Brüsselisse tasub minna ka siis, kui poliitika ja Pissiv Poiss ei paelu.
1. Kogu tõde Tintinist
Rahvas, mille kõige kuulsamad esindajad on briti krimikirjaniku väljamõeldud veider vurrudega detektiiv ja kaklusfilmide staar Jean-Claude “The Muscles from Brussels” van Damme, tekitab täiesti arusaadavalt hulga eelarvamusi. Juba need kaks tegelast on karikatuursed, kuid belglaste ilmselt tuntuselt kolmas esindaja ja kodumaal armastatuim staar, koomiksikunstnik Hergé loodud Tintin, teeb ka neile ära. Hergé loomingule on pühendatud kaheksa galeriiga muuseum ja ehkki Tintin pole tema ainus tegelaskuju, domineerib see noor Belgia ajakirjanik, karmikarvaline foksterjer Milou sabas jõlkumas, enamikus neist.
Futuristlikus muuseumihoones Tintini kannul mitmel pool maailmas rännates (kaaslasteks tihtipeale ka juhmardlikud Siiami kaksikutest politseinikud Dupond ja Dupont) ei muutu pilt belglastest muidugi elutervemaks, aga vähemalt saab see Tintini-kultuse asi ammendava vastuse.
2. Koomiksijalutuskäik
Kui arvate, et koomiksikangelased on kenasti Brüsseli serva muuseumisse tõrjutud, siis alahindate belglasi kõvasti. Nii palju muuseume poleks isegi Euroopa jõukamatel päevadel olnud võimalik ehitada: lisaks Tintinile on ju veel näiteks smurfid, kes ilmusid kõigepealt Pierre “Peyo” Cullifordi koomiksisse nimega “Les Schtroumpfs”. Belglaste koomiksihullust on raske millegagi võrrelda (või seletada), aga numbrid tõestavad seda elavalt: kokku müüakse Belgias aasta jooksul 22 miljonit koomiksiraamatut ja Brüsseli linn annab isegi igal aastal välja koomiksikunsti auhinda.
Arusaadavalt ei mahu sellises linnas koomiksikangelased ainult muuseumidesse ära. Esimesed suured välisseintele maalitud koomiksid ilmusid Brüsseli majadele 1991. aastal, selle suure püsiva välinäituse organiseerija on Belgia koomiksimuuseum (sest loomulikult on ka selline asutus olemas). Nüüd on koomiksitega kaetud juba 31 seina Pentagoni linnaosas ja neli seina Laekenis, pakkudes ühe maailma ainulaadsema võimaluse nüüdiskunsti nautida. Iseenesest kena, et selleks ei pea päev otsa muuseumis olema, vaid et kunstiga võib kohtuda koeraga jalutades, välikohvikus õlut juues või mõnel loendamatutest tänavaturgudest ostutuuril olles.
Koomiksijalutuskäigule minemiseks saab kaardi nii internetist alla laadida kui igast linna turismiinfo punktist võtta. Brüsseli Koomiksikeskus korraldab ka giidiga ekskursioone neile, kes tahavad koomiksimaailma sügavamale sisse minna.
3. Atomium
Brüsseli eelmise elu futuristliku olemisega pärandist Atomiumist on võimatu mööda vaadata. Ehitatud 1958. aasta maailmanäituse jaoks, mõjub see üle poole sajandi hiljem ikka veel suurema tuleviku ja universaalsuse sümbolina kui märksa uuemad eurokvartali klaasist ja betoonist tornid. Romantikud ja filosoofid näevad Atomiumis küsimust “Millist tulevikku me tahame?”, arhitektid ikooni ja majanduslikult mõtlevad inimesed miljonivaadet – täpsemalt vaadet, millega saaks ju üsna kiirelt miljoni teenida, kui inimestel oleks nüüd natukenegi vähem ideid, mida selle 11 euroga teha, mis nad piletile kulutada võiks!
Tegelikult on Atomiumi huvitavam väljast (tasuta) vaadata, eriti pimedas, kui kuulid ebamaiselt helendama löövad. Üheksasse kuuli on mahutatud näituseruum, baar ja restoran ning hulk seikluspargilikult järske eskalaatoreid ja treppe.
4. Üks lihtsalt väga suur pood
Brüsseli vintage-aardeid, kitši, ehteid, kunsti, koomiksiraamatuid (ja mõistagi ka lihtsalt prügi) täis kirbuturud muudavad linna nädalavahetustel suureks vabaõhukaubanduskeskuseks. Üks parimaid kohti jahi alustamiseks on iga päev toimuv place de Jeu de Balle’i (Vossenplein) turg. Nädalavahetustel mitmekordistuvad seal nii ostjate kui müüjate hulgad, kes pakuvad kõike alates retrokingadest-külmikutest ja lõpetades prilli- ja pildiraamidega.
Kes kirju turu asemel natukenegi kontrollituma valikuga uuskasutuspoode eelistab, võib pühapäeval suuna võtta rue des Chartreux’ poole. Kui muud kauplused sulgevad nädalavahetuseks uksed, siis siin elu just algab. Kui rue Dansaert on koht, kuhu minna ostma Belgia tipp-moedisaini, siis see tänav pole vähem šikk – ainult hinnad pole nii muljetavaldavad.
Gabriele Vintage on tänava ägedaim pood, mis on täis 1920.–80. aastatest pärit kingi, riideid ja hoomamatul hulgal kübaraid. Kõrvalmajas asuv Isabelle Bajart on pisut moodsam ja vaoshoitum ning lisaks riietele leiab sealt ka nõusid ja köögividinaid, tihti kastidest sildiga “1 euro”.
Teine tänav, mis retroseksuaalid kiljuma paneb, on rue des Renards. Täpsemalt Foxhole Vintage, kus lisaks riietele on müügil Casio (kõlab juba nagu 80ndate parimad päevad, eks) käekellad.
Ja kui ülekilod selleks hetkeks teie silmis veel probleemina ei paista, siis hüpake läbi Les Enfants d’Edouardi juurest avenue Louise’il ehk Louizalaanil. Iga asi selles poes kannab mõne moesuperstaari nimega silti, kuid teisel ringil on nende hinnad juba sama meeldivad kui koopiatel Hiina turgudel.
5. Õlu ja šokolaad
Kui belglased peaks nimetama, mida geniaalset nad maailmale veel pakkunud on – ehkki arusaadavalt lahutab järgmisi kohti koomiksitest valgusaastates mõõdetav tühimik –, siis õlu ja šokolaad mahuvad ka edetabelisse ära.
Suures plaanis on belglased ju suuresti ratsionaalne rahvas, kes teab, et kunst ja mood pakuvad rõõmu ikkagi vaid inimesele, kellel on kõht täis, mistõttu kõik muuseumid, turud ja poed taanduvad arvukuselt siiski šokolaadile ja õllele pühendatud kohtade ees. Neid ei pea ilmtingimata koos tarbima, pigem on ikkagi kombeks üks enne ja teine pärast.
Šokolaad tekitab vähemalt eestlastel peas esimese seose Šveitsiga ja tegelikult pole nüüd põhjust oma silmaringi pärast muretseda. Belglaste teise rahvusliku uhkuse autoriks polegi nad paraku ise, nii Brüsseli esimese šokolaadipoe avaja kui ka kuulsa pralinee leiutaja olid šveitslased.
Šokolaadipoodi leida pole Brüsselis keeruline, aga kui ikkagi puhast klassikat tahta, tuleb avada Neuhausi uks – nende esimene kauplus loodi Brüsselis 1857. aastal ja see kuuluski eespool vihjatud šveitslasele Jean Neuhausile. Igaks juhuks olgu mainitud, et transrasvast, maisisiirupist ja kõigest muust kurjast vaba Belgia šokolaad ei säili kuigi kaua. Tegelikus elus pole see muidugi mingi probleem, ajalugu ei mäleta inimesi, kes oleks söömiskiusatusele nii kaua suutnud vastu seista, et šokolaad halvaks läheks.
Õlu on sama aus ja tõepoolest üdini Belgia enda asi, Eesti-suuruse pindalaga riik suudab toota ligi 1500 nimetust õlut enam kui sajas pruulikojas. Loomulikult tuuakse selle parim osa pealinna kokku ja pole vaja muretseda, et kuidas pärast paari klaasi järgmise pruulikoja juurde sõita saab.
6. Planeedi pööraseim lagi
Kuningapalee võib küll olla maailma kõige ebaoriginaalsem koht, kuhu minna, ent Brüsseli omale vaatavad ka küünilised rändurid lugupidavalt alt üles.
Sõna otseses mõttes, sest selle Peeglisaali lagi on planeedi üks pöörasemaid. Lae särav smaragdroheline värv näib vastu hiilgavat juveelidelt, kuid tegelikult on kogu pind kaetud Tai kalliskivimardika (Sternocera aequisignata) kestadega.
Pöörase saali ehitust alustas Leopold II ja selle lõpetas Belgia kunstnik Jan Fabre 2002. aastal, kelle juhendamisel 29 inimest kolm kuud järjest mardikaid käsitsi lakke kleepisid. Ei rohkem ega vähem kui 1,4 miljonit mardikat andis oma elu kunsti ja kuninga auks.
Nii et seinu katvad marmor ja vask, mis olid Leopold II valik, ning vahepeal sisekujundajana kätt proovinud kuningas Albert I valitud peeglid tunduvad üsna tavalised.
7. Brüsseli kanalid
Ida-Euroopast vaadates võib jääda mulje, et Brüsseli linnamaastikku ilmestavad peamiselt piimajõed ja pudrumäed, kuid tegelikult pole pärast 26. novembril kogunenud tuhandete piimatootjate ühist piimavalamisaktsiooni midagi sellist nähtud. Ainsana voolavad läbi linna põhjendamatult tähelepanuta jäänud kanalid, naergu Amsterdami elanikud Brüsseli kui kanalitelinna üle palju tahes.
Eks see Brüsseli inimeste uhkust pisut riivab, lausa nii palju, et kanalite äärde elu toomiseks on ellu kutsutud suvine Festival Canal – etendus- ja tänavakunstide festival, mille kõik üritused on kuidagipidi kanaliga seotud.
Mõistetavalt on turisti jaoks köitvaim võimalus kanaliga tutvumiseks selle peal sõita, mida 2012. aasta suvel külalisesineja sakslane Frank Bölter festivali populaarseima lavastuse käigus lõpuks ka tegi – uhke kaatri asemel küll paberlaevukesega (nagu ikka, alarahastatus), mille publik veel kaldal tasuta kokku voltima ja lõpuks ka kätel kaldalt vette kandma pidi.
Et mõnel etendusel laev päris kiirelt põhja vajus, tuleb isegi proffidele voltijatele soovitada kanalite ja nende (festivalivälisel ajal) siiski peamiselt industriaalse ümbrusega tutvuda pärislaevadega sõites, vähemalt suvel on selleks üksjagu võimalusi.
8. Al fresco elu
Päeval klaasi, betooni ja kallite lipsude nägu Brüssel näitab vabadel hetkedel oma tegelikku palet, millel kusagil kabinettides kirja pandud euronõuetega vähimatki seost ei tundu olevat.
Parkides aetakse sead vardasse, veinid korgitakse lahti ning diskoteegid võivad spontaanselt välja hüpata isegi keset tänavat ohutussaartel.
Talvel on tänavaelu rahulikum, kui jõuluturud ja liuväljad välja arvata. Ent talv on Brüsselis ikka lühike.
9. Hüppa vette tundmatus kohas
Mereäärse rahvana pole belglased üllatuslikult suuremad asjad ujujad, küll on nad aga hoolitsenud selle eest, et kui ujujad silma ei torka, siis teeb seda vähemalt bassein. Nemo 33, maailma sügavaim ujumisbassein, asub
Brüsselis ja varvaste põhja toetamiseks on alustuseks vaja selles 34,5 meetri sügavusele sukelduda.
Basseini idee autoriks on Belgia profisukelduja John Beernaerts, kelle unistuseks oli luua oma kodumaal sukeldumiseks niisama perfektne koht kui Bora Bora.
10. Horta ja sõbrad
19. sajandi lõpul Brüsselis moodi läinud juugend tõi linnapilti 1000 uut maja. Trenditeadlik linn lammutas uute tuulte tulles neist küll ligi pooled kiirelt maha, aga teine – ja loodetavasti parem pool – on alles. Selle tulemusena
Euroopa juugendipealinnaks saanud ja jäänud (Riia, ära solvu) Brüssel on sündinud suuresti tänu arhitekt Victor Hortale – ning veel paarile arhitektile, kes lihtsalt tahtsid talle ära teha.
Kuulus ja hästi makstud juba eluajal, ei kuulnud Horta nende arhitektide hulka, kes klientidele šedöövreid tegid ning ise küünlavalgel katusekambris elama pidid. Eks need arved maksti ära ilmselt hambaid krigistades, agatagantjärele võiks tellijad muidugi kergendatult hingata, et neil nii hästi läks – neli Horta projekteeritud linnamaja Brüsselis kuuluvad Unesco maailmapärandi nimistusse ja oleks Horta seda aimata osanud, oleks ta arvele mõned nullid lisanud.
Juugendstiili meistri enda maja on üks nendest meistriteostest, mida on kõigil võimalus näha – seal tegutseb praegu tema muuseum.
Aga rivaalid pingutasid ka. Isegi inimesed, kes juugendist suurt ei pea, jäävad rue des Francs’il seisma Paul Cauchie maja ees, mille fassaad on kaunistatud sgrafiito tehnikas.
Teine sama reaktsiooni esile kutsuv maja on kui mitte muu, siis oma kitsusega – kõigest neli meetrit – ajalukku minev Maison Saint-Cyr, mille projekteeris Horta õpilane Gustave Strauven. 18-aastasena Horta büroosse tööle minnes tahtis ta, nagu kõik hilisteismelised enne ja pärast teda, näidata, et ta teab küll, kuidas asjad käivad, ja õpetajale lihtsalt ära teha. Eks selle maja ees peatuvad tõepoolest kõik turismibussid nüüd ka.
Brüsseli reisiraamatud tugitoolireisijale
Hanna Milleri raamat “100 PÕHJUST MINNA BELGIASSE” annab arhitektuuri- ja kunstifriigile väga hea ülevaate nii Brüsseli kui ka kogu ülejäänud Belgia pärlitest, olles suurepäraseks teejuhiks ka kõikvõimalikele antiigi- ja tänavalaatadele ning kirbu-, käsitöö- ja kunstiturgudele. Alapealkiri “Mitte ainult šokolaadist” ütleb juba ära, et šokolaadi pole raamatus unustatud ja tegelikult ka õlut mitte.
Vahur Afanasjevi “MINU BRÜSSEL” kannab seevastu alapealkirja “Läbikukkunud euroametniku pihtimus” ning räägibki mõnevõrra rohkem autorist endast kui Brüsselist.
Tekst ja pildid Silvia Pärmann. Täispikk lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbri 6/2012.
Teemad