Berliin: tormilise minevikuga sõbralik hiiglane

Paljud eestlased peavad Berliini igavaks linnaks. Tõsi, Berliin ei karju sulle kohe esimestest sekunditest näkku, kui cool, mitmekesine ja vapustavalt salapärane ta on.

Berliin ongi tõsine ja rahulik linn: siin võib käia kaks nädalat ringi, nägemata ühtegi ummikut või liiklusohtlikku olukorda. Suurlinna kohta on siin ka arusaamatult palju ruumi, puhast õhku ja rohelust – ning ootamatult vähe inimesi.

Rumal on aga see, kes ajab segi sisemise väärikuse ja igavuse. Berliin ei anna ennast kergelt kätte, kuid hoolimata rahulikust toimimisest ja konservatiivsetest alustaladest (või just nende tõttu) on siin alati õitsenud avangard, mässelnud radikaalsed subkultuurid ja tehtud ajalugu.

Berliin hindab lähiajalugu

Nagu igas Euroopa pealinnas, või tegelikult igas vähegi enesest lugupidavas linnas, seisavad ka Berliinis oma valve-vaatamisväärsused, monumendid linna kuulsusrikkale (ja nagu ikka, kannatustega pikitud) minevikule.

On käputäis uhkeid katedraale ja kamaluga kirikuid, suurejooneline Humbolti ülikool, unustamatu Unter den Linden, raekoda ja lossiplats, ooperimaja ja raamatukogu: rikkalikult renessanssi, barokki ja klassitsismi, reeglina pisut raskepärases, kuid see-eest suurejoonelises preisi kastmes.

Berliini muudab teistest Euroopa linnadest erinevaks see, et siin peetakse lähiajalugu olulisemaks kui ammust võimsate keisrite aega. Ükskõik kui uhke katedraal ei tekita samu emotsioone kui mõte sellest, et Bebelplatzil põletati alles mõnikümmend aastat tagasi hunnikute viisi raamatuid. Et siinsamas sinu kõrval ongi Checkpoint Charlie. Et see ohutu välimusega müürijupp oli kunagi tõesti kilomeetrid pikk ja lõikas kaheks ühe rahva ja linna, mõnikord ka pere.

Aga mitte kõik ei tule Berliini selleks, et läbi Brandenburgi värava astuda ja mõtiskleda kahe maailma piiri üle. Urbanistlik kultuurilemb sõidab Berliini tõenäoliselt arhitektuuri pärast.

Et Berliin on/oli Euroopa suurim ehitusplats, kõlab juba klišeena – aga nagu paljud klišeed, üsna õigena. Siin on viimaste aastaste jooksul ehitatud uskumatult palju ja mitmed suuremad projektid alles käivad – nende hulgas Potsdami platsi lõpetamine ning uue pearaudteejaama ehitus.

Kuigi urbanistlikele ja kultuurilembestele meeldib kurta, et “tõeliselt head” arhitektuuri on kogu selle massi sees vähe, ei maksa snoobide hala tähele panna. Norman Fosteri ülimodernne klaaskuppel sajanditevanusel parlamendihoonel on tõeline esteetiline pärl ja insenerikunsti ime, kuigi esialgu ei olnud suur osa berliinlastest selles sugugi veendunud.

Daniel Libeskindi juudi ajaloo muuseum seevastu demonstreerib erakordselt muljetavaldavalt, mida võib saavutada arhitektuuri ja filosoofiat omavahel segades.

Pärast pealinna toomist Berliini Saksamaa taasühinemise järel on siia ehitatud hulgaliselt valitsemiseks vajalikke hooneid, mis väärivad pikemat vaatlemist. Suurem osa neist paikneb Spree ääres ida ja läänt ühendavas nn “valitsuspaelas”.

Üheksakorruseline ja komplitseeritud arhitektuuriga Bundeskanzleramt, varasema arhitektuuriga ühte põimunud Jakob Kaiseri nimeline kompleks, kaunis Paul Löbe maja, trendikas pressikeskus, siseministeerium ja mitmed teised hooned moodustavad koos äärmiselt mõjuva kaasaegse arhitektuuri ansambli.

Kontsentreeritud kujul saab paraja doosi meeldivat arhitektuuri kätte “valitsuspaela” kõrval asuvast diplomaatilisest kvartalist, mis koosneb paljude välisriikide saatkondadest.

Mõneti ehk ootamatult on üks sealkandi staare Mehhiko saatkond ja süda läheb  eriti soojaks Põhjamaade ühise esindushoone juures – keegi ei tee seda eestlastele armsat maalähedast, kuid elegantset minimalismi nii hästi kui skandinaavlased. Hoone on külastajatele avatud ning pakub tavaliselt ka mõnda näitust või muud atraktsiooni.

Berliin on aastaid olnud (kuri)kuulus oma elujõuliste subkultuuride poolest, mille õitseaeg oli 90ndatel – punkarid ja gothid, anarhistid ja fašistid, rahu eest võitlejad ja rohelised, türklased ja horvaadid.

Tänaseks öeldakse Berliin olevat taltsutatum, Kreutzbergi linnajagu on muutunud “teistmoodi” inimeste ohtlikust pesast trendikaks elurajooniks. Kuid endiselt tuleb Berliinis inimese kohta rohkem musta silmapliiatsit, nahka, neete, võidunud teksaseid ja väljaveninud kampsuneid kui mujal Euroopas.

Kõige ilmsem märk teistest kultuuridest saksa oma kõrval tähistab döner kebab. See türklaste toodud toit on tõepoolest kõikjal – tänaval, väikestes varjualustes, kioskites, tillukestes kebabi-baarides, türgi restoranides.

Berliinis lõikab keegi alati pöörleva hiigelvarda küljest liharibasid, keerab selle koos salatiga saia vahele ja küsib paar eurot. Hamburger on selle kõrval maitsetu, ebatervislik, mittetoitev ja mõttetult aeglaselt valmiv… asi.

Berliini kulinaarne ampluaa sellega siiski ei piirdu. Loomulikult saab turist, kui ta seda soovib, bratwursti ja weissbieri ehk nisuõlut, aga terve külaskäigu ajaks selle juurde jääda oleks asjatu alalhoidlikkus.

Berliin on otsast otsani täis korea, tai, vene, poola, türgi, india, itaalia ja kõikvõimalike muude maade toitu, eestlastel tasuks kindlasti proovida lähis-ida ja põhja-aafrika kööki, mis meil üsna kättesaamatu.

Tallinna kesklinna hindadega harjunutele valmistab nii mõnigi Berliini restoran meeldiva üllatuse. Suur osa Berliini söögikohtadest, baaridest, kohvikutest, klubidest ja poodidest on ka mõnusalt pretensioonitud.

Loomulikult, nii suur linn pakub ka stiiliteadlikele laia valiku – on Hackesche Höfe kenad ja kallivõitu kohvikud; on pompöösne KaDeWe kaubamaja rafineeritud Galleries Lafayette; on trendikad klubid Paris Strassel.

Ja on Friedrichstrasse ja Kurfürstendamm, mida mööda uusi riideid näidates patseerida butiiki värske Prada või YSL-i järele. Aga üldiselt pole poosetamine Berliinile omane, ning see on suurlinn, kus tunnevad end hästi ka need, kellele suurlinnad reeglina ei meeldi.

Ehk tunnevad eestlased end Berliinis lahedalt ja pingevabalt seetõttu, et linn on meile üldiselt arusaadav. Tunneme ju saksa kultuuriruumi üsna hästi, oleme sinna kunagi isegi kuulunud ning osa eestlasi mõistab siinset keelt ja inimeste mõtteviisi.

Ordnung muß sein

Näiteks, et asjad toimuvad reeglina sel kellaajal, mis sai kokku lepitud, et söögikohtades ei ole viisakas asju põrandale loopida, et öeldakse umbes seda, mida mõeldakse – või ollakse vait.

Igal juhul on keeleoskus meeldiv boonus, kui eesmärgiks Berliini süvitsi nautida. Tänu sellele on kättesaadavad nii mõnedki mõnud, mis umbkeelsele ameeriklasele või britile mitte.

Istuda Friedrichstrasse või Pariisi platsi kohvikus cafe latte ja Frankfurter Allgemeinega (kui saksa keel pisut roostes, on Süddeutshe Zeitung pisut vähem kontimurdev variant). Minna õhtul teatrisse vaatama Brechti uuslavastust. Uurida Berliini rikkalikku graffiti-valikut ning osata eriti roppudest eksemplaridest viisakasse kaugusesse hoiduda.

Naljakas, ent Berliinis on kõige raskem leida jälgi linna ühest tuntumast stereotüübist – 20ndate dekadentlik Berliin, Marlene Dietrichi Berliin glamuurselt kahtlaste kabareede ja paheliste kangelastega – kõik see, mida armastatakse nimetada Berliini süngeks romantikaks või morbiidseks sarmiks.

Täna on Berliin pigem läikiv ja roostevaba moodne meka kui sajandialguse ekspressionistide porine patuurgas. Aga võibolla on mööduv punase salliga noormees teel oma tiisikusehaige kabareetantsijast armsama juurde? Või tõttab see üleni musta sametisse riietatud gothi-tüdruk ühte neist salajastest baaridest mõnes Berliini unustatud majas, mida oskavad leida vaid valitud? Berliini puhul ei või iial teada.

Kuhu minna Berliini?

• Tiergarten – Berliini suurim park, mis tähendab, et see on tõesti väga suur park võimsate puude ja loomulikult paari suurejoonelise monumendiga. Ideaalne koht jalutamiseks, sest asub keskuse lähedal ja piirneb Potsdami platsi, Kulturforumi ja loomaaiaga.
• Alexanderplatz, teletorn ja Karl-Marx- Allee – Kellel sotsialistliku ehituskunsti vastu allergiat pole, saab neist kolmest kohast kindlasti elamuse. Berliini kuulsaim väljak, mida ehib muu hulgas vapustav Rahvusvahelise Sõpruse Purskkaev; 368 meetri kõrgune kauni silueti ja pöörleva kohvikuga teletorn; Euroopa ainus pärast sõda rajatud bulvar.
• Tascheln – Üks väheseid kohti, kus veel saab nautida Berliini kuulsat sünget sarmi. 1920ndatel ehitatud ja vahepeal pommitatud ning lagunenud kaubamajast on tänaseks saanud näituste, etenduste ja filmide näitamise koht ning kodu paljudele kunstnikele.
• Saksa romantika – 18. sajandi lõpus muutis Peter Joseph Lenne Berliini lähistel asuva Pfaueninseli “Preisi Arkaadiaks”. Keisri armuloss, maalilised kõrvalhooned, roosiaed ja Biedermeieri aed, kus kujunduselemendiks maitsekalt paigutatud paabulinnud, on täna kitšisõprade ja parandamatute romantikute lemmikpaigad. Kui hakkas meeldima, võib lisaks proovida Charlottenburgi lossi.
• Müürimuuseum – Kes vähegi lähiajaloost huvitub, peaks ära käima selles väikeses, kuid sisukas “dokumentatsioonikeskuses”. Kõrvalasuva kabeli ja müürimemoriaaliga moodustub südamesseminev tervik.
• Potsdami plats – uue Berliini süda, täis nõelasilmast tulnud arhitektuuri (üks põnevamaid hooneid on kindlasti Sony Center oma originaalse “kupliga”) ja meelelahutusvõimalusi. Sealne Arkaden on linna üks parimad šoppamiskeskusi.

– – –Täispikk lugu on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris oktoober-detsember 2004.