turistidelt, kirjutamist sõbralt (ja sõbraks nimetatakse seal kõiki tuttavaid). Ta rääkis, et tema isa on väga vana, lähemal uurimisel selgus, et isa on peaaegu 60. Kahesaja elanikuga küla vanim inimene olevat 80 ringis.
Majad vaiadel
Malaislaste traditsioonilised majad on kirevad ja vaiadel, maani akendega, et tõmbetuul leevendaks kuumust põrandal istujate jaoks. Vaiade mõte on kaitse uputuste ja džungliloomade eest, lehvikud vaiade ülaosas hoiavad eemale isegi maod. Tänapäeval elab keskklass ridaelamu tüüpi madalates majades või müüriga ümbritsetud korterelamute kvartalis.
Akende ja uste ees on trellid, mis võimaldavad head tuulutust ja turvalisust, möödudes näed, et elutubades on paljudel juhtudel pooleli seebikavaatamine. See aga ei seganud inimesi trepikojas liikujatele naeratamast ja lehvitamast.
Malaisia linnades pakub mustmiljon reisikorraldajat ahvatlevaid seiklusi, muuhulgas sukeldumiskoolitusi. Kota Kinabalu ümbruse saarte lähedal on üks väheseid võimalusi õppida looduskeskkonnas Open Water sukeldujaks. Sukeldumislitsents käes, saab kaunimates piirkondades edasi šefata. Üks maailma parimaid sukeldumispiirkondi – Sipadan – pakub sukeldujatele nähtavust kuni 50 meetrit. See on veealune paradiis!
Linna- ja külatänavad on aga söögiparadiisid: osa sööki on veel tegemisel, osa juba valmis ja kutsub valima. Toidud on Aasia erinevatest nurkadest, rikkaliku maitsega ja põnevad, ainult magustoidud tasub enamasti ostmata jätta. Värske salati asemel olid kõik toiduosised vokitud. Söögiriistadest oli kasutusel sealmail traditsiooniline paar kahvel ja lusikas või pulgad, vähem hüpohondrilistel turistidel sarnaselt malaidega parem käsi.
Näiteks Borneol klaasseintega modernkohvikuid peaaegu polegi, vaid üksnes võidunud plastmasstoolidega, meie mõistes kõige hullema šašlõkibaari sisustusega söögikohad. Samas käivad sellistes kohtades pimeda saabudes söömas juristid, firmaomanikud ja reklaamigurud.
Fauna keset serveeritavat toitu
Rotid jooksevad ning nahkhiired lendavad varikatuse alt sisse ja välja, peopesasuurused tsikaadid otsivad teed õue, nõusid pestakse kausis sealsamas tänaval maas. Halvimal juhul saad toidu serveerituna plastmasstaldrikul, millel kilekott ümber. Järgmine klient, uus kilekott…
Kuigi vihmaperiood oli möödas, sadas mõnel päeval nagu oavarrest ja kõu müristas nii, nagu ähvardaks maa kohe pooleks rebeneda. Kuni meie hirmunult vaatasime, millisele maakera poolele jääda, manasid kohalikud ette oma kõige rahumeelsema näo. See oli neil ees ka siis, kui meie pidime kindla peale saama hommikul kella kuueks lennujaama ja eelmisest õhtust saadik taksot nõudsime, kusjuures see takso tuli.
Võrreldes näiteks Lõuna-Ameerikaga on Malaisias tunduvalt lihtsam toime tulla, sest ei ole vaja purssida hispaania- või portugalikeelseid lausekatkeid. Malaisias räägib umbes iga kolmas inimene inglise keelt (hääldus, tõsi, jätab soovida, kuid vahel natuke ikka aru saab). Teine oluline eelis on liikluse rahulikkus – kui näiteks Brasiilias tekkis surmahirm mägede vahel kimavas bussis või ka tavalist linnatänavat ületades, siis Malaisia liiklus kulges sujuvalt ja ebamatšolikult.
Malaisia kaart on kaheosaline. Kõigepealt poolsaar, mille põhjaosas asub Tai ja lõunatipus Singapur. Poolsaarel asuvad Malaisia pealinn Kuala Lumpur ja suurim rahvuspark Taman Negara, mis tähendabki tõlkes rahvusparki. Teine osa Malaisiast (kuid ka Indoneesia ja Brunei) asub Borneo saarel, kus käiakse looduses enamasti Kinabalu mäel, Mulu rahvuspargi koobastikes ning haruldasi ninaahve ja orangutane vaatamas. Borneo saarel on hõre asustus, veel hõredam teedevõrk ja hulgaliselt puutumata loodust.
Öö hääled
Öösel on džungel justkui väikesi mootoreid täis: pirisevad, vinguvad ja turtsuvad aurumasinad, kehvasti käivituvad mootorid, aeg-ajalt viskab sisse uisuterituse häält. Lühikeste varrukatega polnud metsas külm ega palav, tuult ei olnud – nagu toas, ainult et pea kohal laiutasid haralised palmilehed ja kuu paistis läbi nende.
Kõndisime kuuekesi laudteel taskulampidega nii vaikselt nagu üks inimene. Huvitav, et loomad ei põgenenud, vaid liikusid vaikselt oma teed edasi. Nägime puukonna, putukaid, väikest kitse, lendavat leemurit, uniseid linnukesi, istudes tukkuvaid makaake ja hingasime džungli võrratut sirelilõhna. Matkal tuleb käia vaid kinniste jalanõudega, sest öösiti on maod aktiivsed.
Ühte jämedat rohelist madu kohtasimegi oksal hääletult oma saaki ootamas. Maod, kelle pea on südamekujuline, on kõige mürgisemad! Malaisia öö juurde kuuluvad ka jaaniussi kombel helendavad kärbsed (fireflies), mis olid pimeduses puudel tõesti väga efektsed ja ilma liialdusteta nagu jõuluaegsed elektrilambid.
Traditsiooniliselt võetakse Borneol olles Kinabalu mägi. Teine kõrgem punkt asub Mulu rahvuspargis ja üks põnevamaid matku viib vaatlema kohalikke teravmägesid (nn pinnacles).
Hiina traditsiooniline delikatess – linnupesasupp – tehakse koopalaest toodud pesadest, mida leotatakse kolm päeva ja kaks ööd vees, millest eraldatakse pintsettidega kogu mustus, suled, heinakõrred ning mis pannakse pesakujulistesse vormidesse kuivama. Selliselt „desinfitseeritud” linnusülg on parimate palade hulgas, kuigi linnupesasupil on ka ohu ja ebaeetilisuse maitse juures, sest pesade korjajad saavad tihtipeale kõrgelt kukkudes hukka.
Kauni Kuching’i linnakese jagab jõgi mõtteliselt kaheks, malaide ja hiinlaste pooleks. Ülejõetransporti pakkuv paadimees ka elas oma paadis: seinal rippusid väike latern, pragunenud peeglike, loppis teekann, paadinurgas olid sääseviiruk ja bambusmatt, ahtris kuivas riidepuudel ihupesu. Selline ühistransport siis.
Välisturiste nägime küllaltki vähe ja seetõttu rõõmustasid kohalikud turistide üle nagu kaugelt tulnud sugulasi nähes. Mööda külatänavat kõndides hõigati pea igast majast tervitusi, sõbralikke pilke ja hüüdeid kostus ka autodest ja mootorratastelt.
Tänava lõpuks valdas täielik kurnatus rõõmustamisest, tervitamisest, küsimustele vastamisest ja naeratamisest – nagu küllap presidendil vastuvõtul. Ometi ei õnnestunud proovida kodumajutust, sest selleks tuli ühendust võtta kodumajutuse presidendiga – oh seda bürokraatiat.
Moslemilinnaosas jalutades komistasime tänavale kaetud laudade otsa, kus askeldasid maani siidkleidiga uhkeldavad moslemimammid ja mustade sametmütsidega mehed. Peagi sigines üks sugulane, kes keelitas meid osalema kuuvanuse tüdrukutirtsu pidustustel ning asus meid istuma sättima.
Kiirelt toimetati lauale üheksas taldrikus värvilisi roogi, küsiti veel, kas meie kultuuris ei sööda käega, mängleval kiirusel toodi lauale kahvli-lusika naljakas kombinatsioon. Teised juba loputasid paremat kätt plastmassist teekannudest valatud veega ja asusid söögi kallale. Söömaaja lõppedes pakiti kohalikele kaasa mustas kilekotis veiselihakamakaid, et oleks näha, et tegemist on rikka pere üritusega.
Kombineeri reise
Malaisia reisi saab suurepäraselt kombineerida Singapuri või Brunei külastusega. Singapur on mugav, hubane, kodune, müratu, tolmutu linnriik, milles on ka oma hiinalinn ja Little India. Kogu linn on nagu talveaed: majadevaheline osa on plaadistatud ja haljastatud. Kuna Singapur asub nii maa all kui ka maa peal, ühistransport on hästi läbi mõeldud, saab ka korraliku padusajuga täiesti kuivalt läbi.
Kui Borneol tuleb viisakamaid kohvikuid tikutulega taga ajada, siis Singapuris on soodsaid sohvabaare küllaga ja šoppamine teeb ainult rõõmu. Tavaliselt käiakse Singapuris olles loomaaias öömatkal, paadisõidul läbi linnriigi erinevate kvartalite ja Sentosa saarel, millel asub muuhulgas Kontinentaal-Aasia lõunapoolseim tipp.
Eestisse tagasi jõudes said leevendust karge õhu, musta leiva ja jogurtinälg, arvuti salasõnad olid meelest läinud, aga kaasas oli küllaga uut energiat ning aasiabeibelikult pitsilised suvekleidid oma aega ootamas. Kõikide elamuste töötlemine sisustas veel mitme öö unenäod ja tööl joone peale saamine võttis pea sama kaua kui reis ise.
– – –
Originaalartikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris aprill-mai 2008.
Teemad