Kaks kuud enne olümpiamänge nägi Ateena välja nagu suur ehitusplats. Ligi 300 objekti alates Akropoli templitest ja lõpetades trammiteedega ootasid viimast lihvi, valmimaks 13. augustil algavateks “ajaloo parimateks olümpiamängudeks”.
Ümberehituste mastaabile pole võrdset vastu panna ilmselt ühelgi Euroopa pealinnal – ateenlased said endale uue lennujaama, luksusliku marmorjaamadega metroo ning trammiliini mere äärde. Ent mitte ainult.
Kui mõne aasta eest kirjeldati Ateenat kui äärmiselt saastatud, pidevate liiklusummikute ning korratusega silma paistvat linna, siis täna tundub kõik funktsioneerivat ja väga inimsõbralik.
Ateena pakub igaühele midagi. Sõbralikult üksteise kõrval eksisteerivad vanalinn Plaka ja Kolonaki linnaosa trendikad kauplused, Akropol ja ultramoodne metroo. Erinevates linnaosades on rajatud jalakäijate tänavad, kus on lihtsalt hea kõndida, vaadata ja tänavakohvikutes külma valget retsiinat (kohalikku veini) juua.
Menukohti külasta õhtul
Suur osa inimestest tuleb Ateenasse, et vaadata umbes viienda klassi ajalooõpikust tuttavaks saanud varemeid. Akropol ja Zeusi tempel. Agoraa ja Keramikose kalmistu. Dionysose teater ja Hephaistose tempel.
Keset linna, mäe otsas asuva Akropoli külastamiseks on parim aeg õhtupoolikul, mil sealt on lahkunud teadmisjanuliste turistide hordid ning saab rahulikult oma ja maailma asjade üle järele mõelda.
Kui aga tahate ajalugu uuesti üle korrata, tuleks liituda mõne linnaekskursiooniga, mis toovad vältimatult ka Akropolile. Giidi juttu kuulates saavad selgemaks ka ajaloofaktid, mis kunagi õpikust lugedes jäid häguste mustvalgete piltide varju.
Akropolilt alla laskudes on aeg külastada Ateena vanalinna Plakat. Trendiinimesed küll kinnitavad, et tänaseks on elu kandunud teistesse linnaosadesse, ent tegemist ja vaatamist jätkub siingi.
Plakast on raske lahkuda ilma suveniire ostmata. Siin müüakse kõike alates kreeka vaaside halbadest imitatsioonidest ning lõpetades olümpiamaskottidega. Sekka South Parki t-särgid, “käsitsi tehtud” oliiviõliseep ning igasugused särgid ja märgid.
Kui aga ostmine ei veetle, võib istuda mõnda lugematutest tänavakohvikutest või tavernidest ning tellida endale tillukesi maitsvaid suupisteid, souvlakit (kreekapärast šašlõkki) ja karahvini valget või punast veini.
Kreekas tasub silmas pidada, et enamikus söögikohtades lisatakse toidu/joogi hinnale “cover” ehk “couvert” ehk lauakatmise tasu. See ulatub 50 sendist kolme euroni külastaja kohta ning selle eest saab harilikult leiba, võid, oliive ja muid suupisteid. Praad maksab Ateena söögimajades 10-18 eurot, karahvin kohalikku veini neli kuni seitse, koka või vesi kuni kaks eurot.
Loomulikult ei maksa unustada ka kreeka aniisiviina ouzot (hääldub uu-zo), mis muutub jääkuubikutele veega pooleks valatuna häguseks ja on kreeka õhtusöögi traditsiooniline lisand.
Plakas jalutades võib kulutada tunde, sest niivõrd meeldiv on selle linnaosa vaikus võrreldes kõrvalasuvate magistraalide liiklusmüraga.
Just nimelt vaikus (välja arvatud inimeste hääled), sest söögikohtades ei mängita kohutavat diskotümpsu nagu enamikus Tallinna restoranides ja baarides, rääkimata selle tänavale suunamisest.
Kui teid aga vaikus ja rahu ei veetle, seadke sammud Omonia ja Syntagma väljakute poole. Siin on mitmeks tunniks tegemist ostuhulludele, kes kindlasti vaimustuvad kümnetest kui mitte sadadest kauplustest, mis pakuvad paljude erinevate kaubamärkide tooteid.
Omonia väljakust veidi lõunas asub Monastiraki piirkond väiksemate butiikide, kohvikute ja kingipoodidega. Sealsamas peetakse pühapäeviti ka täikat, kust võib leida igasuguseid huvitavaid asju alates käsitööst ja lõpetades ikoonidega.
Kes aga huvitub ööelust, võiks seada sammud Psyrri linnaossa. Kunagine allakäinud kant Ateena keskturu ääres on tänaseks korda tehtud ning meelitab endasse nii lipsustatud noormehi kui ka Prada käekotte kandvaid näitsikuid.
Ateena erinevate piirkondade vahel liikumiseks on parim kasutada metrood või taksot. Vahet pole: metroopilet maksab 70 eurosenti, taksokilomeeter aga 28 senti ehk üle nelja krooni.
Arvestades, et pooled Ateena taksod on konditsioneeri ja nahkistmetega uued ning suured Mercedesed, tekkis mul tahtmine saata Eesti taksofirmade juhid Ateenasse õppima – räägivad nad ju, et ka seitse krooni kilomeetri eest olevat liiga vähe ning 25 krooni (rohkem kui Ateena miinimumtasu) tuleb anda pelgalt taksosse istumise eest!
Ateenas unustage euronõuded
Ka “euronõuete” järgimisega pole Ateenas hulluks mindud. Täiesti tavaline on, et tavernis pääseb klient tualetti läbi köögi minnes – ning viimane ei vasta kuidagi Eesti ametnike ettekujutusele ühest korralikust miljon krooni maksvast euroköögist. Vist sellepärast ongi Kreekas tore. Et nad võtavad asju rahulikult ja mõnuga.
Kui olete Ateenast tüdinud, on aeg sõita mere äärde. Kesklinnast mereni on viis kuni kümme kilomeetrit, oleneb kust ja kuhu suundute.
Sadamalinna Pireusesse saab metrooga, Vouliagmeni ja Glyfada randadesse aga taksoga (umbes 13 eurot). Ateena Rivieraks nimetatav Vouliagmeni on paik, mis pakub puhkusevõimalusi igale maitsele. Siin leiab kõrvuti vähem ja rohkem luksuslikke hotelle, rahvast täis rannaribasid, välikohvikuid ja mereandide restorane.
Kes oma tervisest hoolib, võiks kindlasti proovida thalassoteraapiat ehk ravi merevee ja selle komponentidega. Räägitakse, et merevee kasulikku toimet kirjeldas juba Hippokrates – olles märganud, kui hästi see mõjub kalurite vigastatud kätele.
Tänapäeval on thalassoteraapiast saanud omaette meditsiiniharu mis juhindub mõttest sanus per aqua, ehk tervis vee kaudu, ning Kreekas pakutakse seda paljudes hotellides ja spades.
Ateenale lähim on Vouliagmenis asuv Divani Apollon Palace & Spa, kus leidub peale viietärni kuurorthotelli ka 3500-ruutmeetrine thalassoteraapia- ja lõõgastuskeskus.
Lisaks ravile pakutakse siin naistele eraldi ilupakette, ja loomulikult sooritatakse kõiki toiminguid merevee abiga.
Laske end mereveevannis lõdvaks ning unustage ära kõik tööd, mis teid kodus ootavad. Seejärel jalutage mererannas, jooge mõnes kohvikus külma kreeka õlut ning kui soovite, suhelge kohalikega.
Vouliagmeni ongi tegelikult “vaikne” rannaküla. Kui rannas olemisest isu täis, võib võtta takso ning suunduda seitsme kilomeetri kaugusel asuvasse Glyfadasse, kus on valida paljude restoranide ja baaride, ööklubide ning ostukeskuste vahel.
Saartel seiskub aeg
Ateenas käik ei oleks täiuslik ilma päeva-paarise reisita mõnele Saroni lahe saarele. Sinna saab sõita Pireuse sadamast väljuvate kiirlaevadega (uurige enne, et see laev sealt ka tagasi tuleb!) või päevase kruiisiga, mida müüvad paljud reisibürood.
Elu saartel on hoopis teistsugune kui mõnekümne kilomeetri kaugusel pealinnas. Mured ja mammonajanu tunduvad olevat kusagil kaugel ning ükski kohalikest ei tea, mis on kiirustamine.
Minul tekkis Hydral viibides küll kange tahtmine hakata kohapeal baaripidajaks. Mis saab olla veel mõnusamat – seisad leti taga, naudid hilisõhtust päikest ja täidad kanne külma valge retsiinaga. Kellaosutid liiguvad, aga kiiret ei ole. Külalised tulevad ja lähevad.
Ent loomulikult ei lasta ekskursantidel lõpmatuseni üht saart nautida. Laev viib edasi järgmisele saarele ja siis järgmisele? Päeva jooksul vaadatakse ära nii Poros, Hydra kui ka Aegina ning jõutakse samaks õhtuks Ateenasse tagasi. Neil, kes tahavad kohalikku ellu rohkem süüvida, soovitaksin leida mõnel saarel väike hotell, võtta seal tuba ning veeta näiteks Porosel paar-kolm päeva. Või Hydral. Või Aeginal – võõra jaoks nagunii vahet pole. Teiseks võimaluseks Kreeka saarte ilu nautida on veeta kolm-neli päeva Ateenas ja seejärel lennata reisi teiseks pooleks Santorinile.
Võib-olla küsite nüüd, miks peaks inimene minema Ateenasse, kui paljud reisikorraldajad pakuvad puhkusepakette Kreetale või Santorinile, lugematutest muudest Kreeka randadest/saartest rääkimata. Ega ei peagi, kui ei taha.
Ateena võlu on selles, et seal on sõbralikult kõrvuti sajanditevanune kultuurikiht ja ultramoodsad ehitised, vuntsidega tavernipidajad ja lipsudega ööklubikülastajad. Keegi ei sega kedagi, keegi ei häiri kedagi, ja keegi ei püüa sulle ka kogu aeg midagi maha müüa.
Kahekümneminutine metroosõit viib sind viie miljoni elanikuga linnast rahulikku Pireusesse. Vaid kümne kilomeetri kaugusel on Vougliameni ja Glyfada rannad. Paari tunniga pääsed saartele ja õhtuks tagasi.
Ateena pakub Euroopa linnade seas unikaalset võimalust kogeda lühikese reisi jooksul nii paljut erinevat: nautida suurlinna rütmi ööklubides, istuda Porose saarel pistaatsiapuude all, juua külma veini mererannal ja teha sisseoste šikkides butiikides.
Ning eestlaste jaoks mitte vähe oluline on suhteliselt mõistlik hinnatase, kui välja jätta selle aasta august ehk olümpiamängude periood, mil kõik hinnad on tõusnud kolme- kuni viiekordseks.
Seega: kel Helsingis ja Stockholmis, Amsterdamis ja Pariisis käidud, oleks mõtet seada lennukinina Kreeka poole. Plussiks on ka pehme kliima – Ateenat võib nautida varakevadest hilissügiseni.
Kuhu minna Ateenas?
– Uita Ateena vanalinna kitsastel tänavatel, kauple kohalikega ja osta suveniire sadadest pisipoodidest. Lugematu arv taverne ja tänavakohvikuid pakub kreeka roogasid ning külma valget veini.
– Eksklusiivne asum Lykavittose mäe jalamil. Siin leiad nii kunstigaleriisiid, šikke kohvikuid, kalleid restorane kui ka butiike. Naudi cappucinot mõne Kolonaki väljaku kohviku terrassil. Köisraudtee viib mäe tippu, kust avaneb fantastiline vaade Ateenale.
– Ateena merevärav, kuhu saab kiiresti ja mugavalt metrooga. Jaluta Pireuse tänavatel ning söö mereande mõnes Mikrolimano lahe äärses tänavarestoranis. Vaata kai ääres seisvaid miljonäride jahte või sõida kiirlaevaga mõnele Saroni lahe saarele.
– Osta mõnest reisibüroost Chat Toursi poolepäevane bussireis, mille jooksul käiakse Akropolil, külastatakse Zeusi templit ning vaadatakse Ateena vanu ja uusi linnaosasid. Kui teil veab, siis on giidiks Ateena ülikooli arheoloogiaprofessor.
– Ideaalne võimalus näha Ateena-reisi ajal ka Kreeka saari. Ühepäevane laevakruiis viib Hydrale, Aeginale ning õhtupoolikul Porosele. Laeval lõunasöök ning kreeka rahvamuusika. 8
Sounion – Poolepäevane bussireis Saroni lahe äärsel maanteel, mis möödub Glyfada, Vouliagmeni ja Varkiza ilusatest randadest. Reisi kõrgpunktiks on Poseidoni templi külastamine Sounioni neemel.
– – –
Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris juuli-september 2004.
Teemad