Aet Madison (33) tundub kohati nagu 90aastane zen-munk, kelle suust langeb väärtuslikke teri selle kohta, kuidas paremini elada, ja teisel hetkel on ta nagu 9aastane tüdruk, kes usub, et võib põrutada Hollywoodi ja lihtsalt hakata järgmiseks maailmamõõtu staariks. Nagu naksti! Kui teda kuulama jääd, ei tundu see isegi utoopiline.
Aet vaimustab kuulajat tarkuse, tagasihoidlikkuse ja samas voolava energiaga niivõrd, et pärast temaga kohtumist tekivad kui iseenesest plaanid hakata seljakotiränduriks või põrutada Uus-Meremaale õnne otsima.
Kes oleks võinud arvata, et väikese Aegviidu metsade keskel kasvanud häbelik maatüdruk elab nüüd nii, et kogu maailm on valla. „Toona unistasin hullult, et saaksin reisida. Austraalia oli see koht, mida ma teadsin, et mina oma elus ei näe, sest see on liiga kauge, kallis ja kättesaamatu,“ sõnab seitsmendat aastat oma unelmate riigis elav Aet. „Mõtlesin, et kui Egiptusesse jõuan, on juba tore küll.“
Esimene verstapost: palm
Keskkooli lõpetanud tüdruku maailmapilt hakkas tasapisi avarduma, kui ta Tartu ülikooli Pärnu kolledžisse turismi- ja hotelliettevõtlust asus õppima. Õpingute ajal muutusid maailmaimed ja -vaatamisväärsused lausa käegakatsutavaks ja tekitasid Aedas põletava soovi neid oma silmaga näha. „Siis teadsin, et kunagi neid näen. Ei tea, millal, aga näen!“
Esimese retke välismaale võttis Aet ette sõbrannadega hääletades. „Seljakotid seljas, jõudsime üle Läti piiri, teadmata, kus peatume või kus sööme. Aga hirmu polnud, elevus oli suur!“
Neiu seadis reisiks vaid ühe eesmärgi: näha päris palmi. „Kui lõpuks jõudsime Hispaaniasse ja nägin esimesi palme mere ääres, oli see kõige võimsam emotsioon. Istusin mere ääres liival ja mõtlesin, et olengi päriselt siin,“ sõnab Aet tänagi tajutava vaimustusega.
Tüdruk läks hääletades reisima veel teist ja kolmandatki korda, kogudes nende seiklustega ohtralt mälestusi ja kogemusi. „Kohtasin tee peal uskumatult häid inimesi. Vahel tekkis nii võimas tunne – kas tõesti on olemas sellist sõbralikkust?“ räägib Aet tänutundega. „Tekkis tahtmine veel rohkem seda head tunnet kogeda. See on nagu sõltuvus – tahan veel, järgmisesse kohta, järgmiseid inimesi, uusi tutvusi.“
Üks eredaim näide meenub talle kümne aasta taguselt „häälega“ reisilt, kus sõbrannaga jõuti välja Milanosse. Plaan oli minna Nice’i, kuid autojuht oli teel Milanosse ning avantüristid otsustasid käigu pealt sihtpunkti muuta. Keset võõrast linna leidsid tüdrukud turismiinfopunkti. „Otsisime kohta, kuhu kotid hoiule panna, et linnas ringi vaadata,“ meenutab Aet. Itaalia turismitöötajad kehitasid õlgu ega teadnud pakihoiust midagi. Neid jälgis pealt 17aastane Tai noormees, kes pakkus lahkelt, et ilmarändurid võivad kohvrid tema juurde tuua.
Neiud ei kõhelnud hetkekski ja võtsid abi rõõmuga vastu. Selgus, et poiss oli Tai suursaadiku poeg, kes igavuse peletamiseks käis mööda linna ja otsis inimesi, kellele head teha, näiteks majutust pakkuda. Lihtsalt heast südamest! „Saime üheks ööks tema toa. Noormees tegi meile õhtu- ja hommikusöögi ning rääkis, et nende kultuuris on kombeks, et tugevam aitab nõrka, kohalik aitab turisti. Ja kui neil on isaga suur korter, siis võiks seda ju ikka jagada!“ räägib Aet siira imetlusega.
Noormees pajatas neidudele, kuidas paljud keelduvad tema abist, arutledes kaasreisijaga omas keeles, et selline pakkumine tundub pehmelt öeldes hämar (eri riikides elanud noormees saab võõrkeeltest hästi aru). Nii jääb tal vaid õlgu kehitada ning õhtune piduroog suures korteris suure südamega järgmiseid külalisi ootama jätta. „Kui nii võtta – mida sul siis kaotada oleks? Saad kogemuse või võidad elamuse,“ sõnab Aet asjatundlikult.
Seikluste karmid kogemused
Elamusi ja ühtlasi ka kogemusi on Aedal omajagu. Ühe karmima õppetunni sai ta sõbrannaga Saksamaal hääletades. Neiud sattusid äärmiselt meeldiva paari autole, lapse pilt armatuuril süvendas usaldust võõraste vastu veelgi. Ühes bensiinijaamas kontrollis mees pakiruumi, kus olid ka tüdrukute matkakotid, ning retk jätkus. Kui aga mees rooli taga kanepit hakkas suitsetama, muutus olukord eestlaste jaoks ähvardavaks.
„Tegime ettepaneku järgmises tanklas maha minna. Kui auto lõpuks peatus, ei jõudnud ma ustki õieti kinni lükata, kui juht autoga minema kihutas. Kotid jäidki pakiruumi,“ meenutab Aet. Tüdrukud jäid tee äärde, suud ammuli, käes vaid telefon ja maakaart. Kogu ülejäänud vara kadus ühes huligaanidega.
„Kõige rohkem oli kahju, et kolmest reisinädalast läks kaotsi üheksa filmitäit pilte. Hispaania väikesed linnad, kõik inimesed, keda kohtasin, ja mitte ühtegi mälestust,“ sõnab Aet.
Neiud jäid nüüd politsei hooleks, kes panid nad tunnistust kirjutama. „Täitsime saksakeelset ankeeti, millest me mitte sõnagi aru ei saanud, ja lihtsalt naersime südamest, sest nii suur pingelangus oli. Politsei küsis, et teilt on kõik röövitud, mida te naerate. Mu sõbranna vastas, et meie huumorisoont ei saa varastada. Viskasime nalja, et nüüd ongi kergem reisida.“
Tüdrukud ei lasknud pead norgu ka ööd kodutute naiste varjupaigas veetes. Kuidas saakski, kui inimesed pakkusid abi nii saatkonda sõidutades, 10 eurot laenates, et saaks passipilti teha, ning dokumente vormistada aidates. Saatkonnast said neiud „Welcome to Estonia“ sildi ja tagasipöördumisdokumendid. Neid ainsa varana hoides, hääletas Aet sõbrannaga Kesk-Saksamaale, kus öö veedeti tuttavate farmis, Eestimaale suunduvat masinat oodates.
Teinegi kogemus lõppes õnnelikult, kui Hispaanias reisides hääletas Aet sõbrannaga ühe autojuhi masinasse. Viisakas mees pakkus tüdrukutele Hispaanias ööbimiseks oma tühja maja. „Mõtlesime, et nii tore ja lahke inimene. Saame pesu pesta ja telefoni laadida. Lõpuks selgus, et majas polnud vett ega elektrit,“ alustab Aet loo meenutamist. Seejärel ilmnes, et autojuht ei plaani ikkagi kodust lahkuda, ning kutsus veel sõbragi külla, kellega hakati mingeid aineid tarbima. Öö muutus meeste jaoks tõeliseks pillerkaariks.
„Panime tooli ukse ette, võtsime lambid seinast, et oleks millegagi visata, kui vaja, ja magasime, nuga padja kõrval,“ meenutab Aet nüüd kerge muigega. Metsikud Juanid koputasid uksele ja lällasid pool ööd, kuid sellega asi õnneks piirdus. „Kui tegin hommikul kell üheksa silmad lahti, päike paistis ja kõik oli korras. Siis tuli kergendus. Hommikul mees vabandas oma käitumise pärast ja meie võtsime seda kui õppetundi.“
Kannapöördest Austraaliasse
Sellised sündmused kasvatasid Aeda enesekindlust ja julgust igas olukorras hakkama saada. Küll aga ei valmistanud seiklused teda ette rutiinseks tööeluks Eesti reisibüroos.
„Ärkasin ühel hommikul üles ja mõtlesin, et kas kogu ülejäänud elu saabki olema selline – ärkan üles, teen süüa, lähen tööle, tulen koju magama, ärkan üles, lähen tööle… Nagu „Lõputu küünlapäev“: uus päev tuleb uuesti sama ja miski pole muutunud.“
Naine mõtles, et sellist elu ta ei taha, ja tegi seitse aastat tagasi kannapöörde, otsustades Austraaliasse kolida. Unelmate maale, mis vaid mõni aasta tagasi tundus kättesaamatu.
Kängurumaal plaanis Aet teha kõike seda, mida ta Eestis polnud teinud. Nii nautis ta täielikult esimest tööd võileibu valmistades ja juba kuu hiljem õhtuti Sidneys lahe kaldal suurimas mereannirestoranis inimesi teenindades. „Siis rääkisid head sõbrad, et kui tahad päris Austraaliat näha, pead farmi minema. Mine pärlifarmi!“ Aet vaatas merel tegutsevatest laevadest pilte ja teadmata, mida seal teha tuleb, otsustas, et tahab sinna minna. „Tundsin, et see ongi see, mida ma tulin siia otsima!“
Idee tundus hea, kuid pärlilaevadele on tohutult soovijaid. Imekombel otsustasid kaks Eesti tüdrukut, kes olid vastu võetud, loobuda kandideerimisest, ning nii tekkis võimalus Aedale ja tema sõbrannale.
„Rääkisin kõigile, et lähen laevale. Sõbrad kutsusid korrale, et saad aru, sinna on ikka väga raske pääseda. Nad ei tahtnud, et pettuksin. Aga ma teadsin, et saan, sest ma ju tahtsin nii väga,“ räägib Aet, silmad naerusädemeid pildumas. Naine oli edus niivõrd kindel, et ostis ära lennupiletid Darwinisse, kus pidi toimuma töölepingu allkirjastamine. Ja nagu ime – tuligi kõne ning Aet kutsuti koos sõbrannaga esmaspäevaks töölepingut vormistama. Lennupiletid olid pühapäeva õhtuks. Saatus?
„Ma mõtlesin, et kui meid ei valita, siis läheme ukse taha ja saame ikkagi laevale!“ sõnab ta naerdes. Tema sinisilmne entusiasm pakatab soojusest ja paneb kuulajagi kaasa naerma.
Töö tekitab elevust
Naine tunnistab, et töö laeval oli kõige raskem tema elus. Sisult madruseametit pidanud habras tütarlaps tegi erinevaid töid, mis enamjaolt tähendas raskete, merekarpe täis paneelide tassimist. Neid kas heideti merre pärlite kasvatamiseks või tõsteti pinnalt üles karpides olevate pärlite korjamiseks.
Pärli hind sõltub sellest, kui perfektne see on. Mida ilusam värv ja sügavam toon ning mida ideaalsem kuju, seda kallim. Kord õnnestus Aedal hoida käes poole miljoni dollarilist pärli, mille firma omanik talle imetlemiseks tõi. „Siis hakkasid küll käed värisema, et kui nüüd maha pillan ja see vette kukub, pean järele sukelduma.“ Selliseid pärle tuleb ette ehk kord aastas. Ja selleks, et valmistada pärlikee, kus on veel sama suuruse ja värviga pärle, võib kuluda kümneid ja kümneid aastaid.
Luksuse taga seisab paljude inimeste ränk töö. Äratus kell kolm, neli või viis hommikul kuni õhtul kuue-seitsmeni. Tihti on päev läbi kummikud ääreni vett täis, käed kõrvetatud merevetikal pesitsevaist bakteritest (fireweed), kõik lihased valusad, vaim väsinud ja peas on ainult mõte, miks ma seda teen.
„Kui tööpäev on läbi, käid duši alt läbi, lähed laevatekile ja vaatad, kuidas 20 delfiini ujub kõrval ja on imeilus päikeseloojang. Siis mõtled, et inimesed maksavad tohutu raha selle eest, et siin piirkonnas kruiisida. Aga meie ärkame siin ja vaatame, kuidas vaalad ujuvad me poole ja hüppavad veest. On palju inimesi, kes ei oska uneski sellist asja näha, ja mul on see tohutu õnn olla selles hetkes ja kogeda seda tohutut looduse ilu.“
Nii ununevad märjad kummikud, valutav keha ja väsinud meel. „Õnnis tunne tekib ja tohutu rahu.“
Naine õppis juba siis selgeks, et kui ärgates tekib tahtmine hädaldada, tuleb lihtsalt muuta meelt ja mõelda, et lõpuks on see suurepärane päev käes, ja kohe ongi töö lihtsam.
Aeda positiivne suhtumine jäi silma Estraveli asutajale Aivo Takisele, kes Austraalias loodud tütarfirmas Aerotravelis naisele tööd pakkus. Nüüd on Aet see, kes aitab inimeste unistusi ja seikluseid ellu viia, ning ta teeb seda tohutu põnevusega.
„Ma lähen igal hommikul hea meelega tööle ja kui on raskeid ülesandeid, siis mõtlen, et äkki tuleb täna see lahendus. Kui keegi küsib mõnd eksootilist ja põnevat reisisihtkohta, siis tekib elevus, et nüüd saan midagi uut õppida. See on tohutult huvitav,“ räägib Aet ehtsa vaimustusega.
Samuti meeldib talle tundma õppida eri tüüpi kliente ning leida väljakutseid selles, kuidas uutele inimestele läheneda. Raskemad hetked on talle õppetunnid iseenda arendamiseks.
Kuna töö pakub siiani väljakutseid, siis Eestisse tagasituleku plaani Aedal veel pole. Kuid igatsus kodumaa järele pakitseb ikkagi kusagil hingesügavustes. „Ma ei tea enam, mismoodi lumi lõhnab. Tahaks lumepalli teha, krudiseval lumel kõndida, lumme hüpata ja lund rookida,“ loetleb Aet poeetiliselt. Ta püüab võimalusel suvel vanematekodus käia ja nautida seda, mis Austraalias pole võimalik – astuda paljajalu kastesele murule ja juua hommikukohvi, korjata sõstrapõõsalt marju ning süüa võimalikult palju kõige magusamaid maasikaid, mida kängurumaalt mitte kunagi ei saa.
Kui igatsus kord õige suureks kasvab, ehk tuleb rändur koju tagasi… vähemalt järgmise seikluseni!
Artikkel ilmus Eesti suurima reisiajakirja TRAVELLER 2017/2018 sügistalvises numbris.
Teemad