Belén ehk urbaniseerunud hõljum Amazonases

Nagu mujal maailmas, tulevad ka Peruu Amazonases paljud inimesed maalt ja metsast linna, lootes leida tööd, haridust ja paremat elu. Kuna raha napib, jõuavad paljud neist esimesena just Beléni, kõige vaesemasse ja suuremasse agulisse Iquitoses – maailma suurimas linnas, kuhu ei vii mitte ühtegi maismaateed.

Kuiva maad on vähe ja pool aastat on terve linnaosa Amazonase jõe korrapärase tõusu tõttu mitmemeetrise vee all. Või õigem oleks öelda vee peal, sest enamik maju on ehitatud balsapuust parvedele, mis vee taktis tõusevad ja langevad – suurvee ajal ujuvad ning kuival ajal vajuvad vastu maad. Tänavate kõige tagumisse tühja serva elamise ülesseadmine ei maksa midagi. Keegi ei keela sul oma kodukülas valmistatud balsaparvega, banaanikoorem peal, alla linna parvetada ning siis selle peale maja ehitada.

Haagi vaid oma parvemaja naabri oma külge ja kui soovid, vea sisse ka elektrijuhtmed. Sellistest ridadest moodustuvad tänavad ja terved kvartalid. Teinekord pääseb mõni maja ka lahti – nägin kord oma kohalikus mõistes küll veidi popimas linnaosas asuva üürikorteri rõdult, kuidas kahekorruseline maja tormi ajal suure hooga allatuult ja -voolu mööda tuiskas.

Beléni ujuvad majad

Beléni ujuvate majade vahel kanuuga ringi sõites võib näha inimesi tundide kaupa nagu saarmaid kaelast saadik vees istumas ja juttu rääkimas. Kõrge vesi teeb elu mugavaks – kala püüda ja pesu pesta saab otse koduukse ees. Muidugi õiendatakse sinnasamasse üle serva ka kõik ihuhädad, kuid jõevool viib kogu mustuse minema – ujutuste ajal on Belén ütlemata puhas, mida aga kahjuks ei saa öelda siis, kui linn kuival on. Kõige võikam pilt avaneb õhtupoolikul Beléni turul pärast kauplejate lahkumist, kui tänavatele visatud leitsakus auravate kalajäänuste üle võtavad võimust suured ja uskumatult nahaalsed raisakullid.

Turukaubad

Seesama turg, mis moodustab arvestatava osa nii maa- kui veepealsest Belénist, on päeval ka kogu Iquitose tuiksooni – siitkaudu liiguvad kaubad linna sisse ja siit välja. Nii puutüvekanuudes kui ka suurematel laevadel jõuavad varajastel hommikutundidel turule kõikvõimalikud saadused, mida mets pakub – avokaadod ja banaanid, magusad ananassid ja kibedad nõiarohud. Samuti kalad ja loomad, kellest paljud on tegelikult kaitse all: Iquitosel armastatakse väga süüa väikeseid alligaatorilaadseid kaimaneid, aga ka näiteks suured kilpkonnad ja nende munad on delikatess. Suur äri käib elusloomadega – haruldased roomajad, linnud ja imetajad jõuavad siit vahendajate kaudu paljudesse maailma nurkadesse.

Nii mõnigi turist aga ostab teinekord haletsusest turult looma, et see siis otse mõnesse mittetulundusühingute rajatud varjupaika viia, andmata endale aru, et tema just selline käitumine vaesekese metsast välja tõigi. Ta näeb Beléni turul nälginud ahvipoissi jalga sööbinud nööri otsas visklemas ja süda läheb härdaks. Kuid ega see mees, kes oma lastele söögi laualepaneku nimel metsast otseloti või viiemeetrise anakonda kinni püüab, ei ole süüdi. Kus nõudlust, seal ka pakkumist, ning seni, kuni lääne inimesed eksootilisi loomi kokku ostavad, olgu see siis söögiks, riideks või varjupaika viimiseks, leidub alati ka toiduahela teises otsas see, kes talle selle looma metsast välja püüab ja tema naha elusalt või surnult turule viib.

Paljud tehingud tehakse paatides

Veetaseme kõikumise tõttu ei ole linna võimalik teha korralikke sadamakaisid. Paljud tehingud leiavad aset juba otse paatides, kuid kõik, mis maale peab jõudma, tuleb tassida mööda majadevahelisi laudteid ning kaldast üles seljas või pea peal. Väärispuit ja toidukraam liigub metsast linna, teises suunas aga läheb miskipärast peamiselt kastide kaupa gaseeritud limonaade, millest metsarahvas on õppinud sama ebatervelt lugu pidama kui läänemaailm, ning koos plastmassist plätude ja odavate jalgpallisärkidega on metsa poole tassitav kaup ebaõiglaselt ühekülgne võrreldes sellega, mida sealt vastu saadakse.

Üleujutused

Sel suvel tabas Amazonase jõgikonda suur üleujutus. Kuigi vesi tõuseb ja langeb igal aastal kuni üheksa meetrit, tõusis ta seekord pea kaks meetrit kõrgemale, kui ta seda kunagi teinud on. Neli aastakümmet, mil veetaset ametlikult mõõdetud on, ei ole vesi kunagi nii kõrge olnud ning ka kõige vanemad mehed ja naised ei mäleta oma eluajal sellist uputust. Parverahval pole sellest suurt lugu, kuid kaldaäärsemad elanikud, kes oma maja kõrgetele vaiadele on ehitanud, peavad kolima ülemistele korrustele või lae alla. Üle saja tuhande inimese elu on liigkõrge veetaseme tõttu ühel või teisel viisil mõjutatud.

Peruu riikon, nagu talle kombeks, astunud rahvast abistama eelkõige loosungitega: “Rahvas, rõõmustage, sest pealinnast on saadetud kohale 15 tonni humanitaarabi”. See teeb ju tervelt 150 grammi iga abivajaja kohta! Külades majakatustel ning kiiruga tehtud parvedel elavatel inimestel on selle üle kindlasti tohutult hea meel. Lisaks ilmuvad juba ka kohalikus lehes uudised, kuidas sedagi abi on asutud kõrvaldama ja raha eest müüma.

Ühtlasi on aktiviseerunud rohked oportunistlikud mittetulundusühingud, kes koguvad samuti abivajajatele toimetamiseks kaupa ja varustust. Kuid nende loosungite ja murest nõretavate veebisaitide peamine deviis on, et kui teil just kogemata ei ole meile siia tuua hunnikut tekke, madratseid, ravimeid ja mida kõike veel, saatke raha. Ei Belénis ega ka ümberkaudsetes külades hakka aga kuidagi silma, et keegi mingit kaupa tooks või kuidagi inimesi abistaks. Mida siin soojas ja märjas nõutud tekkide ja madratsitega peale hakata, kui enamik inimesi elab tuppa riputatud võrkkiiges, jääb samuti veidi mõistmatuks.

Beléni inimesed

Linn nagu hingaks koos jõe tõusu ja langusega looduse taktis, kuid inimesed hõljuvad pigem kusagil vahepeal: metsaga on isiklik side katkenud, samas linnamugavused jäävad ikkagi kaugeks ja kättesaamatuks – kahjuks ei leia enamik siit paabelist loodetud tööd ega haridust.

Mõnesendine suhkruroopuskar on ujuvates baarides väga populaarne, ka prostitutsioon ei ole võõras ning muidu oma isoleerituse tõttu võrdlemisi turvalises linnas on just Belén see piirkond, kus peale pimeduse tulekut tasub võõral ettevaatlik olla.

Päeval aga on siin kõik võrdsed, inimesed on hoolimata vaesusest elavad ja rõõmsad ning turul ei tule mitte kellelgi pähe üksiku harva turisti käest küsida kõrgemat hinda, kui kohalik maksab. Ja muidugi on visuaalselt tegemist äraütlemata fotogeenilise paigaga, mis kahjuks paljudel Peruu Amazonast ja Iquitost külastavatel inimestel teenimatult kahe silma vahele jääb.

Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 4/2012. 

Loe lisaks Ivo Tšetõrkini soovitusi, mida Amazonases teha.