Argentinas ja Uruguais paiknevad Lõuna-Ameerika ainulaadsed avamaastikud – pampad. Nendest looma- ja linnurikastest rohtlatest kirjutas võluvaid lugusid kirjanik Gerald Durrell, tema jälgedes käis fotograaf Kaupo Kikkas.
Pampad on viljakad rohumaad Lõuna-Ameerika lõunaosas, mis jäävad Andide ja Atlandi ookeani vahele, kattes Argentina kesk- ja põhjaosa ning Uruguai. Nagu Põhja-Ameerika kunagised hiiglaslikud rohtlad on ka Lõuna-Ameerika pampad pidevas ohus, kuna liigne karjatamine ja põllumaaks muutmine kahandab neid üha.
PAMPAD EI OLEKS PAMPAD ILMA NEIS ELUTSEVATE LOOMADE JA LINDUDETA. Juba legendaarne kirjanik Durrell kirjeldab oma seiklusi selliste eksootiliste elukatega nagu armadill, suur sipelgaõgija, kapibaara, kaiman ja paljud teised põnevad tegelased.
Pampad laiuvad küll 750 000 ruutkilomeetril, kuid see suur number on hinnanguline – aladele jäävad ka linnad, neid ümbritsevad tihedama asustusega vööndid ja tugevalt karjakasvatuseks kasutatavad piirkonnad, kus ökosüsteemist pole enam suurt midagi järel.
Argentina pampade vahele mahub veel üks äärmiselt huvitav paik. Ibera märgala on maailmas suuruselt teine ja peidab endas tänu loodushoiule võrratuid aardeid.
Ibera sood ja laguunid said alguse Parana jõest, mis on aastatuhandete jooksul oma sängi muutnud ning jätnud endast maha selle äärmiselt aeglaselt liikuva veega 15 000-ruutkilomeetrise märgala.
LIIKUMA PÄÄSEB SIIN VAID MAASTURITEGA MÖÖDA VESIST TEED ning loodusimed hakkavad ennast ilmutama juba autoaknast. Vaatan läbi mudapritsmelise klaasi ja näen, kuidas hiiglaslikud rotid ennast aeg luubis vanainimeste kombel üle tee venitavad, laskmata ennast autost absoluutselt häirida. See eesti keeles pisut eksitava nimega veesiga on maailma suurim näriline ja kasvab siin heades elutingimustes kuni 60–70-kiloseks. Iberas on nad nõnda julged, et vahepeal tuleb lihtsalt minna ja natuke nende teelt lahkumisele kaasa aidata, kui mõni rajale tukastama on jäänud.
Vaid mõni minut hiljem näen uhkete sarvedega punast soohirve, kes ei lase end samuti meie olemasolust häirida. See iseloomustabki kõiki siinseid elanikke – neil puudub hirm inimese ees, mis annab vaatlejale ainulaadse võimaluse istuda paadis või seista pampas ja jälgida enda ümber rahulikult toimetavaid loomi.
UUS ELU LÄHEB LAHTI ÖÖSEL, kui taskulambi valgel mudastele radadele jalutama minna. Piisab vaid mõnesajameetrisest matkast, kui esimese kaimani punased silmad valgusvihus vastu helgivad. Täpselt sama julged kui kapibaarad on ka kaimanid, kes esimesi öösel hamba alla käivad otsimas.
Aga loomariik ei ole sellega veel oma etteastet lõpetanud: mõne aja möödudes tuterdab kummaline armadill oma uru poole ja öisest valgusvihust segadusse aetud hirved hakkavad mänguliselt jooksma ja teineteist taga ajama. Tunne on nagu Eedeni aias, kus oled ümbritsetud sõbralikest loomadest ja võid end tunda ühena nende seast.
KÕRGPAMPADES, MIDA LEIDUB MÄRGALA SERVAL, on enam kõrgemat taimestikku ja ka puid ning siin toimetavad ringi ühed erilised linnud. Lennuvõimetu, võimsate jalgadega nandu on jaanalinnu ja emu sugulane, õigupoolest ongi tegu sama linnuga, kes on lihtsalt mandrite kunagise eraldumise järel omapäi arenenud. Täiskasvanud nandu kaalub u 25 kg ja on jaanalinnust väiksem, aga välimuselt temaga õige sarnane. Kui Aafrika savannis kihutav jaanalind pistab ohu korral pea liiva alla, siis hirmunud nandu üritab kehastuda rohumättaks, mis näeb päris lõbus välja. Pampade kadumisega on nemadki loomulikult suures ohus, lisaks elukohtade vähesusele on põhjuseks veel seegi, et nii nandu liha, nahk kui ka suled on väärtuslik kaup.
NÄGEMATA JÄÄVAD äärmiselt ohustatud suur sipelgaõgija, jaaguar, hiidanakonda ja paljud teised, kes kõik siin kuskil olemas on. Kuid uskudes Ibera looduskaitsesse ja loomade taasasustamise programmi, on lootus neid haruldasi tegelasi pampades ja märgalal tulevikus siiski kohata.
Lõuna-Ameerika loodust käsitlevates lugudes kõneldakse tavaliselt ikka Amazonasest või Andidest, kuid ka Argentina pampad ja märgalad on äärmiselt lummavad. Pealegi, erinevalt mõnest teisest väga tuntud paigast pole need ülemäära turistirohked.
Lennunõu
Argentina pealinna Buenos Airesesse saab Tallinnast ühe lennukivahetusega, kui liikuda Estonian Airi ja KLM-iga Amsterdami või Lufthansaga Frankfurdi kaudu. Edasi-tagasipileti hinnad algavad vastavalt 1200 ja 1400 eurost ning isegi sel tasemel ei pruugi kohti kuigi vabalt olla. Samale piletile saab lisada jätkulende mujale Argentinasse, mis maksavad veel 100-150 eurot lisaks. Odavam on Argentinasse reisida USA kaudu, kuigi lennukivahetusi tuleb ühel suunal kolm kuni viis. Boonusena lubatakse lisapeatusi eelkõige USA-s, ent ka Lõuna-Ameerikas ning Argentina siselendude lisamine tõstab hinda kümnete, mitte sadade eurode võrra. Vajalik on küll USA elektrooniline reisiluba (saab internetist umbes 10 minuti ja 14 dollariga) või viisa.
Tänavu on kampaaniate käigus saanud nt American Airlinesi edasi-tagasipileteid Tallinnast mitmesse Argentina paika (sh maailma lõunapoolseimasse linna Ushuaiasse) ka vähem kui 800 euro eest, selle teksti kirjutamise ajal saaks sarnase paketi veidi üle 900 euroga, peatudes ühel suunal Buenos Aireses ja teisel suunal näiteks New Yorgis või Miamis. Väikest loomingulisust üles näidates võib marsruuti veelgi mitmekesistada, nt minna Buenos Airese peatuse ajal sealt eraldi piletiga või maad mööda Iguassusse ja jätkata lendu hoopis legendaarsete koskede äärest, hinnalisa on minimaalne.
– – –
Originaalartikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 6/2013.
Teemad