Kui Estravelleri toimetaja helistas Jüri Liivile ja palus kirjutada Katalooniast, meenutas Jüri esimesena pisipoodi ühes imetillukeses Püreneede linnakeses, kaugel kõigist turistide lemmikteedest.
Astusin sisse aknal olnud sildi ajel, mis pakkus kohapeal pressitud õunamahla. Kauplus oli väike, silma järgi kolmandik meie tavapärasest külapoest. Ja kuskil ei paistnud ühtegi kirevas pakendis rämpstoodet – nagu meie maakauplused neid eranditult pakuvad.
Tõsi küll, hoolikal silmitsemisel märkasin lae all riiulil naistesidemeid ja sigarette. Hoolikalt silmitsemiseks ja kadestamiseks aega jätkus. Enne mind seisis järjekorras neli-viis kodu-perenaist – vanuses kahekümnest kaheksakümneni, riietus varieerumas mustast kleidist ning valgest rätikust teksapükste ja peapaelani.
Igaühe jaoks otsiti juurviljakorvidest välja millegipoolest just temale vajalik kartul või sidrun, leti kõrval seisvatest kastidest õige veinipudel ning külmletist – mis oli selles poekeses tõenäoselt ainus viimase saja aasta jooksul soetatud ese – lõigati kamakas vähemalt viiekümne müügil oleva lihasordi seast.
Alates neppidest ja lõpetades kohihärjaga, õigest tükist õiged viilakad või ribakesed, igaühele eri moodi. Millised kokakunsti saavutused sellest kõigest sündisid, jäi minu üliniru katalaani keele oskuse tõttu kahjuks arusaamatuks.
Inimesed, kellel on enda jaoks aega – ükskõik kus maailma otsas – panevad südames närima kadeduseussi. Kahjurõõmsalt võib nentida, et sellised mäestikulinnakesed on paraku vaid jäänukid endisest päikselisest Katalooniast.
Progressi libe tee
Erinevalt Ibeeria lõunapoolsetest asukatest, eriti andaluuslastest, kes mingi hinna eest ei loobu oma muretust elust, rõõmsast meelest ja veiniklaasist, on katalaanid oma suures enamuses astunud progressi libedale teele – nagu mitmed teisedki identiteedikriisis vaevlevad kurva ja rõhuva ajalooga Euroopa rahvad.
Praegu on Kataloonia SKP tugevasti üle Euroopa Liidu keskmise ning Barcelona on kindlasti kogu Lõuna-Euroopa kõige auahnem ja tormlevam linn. Hoolimata sellest on siin inimeste gurmaanlikud kalduvused säilinud.
Barcelona keskturg kõditab keelepära rohkem kui mistahes paadunud maiasmoka unenägu. Sama võib öelda ka kultuurigurmaanidele: Barcelonas on kõike erimaitselist rohkem kui üheski teises Euroopa linnas.
Ja linn ise – kasvõi Ildefons Cerdà projekteeritud Barcelona uuslinn L’Eixample on aga märkimisväärselt suurem ja suurejoonelisem kui Haussmanni bulvar Pariisis.
Erinevalt Pariisist jäeti siin aga vanalinn puutumata ja ehitati selle kõrvale uus, kõigile üheksateistkümnenda sajandi lõpu ideaalidele vastav uuslinn koos oma avenüüde, kvartalite ja parkidega. Enamik parke kadus usinate kinnisvarategelaste eestvõttel küll üsna pea.
Gaudí fassaadide vaatamine ja tema loodud Sagrada Família kõrvaltorni ronimine kuuluvad niikuinii iga esmaväisaja kohustuslikku reisiplaani. Muide, kuigi kirikut ehitatakse juba pea sada aastat, on see endiselt pooleli ja valmis pole veel ühtegi peatorni.
Kahte teist ülikuulsat modernistlikku arhitekti, Lluis Doménechi Montaneri ja Josep Puigi Cadafalchi teab Eesti kunstihuviline ilmselt vähem – kuigi võiks.
Ja muuseumid, muuseumid, muuseumid… Lühike reisikiri ei saagi pretendeerida reisijuhi põhjalikkusele, niisiis nimetan ainult mõned Katalooniast tuntud kunstikuulsused, kelle muuseumid asuvad Barcelonas: Picasso ja Miró. (Picasso muuseum on pühendatud põhiliselt tema vähemtuntud varasele loomingule.)
Ning loomulikult Dali, kelle poolt muuseumiks ümber ehitatud ja Hispaania kodusõjas peaaegu täielikult hävinud linnateater asub tunnise autosõidu kaugusel Figuereses ning majamuuseum sealsamas Cadaquési lähedal rannas.
Cadaqués oli kolmekümndendatel (enne Dali sinna elama asumist) tundmatu kalurikülake peaaegu et maailma lõpus, kuid hull geenius ja tema sama hullud külalised – Buñuel, Magritte, Eluard, DuChamp, Picasso ja paljud-paljud teised tõid sinna kultuurimelu ning selle vältimatu kaasnähtusena ka turistide hordid.
Suurürituste pärandid
Viimase saja aasta jooksul on Barcelona ajaloos ja vaatamisväärsuste juurdetekkimises olnud oluline roll suurüritustel.
Ilmselt meenuvad teile kohe 1992. aasta olümpiamängud, mis lisasid linnapilti hulganisti, ent mitte just kõige paremini õnnestunud ehitisi. Sündmus, millega Barcelona end eurooplaste teadvusse ja turismiobjektide nimekirja kinnistas, oli aga hoopis 1929. aasta maailmanäitus.
Pariisis jäi 1889. aasta maailmanäitust meenutama vaid Eiffeli torn (ja Bloody Mary kokteil). Kataloonias pärinevad aga paljud tänased vaatamisväärsused just näituse-eelsest hoogsast ehitustegevusest.
Maailma parimad kollektsioonid
Nende seas on näiteks Palau Nacional, üks uhkemaid ja rikkamaid kunstimuuseume, või vabaõhumuuseum Poble Espanyol, kus erinevalt meie jaoks harjumuspärastest talutaredest eksponeeritakse linnaarhitektuuri kõigist Hispaania kantides.
Nimetamata ei saa jätta ka Barcelona botaanikaaeda, kus on ilmselt maailma parim subtroopika kollektsioon kõigist maailmajagudest, ja loomulikult linnalähedasi kloostreid, millest tuntuim on Montserrat oma vapustava looduse ja veel vapustavama kunstikollektsiooniga.
Kindlasti huvitavad lugejat aga rohkem praktilised küsimused, millal ja kuidas minna. Minemisega erilisi probleeme ei ole: Estonian Air hakkas nüüd tegema otselende ja kes kokkuhoiu mõttes on nõus öö veetma Schönefeldi lennujaamas, saab Easyjetiga sooduskampaaniate ajal kohale peaaegu ilma rahata.
Iseküsimus on, millal minna. Erinevalt meile tuttavamast Lõuna-Hispaaniast, kus valitseb aasta läbi suhteliselt inimlik kliima (ainult temperatuur varieerub kümnest neljakümne kraadini) on Kataloonia ilmastik teravalt sesoonne.
Augustis algavad meeletud vihmasajud, kuigi seoses kogu Pürenee poolsaare kõrbestumisega olid need näiteks eelmisel aastal suhteliselt tagasihoidlikud. Novembris algav talv on külm ja lumerohke, seda eriti mägedes ja teed muutuvad paljudes kohtades läbimatuks.
Samas ei ole suveperioodil Barcelonas praktiliselt võimalik inimliku hinnaga hotellikohta saada. Küll aga võib selle leida ükskõik kus mujal. Hispaanias on vanadest aegadest väga populaarsed sellised asjad nagu paradorid – mõõduka hinnaga riigihotellid.
Talvel saab soodsamalt
Eesti kuurordilembi jaoks, kes nõuab alati viietärnihotelli, on paradorides küll liiga vähe küprokit ja plastmassi, kuid üldiselt on nad puhtad, meeldivalt vanaaegsed ja väga sõbralikud.
Talveperioodil on ka Barcelona-lähedastes kuurorttsoonides võimalik leida väga odavaid hotellitube, nii et kellel huvi põhiliselt kultuuriväärtuste vastu, võiks planeerida nädala-paarise reisi just talveajal.
Kellel aga vähegi võimalik, peaks Katalooniaga tutvumiseks varuma vähemalt kuu ja ringi rändama suvel auto või seljakotiga. Püreneede tuntumad turismimarsruudid on hooajal küll turistidest üle ujutatud, ent eemaldudes põhimarsruudilt kasvõi kümme kilomeetrit, leiab rännuhuviline puutumatu looduse, eheda külaelu ja ka hulganisti arhitektuurimälestisi, mis ei ole miskipärast massiturismi huviorbiiti sattunud.
Andorra statistikasse
Andorrat on mõtet külastada ainult juhul, kui tahate saada linnukest oma külastatud riikide nimekirja. Et tegu on kohaga, kus ei kehti Euroopa Liidu maksusüsteem, on see muutunud Lõuna-Euroopa rullnokkrikkurite meelisostupaigaks, kust käiakse toomas eriti võimsaid mootorrattaid, viiemeetriseid plasmatelereid ja Rolexeid.
Piiripunkti ees on mõlemasuunaline järjekord: ühel pool tohutu rodu neid, kes ootavad oma pisitühiste unistuste realiseerumist, teisel pool aga need, kelle pakiruumid on täis ja silmad säramas. Ning terve Andorra riik näeb välja nagu üks väga suur Viru keskus.
Küll aga oleks võimaluse korral mõtet veeta mõnda aega Prantsuse Kataloonias. Ehkki mitte nii “progressiivne” kui Hispaania pool, on siin hulganisti armsaid väikelinnakesi, palju puutumata loodust (loomulikult mitte Vahemere ääres) ja arhitektuuri, arhitektuuri, arhitektuuri…
Katalaanidel ei ole ajaloos sisuliselt kunagi oma riiki olnud. Roomlaste aegadest saati. Küll on ta olnud lühikest aega araablaste võimu all, küll kuulunud Aragoni, Kastiilia ja Prantsuse kroonile. Pärilussõja tulemina läks suurem osa piirkonnast 1714. aastal Hispaaniale; seda päeva peavad katalaanid senini kogu ajaloo kõige mustemaks.
Kultuur sõdade vahel
Peale Napoleoni sõdadele järgnenud majanduslikku kollapsi algas üheksateistkümnenda sajandi lõpus aktiivne rahvuslik ärkamine (Renaixença), mis ühes verise sissisõjaga tõi endaga kaasa kultuuri ja eriti kujutavate kunstide enneolematu õitsengu.
Kahekümnenda sajandi kolmekümnendatel hakkas tekkima lootus vähemalt piiratud autonoomia saavutamiseks, kuid sellele tõmbas kriipsu peale kodusõda. Nimelt oli Kataloonia üks tulisemaid rahvaarmee kantse ja nii otsustas Franco võimule tulles likvideerida tõrksa kultuuri, keele ja rahva.
Seetõttu oli katalaani kasutamine paljude aastate vältel keelatud ja põlu all. Keel sarnaneb pigem vanaprantsuse kui hispaania keelele, ehkki paljud katalaanid räägivad ka castillanot.
Tuli hõõgub tuha all
Pärast Franco surma kaldus pendel teise äärmusesse – praegu pole Barcelonas ühtegi kastiiliakeelset keskkooli, ehkki märkimisväärse osa elanikkonnast moodustavad praegu juba keskmaalt pärit majandusimmigrandid, kelle lastel ei ole sugugi lihtne võõrkeeles haridust saada. Hea näide meil venekeelse hariduse taganutjatele.
Viimaste aastakümnetega on võitlusmeetodid muutunud leebemaks, Kataloonia on saanud suhteliselt suure ja tegusa autonoomia, kuid katalaani (nagu ka baski, kurdi ja tuhandete samasuguste rahvakildude) probleem on ikka lahendamata. Ja tuli hõõgub tuha all.
Soetage kodukatalaan
Ning lõpuks veel üks reisisoovitus: muretsege endale kodukatalaan, nii nagu aastat viisteist tagasi oli igal endast lugupidaval eesti perekonnal kodusoomlane.
Internetiportaalides on võimalik vahetada oma maarjamaine kodu, tavaliselt koos autoga, näiteks kuuks ajaks elamise vastu ükskõik millises maailma punktis. Olen selliseid vahetusi korduvalt teinud ja hetkel on Eestimaa, eriti tema sood, metsad ja rabad hispaania reisihuviliste seas ülimalt populaarsed.
Lisaks olulisele kulude kokkuhoiule ja lisanduvale mugavusele saate niiviisi tavaturistist palju rohkem – alates kõikvõimalikust informatsioonist kuni katalaani perekonnapidudeni kõikvõimalike ülimaitsvate (ja -rasvaste) vorstikestega.
Gaudí – katalaani ime
1926. aasta 7. juunil jäi Barcelonas trammi alla üks kaltsakas. Vigastatud mehe katsed haiglasse jõuda ei sujunud, kuna tema asotsiaalne olek tekitas kaaskodanikes võõristust. Lõpuks toimetati mees vaestehaiglasse ja kolm päeva hiljem sulges ta igaveseks silmad.
Lahkunud oli üks Kataloonia suurimaid poegasid Antoni Gaudí ja nüüd leinas teda suurem osa Barcelonast.
1926. aastaks olid Barcelona linnakodanikud Gaudí näo unustanud, suurest arhitektist oli saanud erak, kes elust tagasi tõmbununa tegeles juba üle kümne aasta vaid oma suurima teosega – Sagrada Família kirikuga, mille valmimist saavad näha ehk tänaste katalaanide lapselapsed.
Gaudí geenius seisnes erakordses andes analüüsida ümbritsevat keskkonda – nii kultuurilist pärandit kui loodust. Ühelt poolt gooti ja teisalt traditsiooniline katalaani arhitektuur sattusid tema loomingus sulatusahju, kus terase loodustajuga meister moodustas nende baasil biomorfseid skulpturaalseid vorme.
Erinevalt Nikolai von Glehnist, kes Maarjamaal samal ajal mõneti sarnast loomingut viljeles, oli Gaudí väga andekas konstruktor ja novaator, kes osavalt kasutas betooni – toona veel väheavastatud materjali – plastilisust.
Karl-Kristjan Nigesen
- Casa Batllo valmis aastatel 1904-1906. See ekspressionistlik hoone on leidnud tee mõnegi art nouveau arhitektuurist rääkiva raamatu kaanele. Mõneti põhjendamatult, sest Gaudí looming on sedavõrd isikupärane ja kordumatu, et selle liigitamine ja määratlemine tundub kohatu.
- Parc Guell. Park algselt jõuka rahva linnajaoks planeeritud koloonias, mille rajajaks oli Gaudí patroon Eusebio Guell. Jäi pooleli, kuna jõukam rahvas kipub reeglina olema liiga konservatiivne, tundmaks ära geeniusi nende eluajal. Kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse.
- La Sagrada Família. Selle kiriku projekteerimine oli niivõrd suur vaimne pingutus, et Gaudí pühendus sellele jäägitult. Ka ehitamine on keeruline, kuna projekteerimine jäi pooleli ning täna käib lõplike lahenduste otsimine mitmete tihti vasturääkivate eskiiside baasil. Ehituse käigust saate ülevaate siit: www.sagradafamilia.org.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris aprill-mai 2006.
Tekst ja pildid JÜRI LIIV, lõpp Karl Kristjan Nigesen
Taustapilt: Shutterstock