“Juulikuus lumi on maas”, meenus mulle aastatetagune Terminaatori laul, kui ma ühel juulikuu varahommikul Buenos Aireses lennukilt maha astusin. Lund küll näha polnud, aga puhus jääkülm arktiline lõunatuul ja temperatuur oli paar kraadi alla nulli.
Kohalikud inimesed käisid kasukate ja paksude jopedega, olles varustanud end veel ka kinnaste ning villaste sallidega. Kõige selle juures tundusin end kui Euroopast tulnud suvitaja.
Olles läbi murdnud lennujaamas passivatest taksojuhtide hordidest, jõudsin edukalt vastu tellitud autoni. Teekond Põhja- ja Lõuna-Ameerika suuruselt viiendasse linna oli alanud.
Buenos Aires ise nägi välja nagu mõni Lõuna-Euroopa metropol novembri lõpus. Puud olid raagus ja mõned üksikud lehed lendlesid veel tänavatel. Pilt tundus üsna trööstitu. Kas tõesti pean järgmise kuu elama siin ilma päikesepaisteta?
Tundus juba, et Eesti vilets suvi on siiski parem kui südatalv Argentina moodi. Järgmise kuu jooksul loobusin siiski oma esialgsest mõttest ja nautisin Lõuna Ameerikat ning Argentinat. Täiel rinnal.
Hispaanlased jõudsid esimeste eurooplastena Argentinasse 16. sajandil. Buenos Aires sai pealinna õigused 1776. aastal ning täna elab seal 13,5 miljonit inimest – enamasti hispaanlaste ja itaallaste järeltulijad.
Palju on ka sisserännanuid naaberriikidest – Uruguaist, Paraguaist ja Boliiviast. Need inimesed tulid metropoli otsima tööd, mida loodetakse siin kergemini leida kui kodumaal. See omakorda ei meeldi kohalikele. Buenos Aireses on tööpuudus umbes 20% ja üheks selle põhjuseks peetaksegi miljoneid ebaseaduslikult töötavaid inimesi, kes nõustuvad mustalt makstava palgaga.
Keskmine palk Argentinas on 600 peesot ehk ca 2400 krooni ja vaeseid kuni 80% elanikkonnast. Kuigi linnapildis domineerivad paarkümmend aastat vanad autod ja suur osa inimestest elab iseenesest tekkinud vaeste linnaosades, ei ole üldmulje siiski nii trööstitu kui näiteks naaberriigi Brasiilia metropolides São Paulos või Rio de Janeiros.
Sõbralik, euroopalik aga keerulise keelega
Viimati mainitutega võrreldes on Buenos Aires euroopalik suurlinn, kus enamiku hoonetest on projekteerinud Euroopa arhitektid. Tänavad on väga laiad ning Buenos Aireses asubki maailma kõige laiem tänav – 9 de Julio. Lakkamatu autode voor 18 reas korraga muudab selle ületamise aeganõudvaks ja ohtlikuks.
Vastupidiselt üldisele arvamusele ei asu Argentina pealinn aga ookeani kaldal: lähim rand on 400 kilomeetri kaugusel Mar del Platas. Buenos Airese pärl on hoopis pruuniveeline jõgi, millele küll siiamaani asjalikku rakendust pole leitud.
Inimesed on avatud ja sõbralikud tegelikult igal pool Lõuna-Ameerikas, ja just see toob mind ka siia ikka tagasi. Tänaval ütlevad võhivõõrad sulle tere ja huvituvad siiralt sinu päritolust ning perest. Erinevalt muust Lõuna-Ameerikast räägivad Argentinas pea kõik inglise keelt, nii võib siia tulla ka hispaania keelt oskamata.
Mina olin küll hispaania keelt varem õppinud, aga Buenos Aireses räägitav erineb meil õpitust ning Euroopas räägitavast nagu öö ja päev. Tegusõnade pööramine, teatud häälikute hääldamine ja erinev sõnavara on põhilised raskused. Ometi ei takista see suhtlemast ja vähenegi hispaania keele oskus teeb teie vestluspartnerile kindlasti rõõmu.
Maailmaimesid siit ei leia
Tegelikult ei kulu Buenos Airesega tutvumiseks rohkem kui kolm-neli päeva. Maailmakuulsate vaatamisväärsustega pole seda linna just heldelt õnnistatud, liiati on tegemist noore riigiga ning Tallinna moodi vanalinna pole mõtet otsida.
Isegi mitte kena kirikut ega katedraali. Peamiselt 19.-20. sajandist pärinevad hooned, ülilaiad tänavad, kenad pargid ja suured inimhulgad ongi üldmulje. Linna keskel laiutab Colón, kuulus ooperiteater aastast 1857.
Olen näinud kõiki Euroopa olulisi ooperimaju, aga Colón jättis oma kaheksa rõdu ja uhkete loozhidega vapustava mulje. Huvitav on ka see, et teatri prooviruumid ja töökojad on ehitatud juurde hiljem ja laiutavad teatri ees oleva 9. de Julio tänava all. Teatris toimuvad hispaania- ja ingliskeelsed ekskursioonid igal täistunnil ning neid soovitan soojalt igale linna külastajale.
Pealinna teine turistilõks on Argentina kauaaegse presidendi Juan Peróni abikaasa Evita haud Recoleta surnuaias. Evita perekonna Duarte hauakambrit katavad pidevalt värsked lilled ja tundub, et 33-aastaselt vähki surnud Evita kultus pole Argentinas kaugeltki lõppenud.
Minu sealviibimise ajal, 26. juulil möödus tema surmast just 52 aastat. Evita auks toimusid tol päeval suured pidustused ja vastuvõtud, kus osales ka Argentina praegune president.
Evita toetuseks peeti suuri massimeeleavaldusi, kuna 50 aasta eest päevakorral olnud probleemid pole ka tänaseks lõplikult lahendatud. Küll on naistel tänaseks valimisõigus, võimalus õppida ülikoolis ning leida tööd meestega võrdsetel alustel.
Probleeme lahendatakse meeleavaldustega
Siiski jäävad naiste palgad meeste omadele tunduvalt alla ning tööd on leida keerulisem. Paljud mehed näevad ka uuel sajandil naise rolli eelkõige laste ja koduga seotuna ega soovi omale töölkäivat ja karjäärist huvituvat elukaaslast.
Kui jutt juba meeleavaldustele läks, siis ei saa mööda pea igapäevasest nähtusest Buenos Aireses – piketeerijatest. Nendega puutusin esmakordselt kokku ühel päikeselisel lõunaajal, kui Avenida de Mayo tänaval põristati trumme ja lõputu inimvoor oli tänava kinni pannud nii taksodele kui jalakäiatele.
Pean tunnistama, et esmakordselt neid tuhandeid inimesi tõsiste nägudega presidendilossi poole sammumas valdas mind hirm, mis sundis tänava ääres kohalikust kauplusest varju otsima. Inimene aga harjub ju kõigega ning edasistel kordadel pugesin piketeerijate vahelt juba hirmu tundmata osavalt läbi.
Piketid on sealses ühiskonnas igapäevased ja tihtilugu ei pöörata neile meediaski tähelepanu. Küll aga tekitavad nad tohutut segadust ja ummikuid linnaliikluses. Seetõttu võib teekond sihtpunkti venida ootamatult pikaks ja tavapärane pooletunnine taksosõit kestab neli korda kauem.
Mulle jäi lõpuni selgusetuks, kas nende lõputute pikettide tulemusena midagi ka muutub või mitte, aga igal juhul paistis tegevus olema kohalikele lausa elukutse…
Bussijuht teeb taksot ainult Lõuna-Ameerikas
Oma viimasel Buenos Aireses viibimise hommikul otsustasin sõita sõprade soovitusel vaesemasse linnaossa La Boca’sse, kus asub kuulus Caminito tänav. Kuna rahakotti olid jäänud viimased 50 peesot, sõitsin kohale liinibussiga. Teekond läbi linna kestis üle tunni ja olin juba korduvalt muret tundnud ning bussijuhilt tänava kohta aru pärinud.
Lõpuks keeras sohver oma tavapäraselt marsruudilt kõrvale, sõitis mind huvitava tänava nurgale, andis mulle kätte õige suuna ning pöördus tagasi oma teekonda jätkama. Sellist lahkust võib kohata vaid Lõuna-Ameerikas!
Caminito oli sel vihmasel hommikul inimtühi – vaid mina, haigutavad poeomanikud ja mõned jalutavad politseinikud. Ei kohanud isegi taskuvargaid, kellele see pidavat tähtis tööpiirkond olema. Tänaval asuvad majad, õigemini küll paar sarnast tänavat lähikonnas, on kohalike kunstihuviliste poolt värvitud sini-, kolla-, puna- ja rohekirjuks.
Huvitavad kujud fassaadidel on vaatamis- ning pildistamisväärtus, mida ma mujal maailmas näinud ei ole. Suveajal võib tänaval kohata hulgaliselt suveniirimüüjaid ja tangotantsijaid.
Tangotantsijaid võib kohata ka mujal linnas. Näiteks kuulsal Florida tänaval, mis on rohkem kui kolme kilomeetri pikkune jalakäijate avenüü, ääristatud lugematute kaupluste ja toitlustuskohtadega.
Šoppamishuvilised võtavad alati suuna sinna, lisaks rõõmustavad neid suured kaubanduskeskused, kus ühe katuse alla koonduvad sajad erinevad poekesed.
Buenos Aires pakub häid ostuvõimalusi sõltumata sellest, kas teil on parasjagu taskus 100, 1000 või 10 000 peesot. Põhiliselt nahatoodete poolest kuulsad poed pakuvad teile kingi nii 40, 400 kui 4000 krooni eest. Igaühele midagi!
Tuntud kaubamärgid palju odavamalt
Euroopas tuntud kaubamärke on küll vähe, aga müüdavad brändid mitu-mitu korda odavamad. Nii võib näiteks Yves Saint Laurenti ülikonna soetada 4000 krooni eest ja Escada kostüümi 2500 krooniga. Head tööd teevad ka Argentina enda moedisainerid.
Toidupoolis on eriti soodne. Restoranides võib mitmekäigulise lõunasöögi saada 100 krooni eest! Argentina köök on meile tuntud just oma maitsvate liharoogade poolest. Liha, salat ja vein on igapäevane toit, millega argentiinlased teid kostitavad.
Lisaks kuulsatele lihapraadidele on veel üks asi, millest Buenos Aireses üle ega ümber ei saa, ja see on tango. Loetakse ju Argentinat tango sünnimaaks, mistõttu otsustasime ka meie ühel õhtul tangoetendusele minna.
Etendusi on kahesuguseid. N-ö klassikalised, kus hämarates tantsusaalides näitavad oma oskusi professionaalsed paarid, ja teiseks turistidele mõeldud etendused, kus lisaks tantsule ka lauldakse ja musitseeritakse.
Just sellist show’d külastasime ka meie. Koos rikkaliku õhtusöögiga kestis etendus neli tundi ja meenutas oma ülesehituselt väga Pariisi Lido’t või Moulin Rouge’i.
Peo triumfiks sai südaöösel saali laest allalastud Argentina lipp ja ühiselt ning püsti seistes lauldud, Evita filmist tuntud “Don’t cry for me Argentina”. Peamiselt Põhja-Ameerika ja Jaapani turistidest koosnev publik aplodeeris kaua ja kestvad ovatsioonid ei tahtnud kuidagi lõppeda.
Buenos Aires on linn, kus kulgeb sarnaselt Euroopaga neli aastaaega. Argentina ise üllatab teid lumiste mägedega lõunas, kus asuvad moodsad suusakeskused ning kus juulikuus on suusatajaid nii Ameerikast kui ka Aafrikast.
Põhjapoolne osa võtab teid vastu subtroopilise kliimaga ja pakub päikesepaistet aastaringselt. Minu reis lõppes just sellises subtroopilises paradiisis 1500 km Buenos Airesest Argentina, Brasiilia ja Paraguai piiril asuvas Foz de Iguazu linnas.
Selle lähedal asub maailmakuulus Iguazu juga. Foz de Iguazu ise on armas pisike indiaanilinn, kust kohalikud supermercadost toidupoolist muretsevad ja õhtuti tänavatele tekkival käsitööturul ehteid, kotte, mett ja muud isetehtut müüvad.
Mina elasin viietärnihotellis, aga pintsaklipslasi ei kohanud. Üle maailma olid kokku sõitnud inimesed, kelle ainuke huvi oli näha Iguazu ligi saja aasta vanuses rahvuspargis asuvat maailma üht laiemat juga – laius 2700 meetrit, kõrgus kuni 72 meetrit.
Teerajad viisid nii jugade peale, alla kui ka keskele, kohin oli juba kaugele kuulda ning veeaur näha.
Mina ostsin ka ekskursiooni Grand Trip, mis sisaldas autosõitu läbi selva, kus tutvustati kohalikke taimeliike ning paadiretke jõel kuni jugade alla jõudmiseni.
Suurepärane vaade, mis sealt avanes, on raskesti kirjeldatav – seda peab igaüks ise kogema! Peab tunnistama, et veejoa all väga mugav olla ei olnudki. Kuigi korraldajad andsid selga keebid, ja kilekotid asjade tarbeks, sai ikkagi läbimärjaks.
Seda kompenseeris vaimustav vaatepilt, mis mul praegugi veel selgelt meeles: metsik veemühin ja vikerkaar madalal joa kohal. Kuigi ka Brasiilia reklaamib usinalt ekskursioone Iguazu joa juurde, soovitan mina vaadet just Argentina poolelt.
Brasiiliasse kiviga visata
Sealt saab vahetu kontakti ja elamuse, olles jugadele nii lähedal. Brasiilia poolt avaneb suurepärane vaade jugadele tervikuna, kuna siis asutakse vastaskaldal – joad on küll hästi näha, kuid kaugel.
Viisaomanikel on võimalik ka praegu Brasiilia poolele minna ja jugasid sealt nautida. Mina seda võimalust vaatamata Brasiilia viisa olemasolule ei kasutanud.
Ühistransport on Argentinas ka hästi arenenud – riigisisene lennuliiklus katab kogu maa, lisaks veel bussid ning autorendi võimalused. Kiirteed on tasulised ja suhteliselt hea kvaliteediga.
Argentinat on hea külastada oktoobris-novembris ehk 25 soojakraadiga kevadel. Mitmekesise loodusega pakub maa huvi nii suurlinnas seiklejale, suusamõnude nautijale, selvas rändajale kui ka rannas puhkajale.
Maa on suur ja aega riigiga tutvumiseks tuleks varuda rohkesti.
– – –
Originaalugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris okoober-detsember 2004.