Amarnathi yatra: palverännak Kashmiris

Kristjan-Jaak Tammsaar võttis ette hinduistliku traditsiooni ühe olulisima palverännaku – tee viis läbi Kashmiri sõjaliste pingete, kõrgmäestiku ja eneseületuse Amaranthi koopani. Mida leiab palverännakult religioonivõõras eestlane, on sel uskmatu jaoks mõte? Tuleb välja, et on.

Pered lastega ja käsikäes noorpaarid kudrutamas; valjud noortekambad, kes väsimatult üksteisest telefonide ja tahvelarvutitega pilte klikkisid; eakad teelised, pagas pealael tasakaalus, sihikindlal pilgul ülespoole rühkimas; sekka mõni kärtsroosa triiksärgi ja õhulise suvekaabuga keigar mööduval ponil õõtsumas, sigaret hooletult huulte vahel.

Meid kõiki ümbritses aga järelejätmatu moskiitoparvena lõpmatu hulk lambavillast rüüdes meesterahvaid, kes möödujatele ponisõitu püüdsid pähe määrida. Hoolimata sellest, et näiliselt polnud meie vahel midagi sarnast, olime ometi kõik ühisel teekonnal kui rühm elektrone, keda vastupandamatu jõud aatomituuma poole tõmbab. Jõud, millel on selline tõmme, et sugugi kõik ei naase siit eluga. Vaid kahe aasta eest hukkus siin kolmekohaline arv inimesi ja ometi oleme siin, ja olid nemadki, täiesti vabatahtlikult.

VIIBIME SIIN RAHUTU KASHMIRI MÄGEDES PALVERÄNNAKUL, mis kulgeb üle 4400 meetri kõrguse mäekuru ja kulmineerub kõrvalise koopapühamu külastamisega. Kus tahes mujal maailmas kvalifitseeruks selline teekond tõsiseks mägimatkaks varustuse ning ettevalmistusega, ent religioosne pühendumus on võimas jõud ja suur osa meist on saabunud äratallatud tenniste, kui mitte sandaalidega. On ka puhta paljajalu rändajaid.

Pärast 2012. aasta yatra’t, mis nõudis u 130 inimese elu, enamasti südamerikete tõttu, tehti igale palverändurile kohustuslikuks läbida reisi eel põhjalik tervisekontroll. Nii leidsingi end teeleasumise eel Põhja-Delhi riigihaiglast, kus vist enamiku arstide palatitest läbi jooksin – hingamisteede ja kopsukontroll; EKG; röntgen; vere- ja uriininäidised; isegi mu munandid kontrolliti üle. Nii viis tundi hiljem oli mul arstitõend käes, kusjuures täiesti tasuta. Ühtlasi tähendas arstliku kontrolli läbimine seda, et palverännaku vältel kattis mind, nagu iga teistki rändurit, riigi poolt 100 000 ruupia suurune elukindlustus.

Alustan teekonda Jammu ja Kashmiri nimelise põhjaosariigi keskuses Jammus, mis oli kaetud välireklaamidega, kus kõikvõimalikud institutsioonid ja korporatsioonid tervitasid saabuvaid palverändureid, soovides neile õnnist reisi – Amarnathi yatra paistis siin olevat olümpiamängudesarnane ülim bränd, millega kõik end seostada püüdsid. Ja olgugi et retke alguspunktist ollakse veel 280 km kaugusel, saavad juba Jammust alguse paljudele India usupühadele omased nn kogukonnaköögid ehk bhandara’d, mis vabatahtlike tööjõul kõiki möödujaid tasuta toidavad. Bhandara’te puhul on märkimisväärne, et nad toimivad sajaprotsendiliselt kogukonna initsiatiivil ning eraannetustel.

JUHTUN JAMMU PALVERÄNDURITE LAAGRIS VESTLEMA OSARIIGI TURISMIMINISTEERIUMI ESINDAJAGA, kes väidab, et olen viie aasta jooksul esimene siit teekonda alustav välismaalane. Pärast nappi und äratatakse meid öösel kolme paiku ja kõik kogunevad suurele laternaist valgustatud platsile, kus kümnete suuremate ja väiksemate busside vahel patrullivad juba ringi pommikoerte ja miiniotsijatega spetsialistid, kinnitades turvaliseks tunnistatud sõidukite tuuleklaasidele vastavaid sertifikaate.

Kella nelja paiku asub meie aukartustäratav konvoi, umbes poolteist tuhat inimest, öiselt tühjast Jammust teele. Sarnaseid on siit juba kolm nädalat jutt lahkunud, alguspäevil igal hommikul kuni kaks ja pool tuhat palverändurit korraga.

Minu numbrit 94 kandva bussi kollane valgusvihk joonistab ümbritseva külma hommikusina vahelt välja konvoid juhtiva sõjaväeveoki, üks kuulikindla vestiga sõduritest seismas vankumatult kabiini laele toetatud kuulipilduja taga, veoki küljel tuules plagisemas punane kolmnurkne lipuke, millesarnased märgivad tihti hinduismi templeid ja pühapaiku.

HOOLIMATA SELLEST, ET OLEN KASHMIRIS JUBA NELJANDAT KORDA, taban end korraga mõttelt, et esimest korda on põhjust mind identifitseerida osakesena vaenlasest, või kui see kõlab liialdatult, siis osakesena Kashmiri rõhuvast hindu vähemusest.

Ühes teepealsetest politsei kontrollpunktidest jagatakse igas bussis laiali hindi- ja ingliskeelsed lendlehed, mis meenutavad palveränduritele matka reegleid – retkele lubatakse vaid rännulisi vanuses 13?75 ning rangelt on keelatud mistahes tubaka, sigarettide ja marihuaana tarbimine või isegi omamine tervel yatra territooriumil, olgu laagrites või tee peal.

Kõlab paberil kaunilt, nagu palju teisigi Indias kirja pandud reegleid, paraku ei paista keegi neid tõsiselt kehtestavat või kontrollivat, nii suitsetatakse kõikjal ja varjamatult, samuti näen lapsi ja vanureid, kes on päris kindlasti kas alla 13 või üle 75.

Pärastlõunal, kui oleme juba 12 tundi teel olnud, peatatakse meid maanteekäänul Titanicu-nimelises vaatepunktis. Selgub, et eespool Anantnagi-nimelises asulas on olukord pinevavõitu ja korrakaitsjad kardavad konvoi kividega loopimist.

VAATEPUNKTI PÜSTITATUD AJUTINE SÕJAVÄELAAGER täitub poolpaljaste askeetide ja värvikate joogidega. Sõjaväeline distsipliin ja kord põrkuvad äkki meestega, kes on andnud elus vande pöörata selg kõikvõimalikule ilmalikule autoriteedile. Oliivirohelised mundrid segunevad hindu safranikollasega, automaatide metalsed pärad kolmharkide ja kõverike keppidega. Korraga saabub märguanne ja jätkame mõnda aega sõitu, kuni meid maanteeäärsele tarastatud territooriumile suunatakse. Seal on paari vana tühja tootmishoone vahel sisse seatud ajutine laagripaik ühes kahe-kolme ühisköögi, ajutiste tualettide, joogiveetsisternide, okastraadi ja metallidetektoritega.

Jääme siia kuni keskööni, mil kõrvulukustav vile märgib teekonna jätkumist. Kihutame mööda öist maanteed, ainsateks valgusallikateks meie konvoi laternavihud. Pärast käputäit külasid läbime peagi öise Anantnagi, kus tänavatel on näha vaid arvukalt India sõdureid ja politseisoomukeid ning segamatult ringi luusivaid tokerjate koerte karju. Peatume varsti suurel valgustatud platsil, mille kaugemast äärest paistab metallidetektorite ja röntgenimasinatega liigendatud kontrollpunkt. Läbin selle ja kilomeetri jagu pimedal maanteel vantsimist hiljem astun järjekordsesse punkrisse, põrgates otsa sõdurile, kes nõuab mult tõredalt: “Kes sa oled?! Kuhu sa lähed?” Näitan mehele oma palveränduripassi, mille peale ta hoiak silmapilkselt muutub ja laiast naeratusest saadetuna olen hetk hiljem laagris sees.

Pahalgamist Amarnathi koopani on u 50 km, paraku kattub esimene 16 km jupp autoteega, mis ulatub 2900 m kõrgusele Chandanwarisse, palverännaku tegelikku alguspunkti. Pressin end hommikul seitsme paiku ühele paljudest üles-alla pendeldavatest maasturitest ning tõusen peagi mööda lopsaka oru nõlval looklevat mägiteed, hommikupäikeses hallilt kumavate mägede siluetid meelitamas mind enese rüppe, kaugemale okastraadist ja sõduritest.

MAASTUR PEATUB 2900 M KÕRGUSEL CHANDANWARI SISSEPÄÄSU JUURES, otse sõdurite ja okastraadi keskel. Veel liikuva auto astmelauale hüppab paar kohalikku, skandeerides läbi avatud akende “Ghora, ghora, ghora” (‘hobune’ hindi k), vabas käes kimp lihtsaid mahaparseldamist ootavaid jalutuskeppe. Juba esimese sadakonna meetri jooksul külvatakse esimestest bhandara’test mu pihud ja taskud täis pähkleid, mandleid ja iiriskomme, ühelt poolt ulatatakse tassitäis sidrunivett, teiselt poolt mango-kõrrejook.

Samuti on tegu, et eemale tõrjuda lõppematut voori kašmiire, kes on kindlad, et saavad kohmakale ja laisale angrezi’le (otsetõlkes tähendab inglast, ent tänapäeval tähistab iga valget turisti) poni või pakikandja pähe määrida.“Ghora, ghora, ghora” saab eesseisvatel päevadel sama sagedaseks kui sääsepinin.

Peagi seisangi silmitsi esimese, pea pool kilomeetrit järsult tõusva mäeküljega, mida mööda voorib risti-rästi ülespoole katkematu inimmass kui tipptunnil suurlinnas. Enamikule siinsetele palveränduritele paistab matka füüsiline osa olevat pelgalt vältimatuks füüsiliseks kannatuseks, teekonna kohustuslikuks patulunastuseks.

Kui võrratut loodust ümberringi ka hinnatakse, siis pigem kahemõõtmelise taustana, ent ei nähta seost selle keskkonna säili(ta)mise ja mahavisatavate krõpsupakkide ja plastpudelite vahel.

“Bom Bom Bhole!”, “Jai Shankar!”, “Jai Om Namah Shivaya!” kõlavad mu ümber hõiked, kui mäenõlva mööda üles rühkivad palverändurid iseendi ja teiste ergutamiseks jumal Šiva nimesid skandeerivad. “Me tuleme Delhist ja peame seda bhandara’t juba 20. aastat. Ja iga päev toidame me siin kõiki, hoolimata sellest, on ta hindu, moslem või sikh. Kõik on kõigile tasuta … kõik, mida sa siin näed, on võrdselt kõigile, ei mingit VIP-erikohtlemist. Jumal on olnud meile armuline ja võimaldanud seda bhandara’t pidada,” selgitab mulle 3400 m kõrgusel Pissu Topi köögil silma peal hoidev juhataja. Pärin üle, kas köök saab ka mingit riigi toetust, mille peale juhataja kinnitab, et tegu on puhtalt eraannetustel põhineva ettevõtmisega, lisades, et iga päev sööb siin nii 6000–7000 inimest.

Kõlab jahmatavalt, ent yatra tipp-perioodil saab Amarnathi koopast iga päev õnnistuse 10 000–20 000 inimest, lisaks söövad nendega võrdselt siin ka tuhanded pakikandjad, ponijuhid ja telgiperemehed. “Jumal annab meile ja meie anname pelgalt edasi,” saadab juhataja mind teele. See on religioon oma üllaimast küljest.

PARAKU ON VÕRDSETE SEAS ALATI VÕRDSEMAID ja hetkel on nendeks pea kohal regulaarselt edasi-tagasi põristavate helikopteritega retke “tüütuma ja vaevalise” osa vahele jätvad palverändurid, kes eelistavad
lunastuse juurde saabuda mööda taevast otseteed. Samuti võib poni seljas näha arvukalt täisjõus meesterahvaid, kes peaks olema enam kui võimelised omal jalal kõndima. Kui jumalikud kalkulatsioonid ja kontseptsioonid kõrvale jätta, on igasuguse palverännaku vaieldamatuks väärtuseks siiski paralleelselt füüsilise rännakuga toimuv sisemine mõtteränd ja vaimulend. Otsetee eelistajatel jääb see aspekt paraku kogemata.

Ja kui päeval, mil meie kõigi maine teekond siin lõpule jõuab, peaks selguma, et jumalus ja religioon on siiski puhtalt inimkonstruktsioon ja ilmalik idee, kehitavad pikka kulgemist eelistanud palverändurid õlgu: “Olgu siis peale, vähemalt leidsin ma tee pealt iseenda.”

TEEL ESIMESSE SUUREMASSE SHESHNAGI LAAGRIPAIKA leian tee kõrvalt rampväsinud retkelisi, kes puhkavad vahel äärmiselt koomilistes asendites, justkui poole sammu pealt ümber kukkunud. Vahetult enne laagrit kiirustab minust mööda neli allateel olevat kohalikku, meeste vahel kandetool hapnikumaski külge kinnitatud kurnatud palveränduriga.

Hiljem laagri arstipunktis juhtun vestlema sõjaväearstiga, kelle pehmed maneerid on kosutavaks kontrastiks ümbritseva melu intensiivsusele. Mainin nähtud meest, mille peale arst lisab, et ainuüksi täna on hapnikumaskidega alla saadetud juba viiskuus inimest. Küsin seniste inimohvrite kohta, mille peale arst pakub, et see võib läheneda kaheksakümnele. Kõlab jahmatavalt, eriti nüüd palveränduritele kohustuslikuks tehtud arstliku läbivaatuse valguses.

Kirjeldan arstile kõiki protseduure, mis ma Delhis olin sunnitud arstitõendi tarvis läbima. Arst muigab heatahtlikult ja toob mind tagasi reaalsusesse – kui juhtuks midagi ühega neist vähestest välismaalastest, kes selle matka ette võtavad, ei oleks raske arstitõendi väljastanud haigla ning arstid tuvastada ning päris kindlasti lendaks seal nii mõnedki pead. “Ent kellele läheb korda üks hindu vähem või rohkem,” lisab ta lõpetuseks toonil, mis pole mõeldud üleoleva või julmana, vaid lihtsalt konstateerimaks argireaalsust miljardilises riigis. Lõpuks on tegu siiski võrdlemisi ekstreemsete tingimustega – juba praegu, u 3650 m kõrgusel Sheshnagis oleme kõrgemal Tiibeti pealinnast Lhasast ja palverännu haripunkt, pea 4300 m kõrgune Mahagunase e Ganeshi mäekuru jääb vaid poole kilomeetriga alla vana Euroopa kõrgeimale mäetipule Mont Blancile. Kui lisada siia looduse stiihia, tõsiasi, et suuremal osal palveränduritest puudub vajalik füüsiline ettevalmistus või varustus, ja ainitine pühendumus, mis sunnib paljusid kõndima sõna otseses mõttes kokkukukkumiseni, on tegu vägagi plahvatusohtliku kokteiliga. Yatra seni tumedaim hooaeg oli 1996, kui ootamatud lumetormid augusti lõpus viisid 242 inimese elu nõudnud tragöödiani.

KINDEL ON, ET INDIA SÕJAVÄE MASSILISE KOHALOLEKU ja mägedesse loodud taristuta oleks iga-aastane ohvrite arv märksa suurem. Ühest küljest meenutavad mõlemal pool rada orunõlvadele püstitatud barrikaadid, kuulipildujapesad ja binoklitega patrullid kohalikele India sõjaväe absoluutset domineerimist ja raskekäelist okupatsiooni. India palverändurite jaoks on nad aga ennastsalgavad päästetöötajad, kes kurnatuid kosutavad ja väetimaid kaenla alt toetades edasi aitavad. Kesköö paiku, enne telki pugemist seisan, pea kuklas, pimedusse mattunud telklaagri vahel, mägede hõredas õhus eredalt säravat Linnuteed imetledes, samal ajal kui sõjaväebaasi võimsad prožektorivihud tantsisklevad valvsalt ümbritsevatel mäekülgedel.

ÄRKAN HOMMIKUL RÕSKETE MADRATSITE TÕTTU TILKUVA NINA ja järsemate liigutuste peale lõhkuma hakkava peaga. Üllatav pole mitte kerge peavalu, vaid fakt, et ma ühe jutiga hommikuni magasin, vaatamata sellele, et olin ühe päevaga 2000 pealt 3650 meetri kõrgusele tõusnud. Konservatiivsema rusikareegli kohaselt peaks pealpool 2500–3000 oma magamiskõrgust tõstma vaid 300 meetri jagu päevas. Tõusta võib küll märksa suuremas vahemikus, ent tingimusel, et madalamale magama naastakse. Minu marsruudil pole neid soovitusi aga ligilähedaseltki võimalik järgida – 3650 m kõrgune Sheshnagi baaslaager on esimene hulga telkidega varustatud ööbimiskoht pärast Chandanwari sissepääsupunkti ja eranditult kõik palverändurid tõusevad esimese päevaga Pahalgamist otse siia.

Joon ohtralt vett, et stimuleerida aklimatiseerumist, ja tunni jagu hiljem asun hommikusöögi järel teele võrdlemisi hea enesetundega. Varsti peale Sheshnagist lahkumist paistab oru otsast seinana tõusev kalju ning jalgradade rägastik hakkab järsult vasakut nõlva mööda tõusma. Oru põhjas voolavat jõge ümbritseb aga ka juuli lõpus veel ohtralt lund. Sheshnagi ja 4300meetrise Mahagunase mäekuru vahele jääb järsu tõusu lõpul Warbali-nimeline laagripaik, mis ei sisalda suurt muud kui sõjaväebaasi, üht väikest bhandara’t ja paari müügiletti.

Mäeservalt tagasi üle terve oru vaatava punkri kõrval kõnetab mind spordidressis kašmiirist politseiametnik, kes osutub üheks neist vähestest väljaspool Euroopat, kes Eestist midagigi teavad – ta õppis politoloogiat ning spetsialiseerus Nõukogude Liidu lagunemisele. Mees usaldab mulle: “Ka meie kannatame siin, see on puhas okupatsioon. Meil on täiesti erinev kultuur, religioon, traditsioonid. Me ei taha muud kui omapäi olla.”

PISUT ENNE LÕUNAT JÕUANGI MAHAGUNASE MÄEKURULE, tuldud suunas avaneb oivaline vaade lumiste mütsidega dramaatilisele kaljuahelikule, sadakonna meetri jagu madalamalt Warbalist lookleb kuru poole katkematu inimsipelgarodu. Kuru ise on lumevaba, välja arvatud üks väike määrdunud lumega kaetud nõlv, kust kamp mehi kilgates küll selili, küll kõhuli alla laseb, üksteist ennastunustavalt pildistades ja filmides.

Pärast tunnist pausi mäekurul alustan tempokat laskumist Poshpatri-nimelise laagri suunas, mille nime on mulle vähemalt kolm inimest üksteisest sõltumatult maininud – sealne bhandara olevat legendaarne oma rikkaliku ja oivalise toiduvaliku poolest. Vahetult laagri kohal möödun pealaest jalatallani safrankollases meesterahvast, kes mõjub luitunud pruuni-halliseguse maapinna taustal kõndiva küünlaleegina.

Paremale õlale on ta toetanud punaseks võõbatud jämeda bambusvarre, mille kummaski otsas ripub oranži riidesse mässitud kogukas veepütt. “Ganga paani?” küsin kinnitust oma aimdusele, et tegu on püha Gangese jõe veega. S?dhu noogutab ja lisab selgituseks juurde “Haridwar”, mainides u 800 km kaugusele jääva hindude püha linna nime.

ASTUN SUURE SÖÖGITELGI ALLA PÄIKESEVARJU ja vaid minuti pärast palutakse mind “kontorisse”. Hetk hiljem istun toiduleti ja köögi vahelises siseõues ühes mainitud bhandara’t pidava ühingu presidendi ja poole tosina teise juhatajaga. Shree Shiv Sewak Delhi organisatsioon pärineb pealinnast ning peale söögitelgi, mille menüüs vaheldub meeste sõnul üle viiekümne roa, on palverändurite tarbeks üles seatud ka terve laud generaatorite ning päikesepaneelidega toidetavaid pistikupesasid ja mitu magalat ühes enam kui 3000 tekiga. Järjekordselt on kõik nn teenused palveränduritele tasuta ja toetada soovijate jaoks on organisatsiooni logo juurde lisatud asjakohased pangakontod, kohapeal annetusi vastu ei võeta.

Juhatajad pakuvad, et Poshpatri bhandara toidab pooleteise kuu pikkuse yatra kestel üle veerand miljoni inimese ja nende eelarve jääb 20–30 miljoni ruupia (mõnisada tuhat eurot) vahele, mis igal aastal puhtalt eraannetustest kokku kogutakse. Jään siia pidama ja nii sel õhtul kui ka järgmisel hommikul näen presidenti ennast ja kõiki juhatajaid nii vaagnarivi taga palverändureid teenindamas kui ka üheskoos nõusid pesemas. Väärikad mehed leiavad ühtlasi aega ja alandlikkust ka siinse köögihierarhia madalamaid positsioone täita.

HOMMIKUL ENNE LAHKUMIST TUTVUSTAVAD BHANDARA JUHATAJAD mulle malbe moe ja häbeliku naeratusega Muni-baba’t. Paljudel hindu askeetidel on oma tapas, spetsiifiline spirituaalne praktika, millele nad end pühendavad. See võib olla kas konkreetne meditatsioonitehnika ja joogaharjutused või midagi nii äärmuslikku, nagu aastaid püstijalu seismine (ka magades vaid ühe põlvega võrkkiigelaadsele riidetükile toetudes) või näiteks käe ülalhoidmine jäseme kärbumiseni. See võib enamikule kõlada uskumatu absurdina, ent motivatsioon selliste äärmuslike eluvalikute taga on “vaim läbi valu” ja mõistmine, et meie füüsiline keha on vaid ajutine nõu, milles see vaim loksub.

Muni-baba on pool aastat tagasi andnud vaikimisvande ja suhtleb välise maailmaga vaid žestikuleerides ja teda kui püstolreporterit igal sammul saatva märkmiku abil. See on hetkel siin rahvamöllus tema aktiivne suhtlusperiood, ent enamasti kasvab välise vaikimisega paralleelselt ka sisemine vaikus. Teatud meditatsioonitehnika praktiseerimisel olen seitsmel korral pidanud kümnepäevast täielikku vaikimisvannet ja on lausa uskumatu, millise selguse ja kontsentratsiooni meel vaid pooleteise nädala pikkuse sotsiaalse isolatsiooni kestel saavutab; ja ühtlasi, kui kiirelt see kirkus hägunema hakkab, kui kõnelemist taas jätkata.

VAID POOLTEISE TUNNIGA JÕUAN POSHPATRIST PANCHTARNI LAAGRIPAIKA, möödudes rajal muu hulgas Facebooki-kirja jopeseljal kandvast ponijuhist, ja tunnen tagantjärele heameelt, et hulga intiimsemasse Poshpatrisse ööseks pidama jäin. Tugevad tuuleiilid keerutavad laagrist läbi viival peateel üles liivapilvi ning oma panuse lisavad kolmelt maandumisplatspilt pidevalt tõusvad ja laskuvad helikopterid. Kahe laineplekist kioski letiavause ees on järjekorras ontlik seltskond vanemaid paare, lunastatakse helikopteripileteid – üks ots Pahalgami ja Panchtarni vahel maksab 4190, edasi-tagasi 8380 ruupiat (u 100 €), sama lihtne nagu linnaliinibussis.

Panchtarni laagris on keset tolmust rada üles seatud mitu metallidetektorit ja kõigi palverändurite pagas otsitakse veel kord läbi. Okastraadist piirde taga istub vähemalt sadakond kandetoolidega kohalikku, kes võitlevad iga teed jätkava palveränduri tähelepanu eest kui filmi esilinastusel punase vaiba ääres pildistav paparatsokari.

RADA SISENEB KITSASSE ORGU JA KULGEB PEAGI ÜLE MUDASTE NING JÄÄTUNUD MOREENINÕLVADE, enne kui siksakkidena taas järsult tõusma hakkab, et kulmineeruda matka ühe dramaatilisema jupiga – kitsa teega avatud mäeküljel, mida vaid mõnes kohas ääristavad reelingud. Sel rajal tõukleb külg külje kõrval lakkamatu vool jalakäijaid, hobukonvoisid ja kandetoolidega meestenelikuid ja paistab täiesti uskumatuna, et seda iga päev läbivatest tuhandetest palveränduritest keegi kuristikku ei koperda.

Edasi-tagasi põristavad helikopterid mööduvad meist nüüd juba oluliselt madalamalt, oru keskel tuulevarjus lennates. Rada esmalt langeb ja siis tõuseb kergelt läbi oru nõgusa alguse ja korraga avaneb mu ees pilt, mis siiani väiksest kallakust varjatud oli – kaljuse ja jäätunud oru põhjast ilmub nähtavale inim-, hobuse- ja telgimeri. Kuna telgid koosnevad eranditult sinistest, kollastest ja oranžidest presentlapakatest, jääb mulje orupõhja hooletult puistatud kommipaberitest.

See on üks neist hetkedest, kui pilgutad silmi, et anda butafooriale võimalus väärikalt haihtuda, nii võimatuna tundub siit metsikust kõrgmäestikust leida sellise suurusega inimkolooniat. Kõikjal olevad hobused lisavad niigi uskumatule pildile veel tilga mütoloogilist maiku ja juba hetk hiljem lisab mu kujutlusvõime lõkketulede ümber sõjakirveid teritavate ja õllekanne kokkulöövate päkapikkude käredad sajatused ning kaugelt õõnsast maasüdamest kostavad kaevandusmasinate kriuksud ja ohked.

Sisenen ees laiuvasse telgimerre ja jään öömajale esimeses ette jäävas bhandara’s. Kirjutan siin pärastlõunani reisipäevikut ja naasen siis välja inimmöllu, et viimaks koopas darshan’il käia. Darshan tähistab hindi keeles enamasti templitest saadavat religioosset õnnistust, ent see võib tähistada ka ilmalikku transtsendentaalset kogemust, näiteks kuristiku kohal kaljunukil lumiste mäetippude keskel saadavat elamust, või kuidas kellelgi. Kohtan ja tervitan teel koopani tuttavaid nägusid läbitud teekonnalt.

KOOPASSE TEEL OLIJATELE MÜÜAKSE prasad’i-pakendeid (prasad on rituaalne annetus, mis templis või pühapaigas seal kummardatavale jumalusele pakutakse, et seda siis hiljem juba õnnistatud palana pere ja lähedastega jagada). Mõned palverändurid seisatavad, osutades üksteisele kontuure kõrgel kaljuseinal laagri kohal, ja tõesti, pole vaja palju pingutada, et näha kujundit, mis meenutab hiiglaslikku jalajälge, legendi kohaselt sinna vajutatud jumal Šiva enda päkkadest.

Jõuan lõputute müügilettide, bhandara’te ja askeetide tee äärde püstitatud viletsate telkide vahelt koopani tõusva pika betoontrepi mademeni, mida tõkestavad barrikadeeritud värav ja okastraat. “Elite to Core, One Sixty Four” seisab väravapostidel koobast kindlustava eliitpataljoni moto. Kõik teelised otsitakse veel kord läbi, samuti on koopasse rangelt keelatud mistahes kaameraid või telefone kaasa võtta.

KOOBAS ISE ON PÜSTLOODIS KALJUSEINAS HAIGUTAV 40 m kõrgune avaus, mille laest alla tilkuvaid külmi veepiisku inimesed hardalt oma otsaesisele vajutavad. Jäälingat ennast pole esmalt nähagi, sest tagumist seint lahutab avausest terve koopa laiuselt ja kõrguselt jooksev metallvõrksein, mis mulle põhikooliaegseid garderoobivõresid meenutab. Koopa sisemust läbistavad aeg-ajalt pühendumusest joobunud naisterahvaste läbitungivad kriisked ja metallvõreni jõudnud inimesed suruvad näod vastu võrku, et paremini koopa hämarasse tagasoppi näha.

Paljudel voolavad põski mööda alla pisarad ning loendamatud huuled pomisevad hääletult palveid. Piirdeaia tagant on näha pooleldi jääst kaetud graniitplatvormi, mille tagumises otsas toetub koopaseina vastu üllatavalt väike, praeguseks vaid keskmise kodukülmiku mõõtu jäästalagmiit. Stalagmiidi ees ulatub jäätunud põrandast välja kolmhark.

JÄLGIN MIND ÜMBRITSEVAID ANDUNUD PALVERÄNDUREID, kuni elavat järjekorda pidevas liikumises hoidvad sõdurid meid leebelt, ent kindlakäeliselt edasi kupatavad, et üha uutele ja uutele darshan’i-saajatele ruumi teha. Otse vasakpoolse allaviiva trepi kõrval istub kaks braahmanit, üks Nike ja teine Tony Bikes’i suusamütsiga, kes vahetpidamata mehaaniliselt kätemerest prasad’i-pakke haaravad, et sealt osake endi vahelisele altarile kallata ja selle läbi õnnistatud saanud pakike adressaadile tagasi ulatada. Paljud palverändurid on altarit ümbritseva aia külge punaste lindikestega sidunud endi yatra-pääsuload, mis sest, et kiri kaardil kohustab lube palverännu lõpuni alles hoidma, ühtlasi seisab kaardil hädaolukorra puhul palveränduri veregrupp.

KELL KUUS ALGAVA IGAÕHTUSE AARTI-PALVUSE EEL avatakse metallvõre ette tõusvate treppide vaheline varem tühjalt seisnud platvorm. Paar sõdurit seab kätteõpitud kiirusega üles mobiilse altari, mille peale ilmub rahvahulga ette kollase mütsi ja kuue ning vikerkaarevärvi dupatta’ga peapreester. Aarti jääb usku ja keelde mittepühendatule krüptiliseks kombetalituseks, täis sanskritikeelset leelotamist, viirukit ja tuld, mis rituaali lõpul kandikuna rahva seas ringi käib, et palverändurid sellega sümboolselt oma nägu saaks võida.

Minu jaoks jääb märksa rohkem meelde hetk, kui paralleelselt aarti algusega lendab publiku pea kohale tuvi ja koopalaes väikesel kivieendil kudrutama jääb. Rahva hulgast käib läbi kahin ja hetkeks on tähelepanu jagatud preestri juhitava palvuse ja lae all tiibu soputava linnu vahel. Kissitatakse silmi ja osutatakse sõrmega, härdameelsematel on käelabad tihedalt palves koos ning silmad veekalkvel.

Selle detaili tähenduse selgitamiseks peame hetkeks tagasi Amarnathi legendi juurde pöörduma. Kui Šiva ühes P?rvat?ga kauge koopani jõudis, et viimast surematuse saladusse pühendada, lasknud ta oma käsilasel kõik ümberringi tulega üle kallata, et Igavikulugu kogemata valede kõrvadeni ei ulatuks. Hirvenahk, millel Šiva end meditatsioonis sisse seadis, kaitses aga selle all haudunud tuvimuna, millest koorunud linnupaar saladust kuulnuna surematuse saavutanud. Sama tuvipaar elavat koopa juures tänase päevani ja palverändurite jaoks on nende nägemine ülimalt heaendeliseks märgiks. Nii käib rahva seast teiselgi korral läbi kahin, kui preester palvuse lõpus inimeste suunas pühitsetud vett piserdab ja koopa lakke sel korral kaks tuvi naaseb.

Kui ma järgmisel hommikul uuesti treppidest üles ronin, et enne lahkumist veel kord darshan’il käia, kannab neli sõdurit mu ees koopa poole kanderaamile kinnitatud vana naist. On selge, et religioon on Indias midagi niivõrd põlist ja argieluga lahutamatult läbipõimunut, et mistahes keelud või eeskirjad ei ulatu takistama seda sügavat suhet. Isegi eluga riskimine, mis üha sekulaarsemas läänes kõlab vähemalt religiooni kontekstis lubamatult kõrge hinnana, on siin igati aktsepteeritud panuseks. Ja on ju argieluski Indias surm avalike põletusmatustena märksa nähtavamal kohal kui ettevaatlikult sanitaarses läänes, kus inimesel on täiesti võimalik terve elu jooksul kordagi mitte surnukeha näha.

Lõuna paiku tagasiteele asudes valin seekord Baltali baaslaagrisse laskuva otsetee, puhtalt põhjusel, et mitte tuldud teed korrata. Rada algabki dramaatiliselt, kleepudes käänuliselt pea püstloodis langevale kaljuseinale, lumised mäetipud nüüd juba selja taga valendamas. Tee sukeldub aga peagi kitsasse orgu ja kummalgi pool kõrguvad mäeseinad varjavad vaateid kui etenduse lõpul sulguvad lavakardinad.

Esimene pilk õhtu eel nähtavale ilmunud baaslaagrile ei ole paljutõotav – järjekordne suur sõjaväebaas, ent sel korral ühes paari betoon- ja silikaatplokkidest hoonega ning risti-rästi militaarveokeid ja politseisoomukeid täis pargituna. Mind ei ahvatle sugugi väljavaade naasta mehaanilisest mürast ja diisliaurudest tihkesse maailma ning mõistan ühtlasi, kui oluline on mistahes palverännakutele looduslähedus, tunnistame me seda või mitte. Olenemata meie konkreetsest isiklikust motivatsioonist ja ilmalikust või vaimulikust meelestatusest on palverännak alati ka reis ajas tagasi lihtsamasse elulaadi, kusjuures “tagasi” ja “lihtsamasse” ei ole siin sugugi negatiivse tähendusega.

Palverännak võimaldab eluvoo ajutiselt koondada selle baaselementidele – käimine, söömine, magamine – ja vabastab selle võrra suurema energiahulga füüsilise liikumisega paralleelselt käivale mõttelennule või vaikusele. Teekond on alati väärtuslikum sihtpunktist, sest kuni me liigume, me elame.

Mis on Amarnathi yatra?

Amarnathi yatra on hindude arvukatest palverännakutest üks olulisemaid ja igal aastal võtab selle teekonna ette u pool miljonit inimest, et kõrge ja kauge pühapaiga õnnistuse osaliseks saada. 3888 m kõrgusel kitsas orus asuv Amarnathi koobas on suurema osa aastast meetritepaksuse lume tõttu ligipääsmatu ja laseb end külastada vaid paaril suvekuul. Nn aatomituumaks on siin kogukas jäästalagmiit, mis tekkib koopalaest tilkuva lumesulavee tõttu ja mida hindud peavad

Šiva lingaks – falloslik sümbol, mida kasutatakse jumal Šiva kummardamisel paljudes templites. Traditsioonilisemas kontekstis tähistab linga üldist jumalikku energiat ja potentsiaali. Vastupidi levinud väärarvamusele ei ole hinduism olemuselt tegelikult polüteistlik – tuhanded erinäolised ja värvikad jumalad, keda ollakse harjunud hinduismiga seostama, on lõppkokkuvõttes vaid erinevad tahud abstraktsest ülimast olemusest ehk brahmanist.

Brahman ei tähenda aga isiksustatud jumalust, vaid olemust, mis läbib kõike ja kõiki siin universumis. Kuna raske on suhestuda kõiksusega selle piirituses, sümboliseerivad lahutamatut ülimat abstrakti miljonid erinäolised manifestatsioonid, Šiva üks tähtsamaid ja populaarsemaid nende seas.

Legendi kohaselt on Amarnathi koobas koht, kus Šiva oma jumalikule kaasale Parvatile elu ja igaviku saladust selgitas. Kaks väiksemat jäämoodustist koopas kujutavad Parvatit ja nende poega Ganešat, armastatud elevandipealist jumalust.

– – –

Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 5/2014.