Liigu sisu juurde

24/7 klienditeenindus

(+372)626 6266

Küsi reisikonsultandilt

Otsi Estraveli lehelt
Populaarsed otsingud
Tagasi blogisse

Austraalia: Unistused on täitmiseks

3. detsember 2003
Meelis Luiks / Estraveller
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi.

Kas teile on ema lapsena öelnud, et kui midagi väga soovida, siis see ka täitub? Minule on. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleks alustada sellest, et olen Austraaliast unistanud pea kogu oma teadliku elu. Mida aeg edasi, seda suuremaks unistus kasvas, kuni ükskord jõudis kätte aeg see teoks teha. Paar kuud planeerimist, internetis tuhnimist, viisa jaoks vajalikku paberimajandust ja sõit unelmatemaale võiski alata. Ei mingit bussitäit virisevaid kaasturiste ega selget grupijuhti. Lihtsalt mina, seljakott ja suur unistus, mis kõike seda tagant tõukas.

Kontrastide maa ja sõbralik rahvas

känguru, austraalia

Austraalia on maailma väikseim manner, kuid suuruselt kuues riik. Asukoht maakera kuklapoolel muudab selle paiga paljude eurooplaste jaoks eksootiliseks. Eksootikat võib sealt tõepoolest küllaga leida. Üht-teist tuttavat võivad seal kohata nii need, kes on käinud Ameerika suurlinnades, Aafrika kõrbetes või Indoneesia vihmametsades. Siiski on siin palju sellist, mida ei kohta kusagil mujal. Neid paiku, kus võib looduses kohata pingviine, kaameleid ja krokodille, ei ole maailmas just eriti palju. Kui siia lisada veel Austraaliale ainuomased kängurud, koaalad, vombatid ja nokkloomad, on tegemist tõeliselt unikaalse kooslusega. Kuna maa on tohutult suur, siis kohtab seal ka rohkelt kontraste. Rannikuäärsest vihamametsast võid paaritunnise autosõidu järel leida end inimtühjast kõrbest või lumistelt suusamägedelt sattuda troopilisele liivarannale. Selleks, et kõigest sellest kasvõi veidigi aimu saada, tuleks Austraalias veeta vähemalt kuu. Ligi kolme saarel veedetud kuu jooksul õnnestus minul põgusalt tutvuda vaevalt kolmandikuga kogu mandrist ja sedagi pidevalt kalendriga võidu joostes.

Austraalia pakub meelepäraseid puhkusevõimalusi nii citybreaki ihkavale ärimehele kui ka tõsisele matkafännile. Võite einestada Sydney sadamaäärses kohvikus vaatega Ooperimajale, külastada huvitavaid muuseume Melbourne’is, šopata Adelaide’is, nautida päikest ja laineid Kullarannikul või ronida Tasmaania mägedes. Enamik turiste võtab pika teekonna ette siiski selleks, et näha Lõunamandri imekaunist loodust.

Eestist 170 korda suurem Austraalia on geoloogiliselt noor maa. Olles 15 miljoni aasta eest Gondwana hiigelmandrist lahti murdunud, on siinne loodus saanud siiski piisavalt kaua segamatult areneda, et välja kujundada palju endeemseid looma- ja taimeliike. Kuigi esimesed inimesed saabusid Indoneesia saartelt siia juba 60 000 aasta eest, oli see kant Vanale Maailmale kuni 17. sajandini tundmatu. Eurooplastest avastasid mandri hollandlased, kuid esimese asunduse rajasid 1788. aastal Botany Baysse, praeguse Sydney lähedale, inglased. Pikka aega kasutati Austraaliat Briti saartelt väljasaadetud vangide ja sunnitööliste asupaigana, kuni 1901. aastal moodustati omaette föderatsioon. Rahvaarv hakkas kiirelt kasvama 19. sajandi keskel, kui paljudest kohtadest leiti kulda ja vääriskive.

Riigi koloniaalne minevik annab tunda ka austraallaste iseloomus – igasugune kõrkus ja snobism on neile vastunäidustatud. Olgu tegemist suurlinna ärimehe või ääremaa talunikuga, teatud iseloomuomadused on omased kõigile austraallastele. Need on sõbralikkus, abivalmidus ja hea huumorimeel. Ausside sõbralikkusest räägitakse lausa legende ja ilmselt vastavad need enamuses ka tõele. Austraallased on igati asjalikud inimesed, keda võib julgelt usaldada. Sama ootavad nad ka teistelt. Nende suhtumises ei kohta vahemerelikku ülevoolavust ega ameerikalikku keep smilingut. Nad on alati vahetud ja ausad. Mitte kõik austraallased ei ole nii karmid mehed nagu Dundee, kuid reeglina tunnevad maal elavad inimesed oma kodukoha ümbrust ja oskavad looduses ellu jääda. Seega on omapäi ringirändajail igati mõistlik nende hoiatusi ja nõuandeid kuulda võtta.

Sydney on riigi suurim turismivärav

Enamikule lõunamandrit külastavatele turistidele on saare väravaks Sydney. Vähe on neid, kes lahkuvad Austraaliast siinseid vaatamisväärsusi nägemata. Riigi suurima linna elurajoonid laiuvad lennuki aknast nähtuna kuni saja kilomeetri ulatuses, kuid pilvelõhkujaid täis topitud kesklinn mahub ära vaid mõnele ruutkilomeetrile. Linn asub looduslikult imekaunis kohas, ookeani ääres, Parramatta jõe sopilises suudmealas. Lisaks kaunile loodusele lisavad silmailu ka maitsekalt ümbruskonda sobitatud ehitised. Ei riidepuud meenutav Sadamasild ega samas kõrval asuv omanäoline Ooperimaja ole suurimad ega vägevaimad omasuguste seas. Küll võib öelda, et ümbritsevat keskkonda arvestades moodustavad nad ühe kauneima koosluse.

Enne linnaga tutvumist oleks mõistlik astuda läbi lõunapoolkera kõrgeimast ehitisest Centerpoint Towerist. 250 meetri kõrguselt vaateplatvormilt avaneb suurepärane panoraamvaade kogu linnale. Linna tuntuimast meelelahutuspiirkonnast Darling Harbourist lühikese jalutuskäigu kaugusel asub Sydney vanim linnaosa The Rocks. 18. sajandist pärit majad mõjuvad Tallinna vanalinna kõrval naeruväärselt „värsked“, oma võlu lisavad paigale rohked tänavarestoranid. Siit algab ka kuulus Sadamasild, mille 134 meetri kõrguse kaare peal on julgematel võimalus ka jalutada. Rocksi kõrvale jääb linna ühistranspordi üks sõlmpunkte – Circular Quay sadam. Siit edasi viib promenaad teise tuntud ikooni – Ooperimaja juurde. See omakorda asub otse botaanikaaja kõrval, kus võib kohata kõiki meile eksootilisena tunduvaid taimi. Omapärased on ka palmide latvades elutsevad lendrebased – umbes tuvi suurused nahkhiired.

Lisaks suurlinna kõikvõimalikele ajaveetmisvõimalustele, akvaariumile ja maailma ühele parimale loomaaiale, pakuvad avastamisrõõmu ka 37 liivaranda. Neist tuntuimad on Bondi ja Manly.

Kui ida poolt piirab linna Vaikne ookean, siis lääne poole suundudes piiravad linna edasist kasvamist Suurde Veelahkmeahelikku kuuluvad Sinimäed. Praktiliselt Sydney läänepoolsete äärelinnadeni ulatuvate eukalüptidega kaetud kaljude näol on tegemist ühe kaunima mäestikuga lõunamandril. Kuna mäed asuvad Sydneyle niivõrd lähedal, on neist saanud suurlinaste seas populaarne nädalalõpu veetmise koht. Siit leiab paarist tunnist mitme päevani kestvaid matkamisvõimalusi igale raskusastmele. Maailma ühelt järsemalt köisraudteelt võib nautida vaadet kaunile Kolme Õe mäetipule. Võib ka ette võtta paaripäevase jalgsimatka kuulsate Jenolani koobasteni ning ärgata hommikul orus oleval telkimisplatsil kängurute kõrval. Kui esimene kohtumine vabas õhus nende kukkurloomadega on eksootiline ja põnevust tekitav, siis peagi muutuvad nad täiesti tavalisteks kaaslasteks. Eestimaa looduses jänese või mõne muu uluki nägemiseks on tublisti rohkem õnne vaja kui Austraalias känguru kohtamiseks. Varem või hiljem ristuvad looduses liikuja teed selle loomaga kindlasti.

Pealinn paikneb mägede jalamil

Kui enamik Austraaliat avastama tulnud Euroopa noori seab sammud Sydneyst põhja, Queenslandi päikest püüdma, siis minu plaanid viisid mind lõuna poole, mägedesse. Surfajate paradiis, Kullarannik, troopilised vihmametsad ja maailma suurim korallrahu jäävad ootama järgmist korda.

Mägede ja ookeani vahel, Sydneyst 100 km lõunas, asub tööstuslinn Wollongong. Seal elavate hõimuvendade abiga saab lisaks kauni ümbruse uurimisele ära käia ka eestlaste kokkutulekul kuulsas Thirlmere’i Eesti külas. Kunagi pea eranditult eestlastest koosnenud asula hiilgeaegu meenutavad Kungla pood ja Eesti küla silt pansionaadi väravas. Tänaseks on moodustavad ainsad siinsed eestlased poole pansionaadi asukatest.

Mingit riiki külastades on tavaliselt kombeks ka pealinnas ära käia. Ameerika eeskuju järgides ei ole ka Austraalia pealinn kaugeltki riigi suurim linn. 300 000 elanikuga Canberra on noor linn isegi Austraalia mõistes. Eelmise sajandi algul ameerika arhitekti Burley-Griffini poolt kujundatud linna asukoht valiti hoolikalt suurlinnade Sydney ja Melbourne’i vahele ning rannikust just nii kaugele, et tolleaegsed mereväesuurtükid seda pommitama ei pääseks. Linna keskuseks on selle kujundanud arhitekti nime kandev sopiline järv. Selle kaldal asub vana parlamendihoone, mille vastas on üles seatud protestivate pärismaalaste laager. Vana parlamendihoone taga mäe otsas, õigemini selle sees, asub modernne uus parlamendihoone. Enamus hoonest on külalistele avatud, seetõttu kohtab siin palju turistide. Parlamendihoone rõdult avaneb vaade vanale parlamendihoonele ja otse järve teisel kaldal asuvale alleele, mis lõpeb suursuguse sõjamemoriaaliga. Vähem või rohkem uhke sõjamemoriaal on olemas igas suuremas Austraalia linnas. Eestlasele tundub kummaline, et maal, kus pole peetud ühtegi sõda, on nii palju uhkeid mälestusmärke oma maa hukkunud poegadele. Austraalia sõdurid on osalenud pea kõigis eelmise sajandi suurimates sõdades, kõige tähtsam roll oli neil Gallipoli lahingus I. Maailmasõjas.

Üle Austraalia katuse

Canberrast sisemaad mööda lõunasse suundudes ei saa üle ega ümber mandri kõrgeimast mäest. Põhjast lõunasse pea kogu mandri ulatuses kulgev ligi 3500 kilomeetri pikkune Suur Veelahkmeahelik on Uus-Lõuna Walesi ja Victoria osariigi piiri ääres saavutanud oma haripunkti. Siin asuvad Austraalia kuulsaimad suusakuurordid, millede nõlvad annavad silmad ette ka Põhjamaade suusakeskustele. 2230 meetri kõrguse Mt. Kosciuszko tipus on veel keset kaunist kevadetki lund lademes. Paar hädist soojakraadi ja tugev tuul suudavad minema puhuda pettekujutelma Austraaliast kui igavese suve kodumaast. Hämmastav, et paarsada kilomeetrit eemal võis käia ookeanis ujumas ja siin saab ehitada lumememme. Aga just selliseid üllatavaid kontraste pakub Austraalia pea kõikjal.

Talverõõmud maitstud, sean sammud jälle Suure Sinise äärde. Üle mägede ja orgude ning läbi kaunite eukalüptimetsade kulgev tee jõuab lõpuks ranniku äärde Lakes Entrance’is. Siin kohtuvad ookean ja suured Gippslandi järved. Edasi Melbourne’i poole kulgeb pikk ja sirge 90 Miili rand, mis on just nii pikk kui nimi seda lubab.

Enne Melbourne’i jõudmist tuleb kindlasti ära käia ka väikesel Phillip Islandil. Minu plaanitud visiit saarele langes juhuslikult kokku nädalalõpuga, mil sealsel ringrajal peeti Moto GP Austraalia etapp. Peale kõikjal aega veetvate motofännide hordide tähendas see ka seda, et ainus saadaolev ööbimisvariant oli 50-dollariline telgikoht. Väikesaare ärimeestel oli nö. jõulude peaproov, mis mõistagi mõjus laastavalt külastajate rahakottidele. Vaatamata motohooaja ühele haaravaimale võidusõidule, köitis enam tähelepanu saare kaunis loodus. Praktiliselt vabas looduses sai kohata armsalt magavaid koaalasid. Leplikumad magasid madalamatel okstel, kus neid sai vabalt silitada, inimpelglikumad maitsesid und enam kui 30 meetri kõrgusel eukalüpti oksal kiikudes. Lisaks koaaladele on saare üheks tõmbenumbriks Pingviinide Paraad. Nagu kellavärk tulevad väikesed Fairy pingviinid igal õhtul veidi peale päikeseloojangut kaldale toituma. Kajakatest väiksemad linnud ulbivad pikka aega kahtlevalt kaldaäärses vees, kuni lõpuks sööstavad otsustavalt uudistavate inimeste vahelt rohupuhmastesse tuues sealjuures kuuldavale üsnagi häälekaid söögipalveid.

Parkide linn Melbourne

Melbourne

’i äärelinnad tervitavad linna sisenejat juba kaugelt. Kulub tükk aega, enne kui rong läbi kohati getolike kvartalite lõpuks kesklinna vaksalisse jõuab. Kui päikest varjavate pilvelõhkujate vahel hakkab kitsas, pakuvad avarust ja rohelust kesklinna ümbritsevad pargid. Melbourne’i ei kutsuta asjata parkide linnaks, ainuüksi kesklinnas on ligi kümme erinevat purskkaevude ja tiigikestega parki. Lisaks voolab läbi kesklinna Yarra jõgi. Turiste meelitab ka St. Kilda rand, mis on soositud elupaigaks kohalikele vapratele ja ilusatele.

Melbourne’ist lääne poole, Adelaide’i suunas, kulgeb mandri üks kauneimaid maanteid Great Ocean Road. Käänulise rannajoone iga pööret järgiv tee kulgeb mäe veerel üles-alla ja vasakule-paremale, ühel küljel lainetamas ookean, teisal kõrgumas eukalüptidega kaetud mäed. Aeg-ajalt satub teele väikseid kalurikülakesi, mis enamuse aastast on kui ooteseisundis, et suvel meeletut turistide hulka võõrustada.

Mõnesaja kilomeetri pärast mäed taanduvad ja tee kulgeb ligi saja meetri kõrgusel pankrannikul. Ookean on aastatuhandetega liivakivist rannikust välja uuristanud imepäraseid kujundeid, neist kaunimad on 12 Apostlit ja Londoni Sild.

Great Ocean Roadist põhja poole jääb kaunis The Grampians rahvuspark. Šotimaa samanimeliste mäestiku järgi nime saanud paik on kuulus oma maaliliste jugade ja järskude kaljude, aga ka Šotimaale sarnase muutliku ilma poolest.

Seal kus lõpeb asfalt, algab Outback

Edasi ida poole liikudes jääb teele kuulus festivali- ja kultuurilinn Adelaide. Mägede ja ookeani vahele surutud miljonilinn pakub kultuurielamuste kõrval ka rohkelt silmailu ja rannamõnusid. Veinisõbrad leiavad kindlasti palju avastamisväärset ümbruskonna väikelinnade veinikeldritest.

Adelaide on ka alguspunktiks karmi ja kõrbelise sisemaa avastamisel. Siit 400 km põhja poole jäävat Port Augusta linnakest võib pidada piiriks, kus tsivilisatsioon meile harjumuspärasel kujul lõpeb ja Outback algab. Kauguseid mõõdetakse siin pigem tuhandete kui sadade kilomeetritega ja kui liiklusmärk näitab, et lähim asustatud punkt on 500 km kaugusel, siis maksab seda uskuda. Ka siis on parimal juhul tegemist vaid teeäärse tanklaga. Kuigi sadade kilomeetrite kaupa võib ümbrus püsida muutumatuna, on sisemaale siiski koondunud Austraalia kõige hämmastavamad pinnavormid.

Pikkade vahemaade ja kuluka transpordi tõttu otsustasin edasiliikumisel hääletamise kasuks. Pärast kuuetunnist ootamist halastamatus päikesepaistes tsivilisatsiooni piirimail sai selgeks, et see pole just parim koht hääletamiseks. Lõpuks võttis siiski üks paljudest sisemaal kaupa vedavatest maanteerongidest mu peale ja viis paarsada kilomeetrit edasi. Veel paar tundi ootamist keset kõnnumaad ja leidsin end möödasõitva pärismaalase autost.

Kuigi inimtühi, ei ole sisemaa kaugeltki üksluine – maastik muutub iga mõnesaja kilomeetri tagant. Kohati on rohkem põõsaid, kohati hõredaid puid, aeg-ajalt jääb tee äärde mõni soolajärv. Siin-seal võib kohata ka emusid ringi jooksmas.

Esimene tõsisem peatuspunkt kõrbes on Coober Pedy nimeline linnake. Austraalia kõige põuasemasse paika tekkis asustus ainult tänu juhusele. Üks noormees leidis kõrbest eelmise sajandi algul opaali ja sellest ajast peale on siia tulnud hulgaliselt inimesi kalliskividega õnne proovima. 3000 elanikuga linnas on esindatud ligi 50 rahvust, neist üks koloriitsemaid tegelasi on lätlane Krokodill Harry. Mees kolis peale II maailmasõda Austraaliasse ja tegeles algul krokodillide püüdmise, hiljem opaalide kaevandamisega. Tegemist on elava legendiga, kes on ka kuulsa Krokodill Dundee prototüüp. Kuna tegemist on mandri sademetevaeseima paigaga, ei leia ümbrusest mingit rohelust. Temperatuur võib siin suvel tõusta 60 kraadini ja talveöödel langeda vaid paari soojakraadini. Selliste temperatuurimuutuste talumiseks elavad kohalikud maa sisse kaevatud koobastes. Liivaküngastesse ehitatud mitmetoalistes eluruumides püsib temperatuur aastaringselt 25 kraadi juures. Ka kirikud, kauplused ja muud asutused on ehitatud maa sisse. Liivakoopad muudavad niigi kuumaastikuna näiva ümbruse veelgi ebamaisemaks. Lähedal asuvates Breakaway mägedes on filmitud ka paljud postapokalüptilised filmid nagu Mad Max ja Mars – punane planeet. Läbi kõrbe ulatub veel üks omapärane inimkätega loodud rajatis, 5300 kilomeetri pikkune Dingo aed. 1,5 meetri kõrgune aed kulgeb Lõuna-Austraaliast läbi sisemaa Queenslandi rannikuni ja on mõeldud lammaste kaitseks dingode eest.

Rohelise mandri punane süda

Täpselt keset mandrit asub väike oaas nimega Alice Springs. Sissepääs MacDonnelsi kaljudega ümbritsetud linna kulgeb läbi kitsa Heavitree Gapi. Kunagi maad läbiva telegraafijaama tugipunktiks rajatud asulast on tänapäeval saanud Austraalia sisemaa tähtsaim linn. Siin on küllaltki suur aborigeenide kogukond, seetõttu on linn parim paik ehtsa aborigeeni käsitöö ostmiseks. Kuigi linnaservast mitmete sadade kilomeetrite pikkuselt kulgevates East ja West Macdonnelsi ahelikes on küllaga kauneid looduslikke vorme, peatuvad turistide voorid siin enamasti selleks, et minna avastama kolme suurt Austraalia sisemaa imet.

Alice Springsist umbes 300 km edelas asub Kings Canyon. Vihmavesi on miljonite aastatega uuristanud kalju sisse enam kui kilomeetri pikkuse ja mitmesaja meetri sügavuse lõhe. Kanjoni muudab veelgi muljetavaldavamaks teadmine, et vihma sajab sisemaal väga harva, see-eest on vihmahood tugevad ja uhuvad minema kõik, mis teele jääb.
austraalia

Kings Canyonist veel mitusada kilomeetrit edasi asub aga Austraalia turismimagnet number üks – Uluru. 1,5 kilomeetrit laia, 5 km pikka ja 348 meetrit kõrget maailma suurimat monoliiti tulevad igal aastal vaatama miljonid turistid üle maailma. Postkaardilt täiesti tavalise kivina näiv Uluru ehk Ayers Rock on tegelikkuses tohutult suur ja võimas. Ümbritseva tasase kõrbe taustal mõjub punane hiiglane eriti mastaapselt. Päikesetõusul ja loojangul hämmastavat värvidemängu pakkuv kalju on kohalike Anangu inimeste jaoks religioosselt ülimalt tähtis paik. Kohapeal saab tutvuda ka Uluruga seonduvate Unenägude Aja jutustustega ning õppida digeridood mängima või bumerangi viskama.

Ulurust kõigest paarikümne kilomeetri kaugusel asuvad sama päritolu ja samavõrd muljetavaldavad liivakivi vormid. Kata Tjuta ehk Olga nimeline mäestik koosneb 36 punasest kuplist, millest kõrgeim on koguni 548 meetri kõrgune. Tohutute liivakivikuplite vahel kõndides tunneb inimene end kui Gulliver hiiglaste maal.
Lisaks neile kolmele leidub läheduses veelgi kauneid mägesid kaljulõhesid ja muid huvitavaid pinnavorme. Kes ei juhtu looduses kaamelit kohtama, võib sisse põigata mõnda kaamelifarmi, kus saab kõrbelaevaga ka sõita.

Kuradite saar

Kui mandrile on tiir peale tehtud, ei tasu unustada ka Austraalia ainsa saar-osariigi külastamist. Tasmaania on hoopis teistsugune kui mandri-austraalia, kõik tundub siin veelgi ehtsam. Puutumata loodus meelitab vaatamata jahedale kliimale siia igal aastal hulgaliselt nii sise- kui välisturiste. Tasmaania on pikka aega arenenud mandrist sõltumatult, ka paljud taimed ja loomad on ainuomased ainult siinsele keskkonnale. Näiteks ei sobi mägine maastik kängurutele, neid asendavad väiksemad hüppajad – vallabid ja pademelonid. Kuigi Austraalia suurim teadaolev kiskja Tasmaania tiiger suri eelmise sajandi algul välja, on saarel säilinud väike populatsioon Tasmaania kuradeid. Väikesed armsad toakoera suurused loomad on tegelikult hirmuäratavad kiskjad, kes ei jäta oma ohvrist järele ainsatki jälge. Matkajate seas liiguvad ringi mitmed õuduslood nende loomade kohta. Kui tõenäosus kuradi endaga looduses silmitsi seista on üliväike, siis teisi kohalikke loomi, nagu vombateid, sipelgasiile ja isegi nokkloomi, võib hea õnne korral rahvusparkide vaiksemates nurkades kohata küll.

Tervelt kolmandiku kogu Tasmaania pindalast moodustavad rahvuspargid, milledest paljud on oma unikaalse looduse tõttu kantud UNESCO maailmapärandisse. Kuna rahvusparke katavad valdavalt mäed, tuleb loodusega lähemaks tutvumiseks ette võtta jalgsimatk mõnel paljudest matkaradadest. Üks kuulsamaid matku – 70 kilomeetri pikkune Overland Track – kulgeb Tasmaania tuntuima mäe Cradle Mountaini juurest Austraalia sügavaima järve Lake St. Clairi äärde. Rada läbib hingematvalt kauneid orge ja mägesid, nende seas ka Tasmaania kõrgeima mäe Mt. Ossa, andes hea ülevaate kogu saare loodusest.

Samavõrd kauneid vaateid pakub Freycenet poolsaar Tasmaania idarannikul. Punasest kivimist Hazard mägedest ookeanile ja imepeenikese liivaga kaetud Wineglass Bay rannale avanevat vaadet peetakse maailma üheks kaunimaks.

Need, keda huvitab tõeliselt puutumatu loodus, on omas elemendis saare edelaosa rahvusparkides. Tänu raskele ligipääsetavusele tuleb siinse loodusega tutvumiseks ette võtta mitme nädala pikkune jalgsimatk.

Elamusterohke paradiis

Ligi kolmekuise reisi jooksul, mille iga järgnev päev eelmise põnevuse ja seikluslikkusega üle trumpas, kogunes elamusi rohkem kui mõnel teisel terve elu jooksul. Järjest kuhjuvate emotsioonide tõttu tõusis vau!-lävi iga päevaga ja asjad, mis reisi algul oleksid suu ammuli võtnud, ei pannud lõpus enam peadki pöörama.

Kõigest sellest võiks teha järelduse, et kui maa peal on üldse valge inimese jaoks paradiis olemas, siis on selle nimi Austraalia. Kohalikud paistavad seda teadvat ja on oma kodumaa üle väga uhked.

Kõige hea kõrval on igal asjal siiski ka pahupool. Kaunid eukalüptimetsad ja kuum kliima on küll meeldiv, kuid äärmiselt tuleohtlik kombinatsioon. Igal suvel puhkeb Austraalias palju metsatulekahjusid, nende seas ka paar suuremat, mis võivad pikaks ajaks kontrolli alt väljuda ja hävitada väga suuri maa-alasid. Enamasti on kannatajaks küll ainult loodus ise, kuid harvad pole ka juhud, kus paljud kaotavad kodu.

Ükskõik kui kaua ja millises Austraalia osas ringi rännata, on elu lõpuni meelde jääv elamus garanteeritud. Kahjuks hoolitseb aga meie ühiskond selle eest, et lõunamaalt naastes ei püsi naeratus teie näol ega rõõm hinges kuigi kaua. Karmis Eestimaa kliimas asendub sõbralikkus peagi eht-eestlasliku morni olemisega. Mõne aja möödudes tuletab see kauge maa end jälle meelde ja inimesed ei suuda leida mõistlikku seletust teie näole äkitselt ilmunud naeratusele. Austraalias on midagi, mis lihtsalt jääb hinge kriipima. See miski murrab aeg-ajalt välja ja ei jäta enne kui olete endale lubanud sinna kunagi tagasi minna. Kas see miski tuleb Austraalia sõbralikest inimestest või võrratust loodusest, on raske öelda. See tuleb igaühel ise välja uurida. Austraaliale ei öelda kunagi hüvasti, vaid nägemiseni.

– – –

Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris aprill-juuni 2003. 

Teemad