Tallinnas Narva maantee alguses asunud kino Forum lammutati 1977. aastal. Järelikult pidi Kristina Mänd nägema filmi “Valgekihv” seitsmeaastaselt. Ehkki ta nuttis oma esimesel kinoskäigul kõvasti, teadis ta, et küsimus on vaid, millal ise Alaskale minna. 38 aastat hiljem sai unistus teoks.
Alustasime oma reisi Alaska suurimast linnast Anchorage’ist (osariigi pealinn on hoopis Juneau), mis on asutatud saja aasta eest raudtee-ehitajate tarvis.
Linnas on mitu pärli, millest esimene oli muuseumi suurepärane väljapanek Alaska põlisrahvastest, Smithsoniani Arktika teaduskeskus ning Imaginaarium, kus nii lapsed kui ka täiskasvanud saavad möllata ja õppida; teine Alaska Native Heritage Center, mis aitab nagu meie Rocca al Mare näha turistidel põlisrahvaste eluasemeid, vaadata tantsu, kuulata laule ja muinaslugusid, osta käsitööd ning üle korrata elu põhiväärtusi, ja kolmas Tony Knowlesi Rannatee (Coastal Trail) ja Flattopi mägi, kust näeb tervet linna ja selge ilmaga ka lumiseid mägesid.
SÖÖGIKOHTADEST ON SUUREPÄRANE paik hommiku alustamiseks väga sobiva nimega Snow City Cafe, kus tundidepikkuse ootamise vältimiseks tasub netis koht kinni panna. Nädalavahetusel saab maitsta kohalikku kööki (sh ka venelaste tehtud pirukaid) 3. avenüü ja E-tänava nurgal suurel turul või siis lihtsalt võtta tänavalt põhjapõdravorstiga hot dog. Õhtuks soovitan aga proovida suurepärased kohalikke õllesid Brewery’s või minna peenemasse restorani nimega Sacks. Nii häid vähi ja kammkarbi kooke pole mina varem saanud.
Kuigi Anchorage on võluv linn, on peamine põhjus Alaskale tulemiseks loodus ja nii olid minu kuuajase reisi plaanis peamiselt looduspargid, nagu Denali, Kenai, Wrangell-St. Elias ja Kluane.
ILM VÕIB ALASKAL KARM OLLA, vihmane ja talvel lihtsalt külm, aga mul vedas nagu alati – päikest jagus pea terve reisi ajal, ja kui vihma tuli, siis ikka võimsalt. Kuid sinna ma jõuan. Talkeetnas oli ilus päikeseline päev, linn turiste täis ja parimaks söögikohaks valisime selle, kus sai süüa põhjapõdrapitsat.
Kui olime telgid Denalis üles pannud, andis grupijuht Kelly meile esimese õppetunni karude kohta, keda Alaskal elab kolme sorti: pruunkaru ehk grisli, must karu (väikseim, aga tige) ning jääkaru. Mida siis teada? Kõik, mis lõhnab toidu järele, tuleb ära panna autosse või metallkasti, sest pole harvad korrad, kus karu revideerib su telki, kui seal on mõni vorstijupike padja alla jäänud või meelõhnaline kätekreem magamiskotis.
Teiseks, kui kohtad karu, siis tuleb rääkida kõva häälega ja taganeda näoga karu poole. Ei tohi liiga lähedale minna ega jooksma hakata, aga kui satud grislile või jääkarule liiga lähedale, tõmba end kerra ja mängi surnut. Üldiselt ei tee nad midagi. Musta karu peale tuleb aga karjuda ja teda rünnata. On olemas ka karu-spray!
Me nägime päevasel matkal üht suurt grislit paarikümne meetri kaugusel marjadega maiustamas, aga kahe nädala pärast tuli uudis, et esimest korda on karu Denalis ühe liiga ettevaatamatu ja uudishimuliku matkajaga ühele poole saanud. Karu lasti maha ja tema kõhust leiti matkaja riided. Selline asi ajab väga vihale: lolli matkaja pärast kaotas oma elu ka karu, kes ei teinud midagi muud, kui oli karu.
DENALI ON TOHUTU SUUR ja peamiseks liikumisvahendiks helikopterite kõrval on koerarakendid. Võrreldes grööni kelgukoertega on husky’d suuremad ja karvasemad, kaunid ja rõõmsad sinisilmsed loomad, kes tunnevad samasugust rõõmu tööst ja mängust. See kisa, et mina-mina-mina, kui kelk välja tuuakse, on kõrvulukustav.
Aga peamine, mille pärast sinnakanti tullakse, on jonnakas Denali mägi, millelt saab selget vaadet nautida ainult paaril päeval aastas. Juba mäele sõit vapustab: suured grislid kõnnivad mööda kuiva jõesängi, põdrad ja karibuud jalutavad üle liustike ning väikesel matkal ühe 800-meetrise künka otsa nägin mägikitsi ning valgeid ja pelglikke dalli lumelambaid.
ÕHTUKS JÕUDSIME TOKI ja pidasime oma ööbimiskohas pannkoogivõistlust. Nimelt on matkapaiga Sourdough omanik loonud traditsiooni, kus igal õhtul saavad kohalikud ja turistid kasutada ära paari päeva vanused pannkoogid, visates neid rõnga otsa. Võitja saab tasuta hommikusöögi või toreda kingi. Eriti lahedaks tegi võistluse orav, kes maha kukkunud pannkooke oma pessa tassis. Oi, ta oli paks, ja tema lastest, kes pesast enam välja ei mahu, hakkas ka kahju.
Kluane asub Yukoni territooriumil ehk juba Kanadas. Metsad, järved ja tundra, peade kohal lendamas kümned valgepea-merikotkad, Ameerika rahvuslinnud. Tegime Kluane’is paar korralikku matka ja jätkasime laevaga teed Skagwaysse linnast nimega Haines, mis on kuulus haamrimuuseumi poolest. Teel nägime ka ilusat suurt küürvaala.
MITME MATKA- JA SÕIDUPÄEVA JÄREL oli hea mõte teha paaripäevane peatus Takhini kuumaveeallikatel. Grillisime kaunis metsas maisi ja liha, jõime õlut ja vaatasime põtru. Kuumaveeallikad olid täis kohalikke ja nende ületoidetud lapsi, kes meenutasid Michelini mehi.
Taas ületasime piiri ja sõitsime Yukoni territooriumile. Ja siis tuli Dawson City, Klondike’i ja Yukoni jõgede ühinemiskohas, minu suur unistus ja sihtpunkt.
Dawson City asub hani keelt kõnelevate indiaanlaste maal ja veetsin pikka aega nende kultuurikeskuses, veendudes järjest enam, et vahet pole, kas oleme Aafrikast, Alaskalt, Eestist või Jaapanist, me oleme samad inimesed ja meid on samad väärtused ja ootused elule.
Meie telklaager asus linna vastaskaldal, pesemiseks tuli pangest vett pähe valada, telkide vahel käisid karud ja hommikul tervitas lõkkeplatsi ääres imekaunis suur valgepea-merikotkas. Sõitsin varavalges üksinda parvega üle jõe, et süüa hommikust Jack Londoni grillis. Siis tegin päevase matka ja kuna olin Kelly korralduste vastaselt matkal üksinda, rääkisin iseendaga kogu aeg kõva häälega juttu. Äkki kuulsin suurt raginat ja järjekordne grisli pani padavai jooksuga minu eest minema.
DRINKE TEGIME JÕE ÄÄRES BAARIS ja enne õhtusööki läksime Dawson City suurimasse turistilõksu, baari nimega Downtown Hotel. Üks jook maksab seal viis Kanada dollarit, aga kõik maksavad veel vabatahtlikult viis juurde, et saada joogi sisse varvas, mida pead juues veel huultega puudutama. Issand, kui ropp, karjusid paar mu reisikaaslast, nähes alkoholis mustaks tõmbunud varvast. Aga keegi ei keeldunud ja see varvas üksi tõi õhtul kõrtsile tulu 500 dollarit.
Teel Wrangell-St. Eliase rahvusparki pesime kulda linnas nimega Chicken, mille peatänaval on kuus maja ja linnas elab 12 inimest. Lugu räägib, et Alaska osariigi lind on lumepüü, aga kuna inimesed ei osanud kirjutada sõna ptarmigan, leiti, et kana sobib ka.
ÖÖBISIME CHISTOCHINAS. Saime üle hulga aja õhtut veeta majas, kus olid igal pool huntide nahad, ja öösel sellist virmaliste tantsu vaadata, mida ma isegi talvel Islandil polnud näinud.
Kõigepealt paar tundi mägesid, siis vastavad jalanõud jalga ja matk algas. Päev otsa liustikul balansseerida ja ronida oli võimas: sügavad vaod, mis on täidetud sinise veega, puhas sinine taevas ja lõpmatuseni ulatuv särav jääväli kutsus minema aina edasi ja ma oleksin hea meelega mitu päeva sel reisil veetnud.
EDASI LÄBISIME THOMPSONI KURU, kus asuvad tohutud liustikud, ilusaim nendest on Worthingtoni. Valdez on armas linnake, mis kolis 1964. aasta maavärina järel mõned kilomeetrid eemale. Ajasime end hommikul vara üles, panime selga kihtide kaupa riideid, jalga suured kummikud ja läksime kajakiga Prince Williami väina. Oh sa pagan, see oli vägev. Paaritunnine sõit mootorpaadiga viis meid mööda vedelevatest merilõvidest, kes vaatasid meid sellise pohmellise pilguga, järsku hüppasid meie ees pringlid, ning laadinud kajakid väikesel kivilaiul maha, veetsime terve päeva jäämägede vahel sõudes.
Mäed polnud nii suured kui Gröönimaal, aga nad vahetasid värvi ja kuju, mõni nendest pööras end ka ümber. Ja siis ilmusid meie kõrvale ujuma imearmsad merisaarmad, väikesed pojad kõhu peal. Need loomad veedavad peaaegu terve oma elu vees, ujudes selili.
KAJAKIMATKAL NÄGIME KA 1989. AASTA KATASTROOFIPAIKA, kus kogemusteta meremees hiigelsuure tankeri Exxon Valdez karile juhtis ja mitusada tuhat barrelit naftat loodusele pöördumatut kahju põhjustas.
Tagasi jõudes olime natuke kurvad, aga Kellyl oli meile ühes metsatukas üllatus – must emakaru oli toonud oma pisikesed mängima. Üks karupoeg oli pelglik, teised kaks hüppasid vees ja mängisid jõest püütud lõhedega. Ema püüdis ka häbelikku mõmmit vette lükata ja lõpuks oli temalgi rõõmsalt kala lõugade vahel. Jõgi oli agoonias visklevaid kalu täis ning õhus jälk raipehais, aga vaatasime karusid mitu tundi. Nemadki ei lasknud end meist häirida.
Järgmisel päeval käisime lahedal Alaska laadal. Eriti toredad on ülisuured kapsad, porgandid ja lehtsalatid, mida inimesed on uhkusega kasvatanud ja nüüd näitavad. Jõudsime õhtuks Anchorage’i ja magasime üle mitme nädala uuesti voodis. Aga ma ei suutnud loobuda: magasin põrandal ja magamiskoti sees.
Hommikul läksime Alyeska parki ja ahmisime liustikul matkates taas õhku Alaska majesteetlikkuse ja ilu ees, ning seejärel jõudsime linna nimega Seward. Kuivatasime keset linna jõe ääres Valdezis vihma saanud telke, tegime hamburgereid, vaatasime tohutut täiskuud ja varahommikul ootas meid midagi viisakat – laevasõit Kenai fjordis. Kammisime juuksed ära, panime korralikud riided selga ja läksime tsivilisatsiooni.
Kui olime paar tundi sõitnud ja ilu nautinud, kostis oodatud hüüd „Vaalad, kella ühes“. Ja seal nad olid, suured küürvaalad, kes tegid oma vaalahüpet, lehvitasid sabaga ja purskasid vett. Ja pisike vaal oli ka, kes ujus edasi-tagasi laeva alt läbi, nii et inimesed jooksid ühest pardast teisele ja laev kõikus väga ohtlikult. Koos vaaladega jõudsime liustikule, mille kõrval kaljudel elutses lunnide koloonia, armas oranži nokaga linnuke, ingliskeelse nimega puffin.
ÕHTUL SÕIME ALASKA LÕHET ja jõime kokteile, mida jahutas liustikujää. Laevareisil tegin ka noore park ranger’i tunnistuse ja sain väga uhkelt koos 9-10-aastastega omale märgi rinda.
Jätkasime matka Homerisse, kus elab suur kunstnike kogukond, peamiselt pärit Hollandist ja mujalt Euroopast, et saada maad ja uut elu alustada. Minu ja Sarah’ pärast olime päeva alustanud juba kell neli, et minna püüdma hiidlesta. Kalale kahjuks tormise ilma tõttu ei pääsenud, hiidlesta sõime siis Captain Pattie’s ning käisime kohalikus kunstimuuseumis. Õhtu veetsime kõrtsis Salty Dawg, mille baaridaam pidas Tallinna üheks oma lemmiklinnaks.
Homeri ümber on palju vene õigeusu kirikuid ja küladki kannavad venepäraseid nimesid, nagu näiteks Nikolaevsk. Tegime paar viimast matka, jõime head Alaska õlut ja hingasime sisse Alaska puhast õhku.
Kui Anchorage’i tagasi sõitsime, oli sügis juba käes. Kased, haavad ja paplid tegid looduse punaseks, kollaseks ja oranžiks, vilksatav roheline ja sinine taevas andsid oma panuse. Taevas oli madal ja ööd hakkaksid külmaks minema. Sügis Alaskal kestab umbes kaks kuud, kuu pärast oleks maha tulnud esimene lumi ja alanud kelgukoerte piduaeg.
Kes elavad Alaskal?
Alaska nimi pärineb Vene valitsusajast, mil seda kasutati üksnes poolsaare kohta. Aleuudi keeles (alaxsxaq) tähendab see maismaad või otsetõlkes “seda, millele on mere tegevus suunatud”. Alaskat on kutsutud ka samast tüvest tuleneva nimega Alyeska, mis tähendab “suur maa”.
Alaska on kolm korda suurem kui Prantsusmaa ja seal elab üle 700 000 inimese. Umbes 105 000 neist on põliselanikud ehk aleuudid, indiaanlased ja inuitid (varasema nimega eskimod). Mehi on juttude järgi peaaegu kaks rohkem. Jah, võimalused on head, aga häid on võimatu leida (ingl your odds are good, but the goods are odd). Nii arvavad alaskalased ise.
Kodiaki saart asustavad aleuudid, omakeeli Unangax&Alutiiq (Sugpiaq), kes elavad maa sisse tehtud onnides, kelle peamine suhe on ookeaniga ja kultuuri peamiseks sümboliks on kajak ning merelõvi vuntsid. Läänerannikul elava rahva nimeks on jupikid (Yup’ik & Cup’ik), kelle sümboliks on teadja silm. Põhjas elavad inimesed on injupiakid ja St. Lawrence’i saare jupikid. Idaosas on suur põlisrahvas nimega atapaskid, kes said koos oma kaguosas elavate naabritega kullakaevajatelt kõige rohkem vatti.
Põlisrahvaste elu muutus täielikult juba 18. sajandi alguses, kui Alaskale leidsid tee Vene maadeuurijad ja kaupmehed – sealt ka ekspeditsiooni juhi järgi nimetatud Beringi väin. 1867. aastal müüsid venelased Alaska 7,2 miljoni dollari eest USA-le. 1898 avastati Alaskal kulda. Oh seda nööki.
– – –
Täispikka artiklit Alaskast saab lugeda Estavelleri 2013. aasta kuuendast numbrist.
Tekst ja fotod: Kristina Mänd