Tänased 40–50aastased mäletavad ehk pihuformaadis lasteraamatuid, kus olid erinevate maade muinasjutud – kõige õudsamad (minu meelest) ja seega kõige põnevamad lood pärinesid Lotringi metsadest. Seda, et sellise nimega paik on maailmakaardil, õppisin ma neljandas klassis prantsuskeelses ajalootunnis, kus Karl Suurt nimetati hurmavalt Charlemagne’iks ja tema hiiglasliku impeeriumi jagamisel Verduni lepinguga tekkinud Prantsusmaa ja Saksamaa vahele jäi Lothaire’ile kolmas riik, mis täna olemas olles võtaks parima Prantsusmaast, Itaaliast ja Saksamaast. Mäletan, et tundsin vaesele kuningale kohutavalt kaasa, sest nagu igaüks teab, siis telgis magades või auto tagaistmel istudes – on keskel igatahes kehv olla. Kuigi vaade võib olla kõige parem ja madrats kõige pehmem. Laiaks litsutakse sind nagunii. Nii on ka Alsace’iga.
Kahel pool Rheini jõge kulgevad kõrgustikud, rikas muld ja maasisu on selle piirkonna needus ja õnn. Vaheldumisi on siin olnud keelatud kas prantsuse või saksa keel – vastavalt kumb suurriik on valduse enda kätte saanud. Kaudselt või ehk otseseltki on tema pärast peetud maailmasõdu, mille jälgi näeb piirkonna mitmetes memoriaalides, kus näiteks Le Linge muuseumis ja vabaõhu alal luuakse pilt passioonist, kus väikese mäetipu pärast heideldes kaotas elu 10 000 meest ning kahe kaevikuliini vahe oli nii väike, et isegi mina oma „rahuldavaks“ hinnatud palliviske oskusega oleks suutnud vastase ründejooneni heita.
Vein ja linnad
Lisaks süngetele sõjamärkidele on see ka valge veini armastajate Meka ja maapealne paradiis. Thannist alguse saav veinitee kulgeb Strasbourgi taha välja ja ühest neist kümnetest linnadest, mis teele jäävad, on kindlasti mõni festival. Enamasti tähendab see elunautimist ja foie gras’d, teist kohalikku megahitti. Alsace on üks väheseid kohti maailmas, kus võid suvi läbi piparkooke osta, sest teise ja ehk isegi suurema turistisumma võtavad nad vastu jõulude ajal. Pealegi näevad kõik nende majad välja nagu nad oleks Hansukese ja Gretekese ärasöömiseks ehitatud või jäänud püsti viimasest „Kaunitari ja koletise“ filmist. Mina jõudsin eelkõige Haute-Rhini osas ringi sõita ja selle kandi märksõnaks on, et iga linnake, mis su teele satub, on kindlasti pälvinud tiitli „Prantsusmaa ilusaim küla…“. Vahetuvad lihtsalt aastad. Kindlasti toob võidu lisaks kirkale värvikasutusele ka lilleamplite hulk, sest neid oli lokkavas külluses. Riquewihr ja Eguisheim võivad ilmselt astuda suurde finaali, kus kõige ilusama väljaselgitamine ei pruugi lihtsalt minna. Esimesel on eelised rohkemaarvuliste veinikeldritega, mille toodangut pakutakse rikkaliku seletustega, teine saab trumbina välja käia esimese prantslasest paavsti. Mõlema puhul on soovitatav auto parkida veidi eemale, sest kesklinn on masinatele suletud – pluss veiniteel – oleks isegi parem, kui seda niipea ei kasuta. Parkimise hind on mõistlik, jäädes 3–5 € vahele ööpäevas. Mõlemas linnas sülitatakse ka põhiõigusele sulgeda restoranid ja söögikohad vähemalt kella 13–16, mis ei pruugi päris nii olla teistes väiksemates linnades. Ribeauvillé ja Rouffach ärkavad elule ikkagi pärast kella 18, kui piirkonnale iseloomulike suurte ninadega kohalikud oma mõnusat linna nautima asuvad. Kõik need kohad on veidi väiksemad kui Toompea, nii et seda vaeva, mida mina nägin, kirjutades murelikult üles kõik potentsiaalsed kultuuriväärtuslikud majad ja kirikud, pole mõtet näha. Te lähete ja seisate keset linna peaväljakut ja seal nad ongi – kõik tähtsad kohad teie ümber. Kõikudes Vosge mägede külgedel kannavad nad endas mõnusat „ei ole muret“ meeleolu, kui teil õnnestub neid külastada mitte roolis olles, siis saate sellega kindlasti liituda.
Mitte ainult vein
See piirkond on ka rikkalik meelelahutuskeskus nõudlikele teismelistele. Kintzheimi külast läbi sõites, mis kannab ka üht neist – „kõige ilusam…“ tiitlitest, pääseb kotkaid ja ahve vaatama. Soovijatele ei jää kaugele ka toonekure park. Viimane on piirkonna sümbol ning nende pesad tõotavad alsaslaste tohutut iivet. Ahvi Mägi on peaaegu sajaprotsendiline õnnestumine ükskõik millise pere või paari reisil. Tegemist on tohutu alaga, kus elab üle 200 makaagi, kes soovi korral käivad inimesi uudistamas, veavad seljas oma poegi, otsivad üksteiselt kirpe ja võtavad külastajatelt kohapeal jagatavat popkorni. Tähelepanust tüdinud, kaovad pargi tohutusse avarusse ja peesitavad kividel. Park on avatud 10–18, täiskasvanu pilet maksab 9 €.
Praktiliselt pargi kõrval asub Haut-Koenigsburgi loss. Võimsate rüütlilugude sümbolina kõrgub loss kogu maastiku kohal ja kuigi autentsusega on seal lood kesised, siis maailmana on ta väga külastamist väärt. Lossi lasi 20. sajandi alguses Wilhelm II praktiliselt varemetest üles ehitada, et saaks taassündida Saksamaa võimas ajalooteadvus. Nüüd paikneb see teadvus Prantsuse territooriumil ja pakub visiooni, kuidas need päris rüütlid ja printsessid siis kalju otsas ikkagi elasid. Losside varemeid, nii paremas kui halvemas seisus, on mäeotsad täis ning Colmarist võib valida tee, mis viib vastavalt soovile kas kolme või viie lossi juurde. Hohlandsbourgi loss on meeldivaks meelelahutuseks, kui teie laps räägib prantsuse keelt, armastab näomaalinguid ja piraate. Millegipärast on just need viimased valitud keset metsi ja merest kaugel asuva lossi magnetiteks. Vaade on imeilus, kuigi muuseumi osa üsna kesine.
Asi, mis kindlasti ei jäta külmaks ühtki last, noort või noore hingega inimest, on Euroopa Park, mis asub Saksamaa territooriumil. Autoga enam-vähem ükskõik missugusest Haut Rhini piirkonnast tunnise tee kaugusel. Soovitaksin sealkohal olla kohe hommikul ja piletid osta ette internetist. Nagunii jääb aega väheks. Sõita, lennata, keerelda, vurada, vaadata jne on seal tohutult. Väidetavalt Euroopa parim meelelahutuspark on kättesaadav 47 €/külastaja. Kes enam pöörelda või ahhetada ei jaksa, võib vaadata varietee- ja mustkunstietendusi. Süüa saab restoranitoidust friikateni ning isegi järjekorras seismine on tehtud võimalikult meelelahutuslikuks.
Rahumeelsematele inimestele soovitaks matkata lähedal asuvas Musta Metsa rajal.
Colmar
Haapsalust veidi suurem, aga sama atmosfääriga linnake, kus on olemas oma „Veneetsia“ gondlite ja luikedega, märkimisväärne hulk Michelini soovituse või tärnidega restorane, väga hea kunstimuuseum, nunnu mänguasjamuuseum, Ameerika Vabadussamba autori Bartholdi majamuuseum ja loomulikult vein. Poleks ime, kui oleks tõsi see, et mu tütar väitis, et nägi ühel terrassil lõõgastumas Gordon Ramsayt. Peakirikus asuv maakaart, kuhu iga külastaja sai oma kodukoha märkida, näitas, et eestlased – vähemalt knopkale tuginedes, polnud veel kohale jõudnud. Samuti rootslased, lätlased, soomlased. Kohalik turg asub otse linna südames ja võimaldab soovijatel osta kilodega austreid või purkidega hanemaksa. Cremant d´Alsace’i saate kaasa osta kümnetest veinibutiikidest, kus hinnad algavad 4 €.
Alsace’i puuduseks, kui neid üldse otsida, võib pidada ujumiskohtade vähesust. Põhjamaalane saab hakkama ka neis mägedes asuvates järvedes, mille kõrval on sildid, mis keelavad uisutamise, aga kõigi rannamugavustega ujumiskohta tuleb siiski otsida.
Ise või abiga
Olen alati püüdnud ise hakkama saada. Autistlikuima vormina sellest võib tunnistada, kuidas ma Google Mapi kasutades Istanbuli tänavatel seiklemise kuivtrenni tegin. Igaks juhuks, et hiljem ära ei eksiks. Kreeka reisiks oleks ma peaaegu valmistanud autos kuulatava CD-plaadi, mis oleks audiogiidina lastele ette lugenud müüte ja ajalugu. Roomas sain ma hoiatuse, et akrediteerimata giid ei tohi seal töötada ning minu pabereid ja pilte vaadates keeldusid nad uskumast, et need kaks kannatavat teismelist on mu oma lapsed. Enamasti on mu hirme ja muresid aidanud lahendada õnnestunud peatumiskohad. Kodumajutuse teenus loob võimaluse kohtuda väga erinevate inimestega. Hispaanias tutvusin proua Irenega, kellel on kõige suurepärasem majake Mont Roigi looduskaitsealal ning kes ilma ühegi halva sõnata kannatas, kuni me kell 2 öösel kohale jõudsime. Itaalias kihutas rolleriga maja ette šarmantne Veronique, kes boonusena avas ukse korteri juurde kuuluvale terrassile, kus sai imetleda ööd linnade linna kohal. On neid, kes jätavad võtme postkasti või neid, kes lasevad sul omalt poolt selle sinna jätta. See on üks osa ärist ja tänasest igapäevasest turismikultuurist.
Alati võib minna ka teisiti. Seda enam, et korterit rentides ei saa sa ju teada, et tegemist võib olla endise piloodiga, kellel on pensionile jäämise stress, mis väljendub soovis saada „Parima majutaja“ tiitlit. Tõsi, selle saavutamiseks on terve elamine täis kleebitud instruktsioone, mida võib ja mida mitte teha, manuaal laual on nii paks, et selle lugemisega saaks sisustada kõik planeeritud neli päeva ning saabumisele eelneb sõnumivahetus, kus tuleb sõnum oma saabumisajast saata ette 24h, 12h, 4h, 2h, 2 min enne kiirteelt maha pööramist, lisaks ka maja ette jõudes – kuigi viimasest saadetakse meilile ka täpne fotosari, kuidas parkida. Enne lahkumist täita tulev küsimustik ja külalisteraamat on sellist põhjalikkust nõudvad, et võtavad terve õhtu. Ükski arvustus ei reeda, et tegemist oleks ajarännakuga diktatuuri, sest ilmselgelt ei julge keegi Patrickut kritiseerida. Lõpuks tunned end nagu vaene sugulane, keda jõukas peremees on lubanud oma ulualusesse, kuigi kohaliku lehe üürikuulutused lubaks sinu 4 päeva raha eest rentida samas kandis kuuks ajaks maja.
Selles valguses – soovitan lasta oma reis korraldada, andke oma eelarve, soovid ja unistused ning laske need muuta millekski, mis ei unune ning jääb nii teile kui teie perele. Näiteks Alsace’i oma sooja (ent mitte tulise) kliima, hedonistliku meelelaadi, ajalooiluga.
Fotod: Elo Selirand
Videot vaata Captain Saturday youtube´i kanalilt.
Teemad