Traveller põrutas tõusva päikese maale armastatud bändiga kohtuma. Ja mitte Jaapani kerkiva tähega, vaid meie oma Curly Stringsiga, keda hinnatakse nii kauges idas kui ka Euroopas ja Ameerikaski.
Kohtume Curly Stringsiga Hoshinoya hotellis Tokyos. Uhke metallvõrest mustriga hoone paistab teiste kõrghoonete seas kesklinnas selgelt silma. Kuid ei ühtegi suurt vilkuvat silti – Hoshinoya on rahulik, elegantne oaasike linnamüra keskel.
Oleme fotograafiga varakult kohal, et anda artistidele võimaluse moodsalt hilineda. Juba fuajees võetakse meilt jalanõud jalast ja neid näevad külalised järgmisena alles hotellist lahkudes. Kuid Curly Strings on täpne ja astub õige pea meie järel sisse – ei mingit hilinemist!
Väike eksootiline Eesti
Ansamblil on viie päeva jooksul neli kontserti, kohtumised ajakirjanikega, intervjuud ja kokkusaamised, aga ometi mahutasid nad ära veel ühe intervjuu ning mitmetunnise fotosessiooni. Kuigi solist Eeva Talsi silmadest võib aimata väsimust, ei lase ta naeratusel huulilt kaduda. Kaasteelised Villu Talsi, Jaan Jaago ja Taavet Niller hoolitsevad selle eest, et tuju kõikidel sagijatel lustakas püsiks.
Kuidas jõudis punt siia, Jaapani suurlinna, kontserttuurile, ajakirjanike piiramisrõngasse ja kohalike imetlevate pilkude alla? Eeva ütleb, et see on tegelikult väga pikk lugu, mis algas mõni aasta tagasi Tallinki laeval toimuval Folklandia festivalilt.
„See on üli-ülipopulaarne soomlaste festival, mis toimub nädalavahetusel ja kuhu piletid müüakse hetkega välja. Seal mängivad parimad folkmuusikud üle maailma ja meie saime sinna esinemiskutse.“
Suurtel festivalidel liiguvad tihti ka agendid, kes paljutõotavatele artistidele silma peale panevad. Nii märkas ka Curly Stringsi Jaapani agentuuri Harmony Fields esindaja. „Ta ütles meile kohe pärast esinemist, et andke oma kontaktid, teeksime teiega koostööd ja teid kuulataks kindlasti ka Jaapanis. Järgmisel hetkel panime juba Jaapani tuuri kokku,“ räägib Eeva.
Praegune tõusva päikese maa tuur on tegelikult juba teine, kolmas ootab ees mais. Nende viimane plaat „Hoolima“ on lisaks Eestile müügil ka Jaapani plaadipoodides.
Kuidas väikese Eesti folkmuusika on ülisuurele Jaapani turule jõudnud? „Jaapanlased armastavad nišši ja väikseid riike. Me oleme nendele hästi eksootilised,“ arvab Eeva. „Nad armastavad bluegrass’i ja pärimusmuusikat. Ja nad on tohutult põhjalikud. Kui andsime intervjuusid, pidime väga detailselt rääkima, kuidas üks või teine lugu sündis. Nad ütlevad, et meil on väga põnev riik.“
Üllatusi täis jaapanlased
Jaapanlased oskavad hinnatud väärtuste eest hoolt kanda. Ka pildistamisel seisab Harmony Fieldsi abiline Kazuhiro Kamio asjatoimetuste juures ja hoiab kõigel silma peal.
Eeva räägib sosinal, et Kazu oli mures, kas tema lemmikbänd ikka tuuakse viisakasse kohta, kuid pidi juba hotelli fuajees istuli kukkuma, kui nägi Hoshinoya luksuslikku miljööd. Mõni hetk hiljem pöördub Kazu kummardudes mu poole ja räägib naerulsui, et ta on esimest korda elus nii uhkes hotellis ja tal on hea meel, et kohtumine just siin toimub.
Kazuhiro töötab Harmony Fieldsis kusjuures just Curly Stringsi pärast. Kui mees nägi ansamblit aasta tagasi ühel kontserdil, tegi ta kannapöörde ja pakkus end Harmony Fieldsi tööle. Ja andku taevas, et Curly Stringsi asjaajajaks. Taevas andiski! Suur tänulikkus ja rõõm peegeldub igast ta sõnast, mis väljendab sügavat lugupidamist ja armastust muusikute vastu.
Küllap oli selleski Kazuhiro käsi mängus, et enne üht kontserti kutsusid kontserdikorraldajad Eeva lava tagaruumi, kus teda ootasid tort, lilled ja õnnesoovid. Mis siis, et naise sünnipäevani oli veel kaks nädalat aega. „Nad on nii üllatusi täis. See oli väga lahe ja pull üllatus,“ meenutab Eeva tänulikult.
Sama imelises maagias möödus ka järgnenud kontsert, 900 inimest kuulamas igat tundmatut eestikeelset sõna, kuid süda helisemas muusikaga kaasa. „Tekkis maagia. Publik oli vaikne, väga hea valgus oli, väga hea heli, hästi liigutav kontsert,“ sõnab Eeva.
Nõiduslikkusele andis lisajõudu naine ise, kes õppis kontserdiks kuulmise järgi selgeks jaapanikeelse laulu. Võib vaid ette kujutada publiku jahmatust, kui blondide krussis lokkidega eestlanna hakkas puhtas jaapani keeles laulma, kuidas ta väikse tüdrukuna võttis jumalalt armastust vastu, kuid kasvades mattis selle maha, aga nüüd on aeg taas süda avada. Kazuhiro kuulas seda lava taga ammuli sui, pisarad mööda põski voolamas.
„Ma pole ammu olnud kontserdist nii liigutatud. Keegi oleks võinud seda jäädvustada, see oli niivõrd ilus,“ räägib Eeva ehtsa vaimustusega. „See oli üks eriline kontsert. Eks iga kontsert on isemoodi, aga siis tundsin ma seal tõelist maagiat.“
Teetseremoonia Jaapani moodi
Jaapanlastega tundub toimivat vastastikune keemia. Esimese tuuri ajal olid kohalikud kokku pannud Curly Stringsi koori. Tavapäraselt koorikliikmed laulmisega isegi ei tegelenud, aga neile meeldis Curly muusika nii väga ning kuna bänd tuli nii kaugelt nagu Eestist, tuli artistid lennujaamas vähe uhkemalt vastu võtta. Nii võtsid jaapanlased fänkonna kokku ning tervitasid bändi lennujaamas suure plakatiga. Kontserdimajas aga lauldi juba veel suurema pundiga rõkkaval rinnal „Kauges külas“. Ansambel oli vastuvõtust sedavõrd liigutatud, et ekspromptkoor võeti kaheks looks isegi kontserdil lavale esinema.
Jaapanlaste külalislahkus väljendub ka uhketes toidulaudades pärast kontserti. Eeva tunnistab ägades, et süüa saab Jaapanis kõvasti. „Oleme kõvad gurmaanid ja püüame alati rohkelt erinevaid elamusi saada,“ lisab ta.
Ka Hoshinoya hotellis pakutakse väikese kosutusena teed, kuid mitte lihtsalt kerget rüübet, vaid kogu tseremooniat. Sügavalt kummardav väike jaapanlanna paneb bändi ümber põrandaaugus oleva teepaja istuma. Iga teetassikest valmistab ta eraldi, ajades rohelise matcha pulbri väikses anumas veega vahtu. Iga käeliigutus, kausikese vastuvõtmine, edasiandmine on täpselt paika pandud. Kuigi kange tee ajab poistel kulmud juuksepiirini, naeratavad nad ja tänavad võõrustajat viisaka kummardusega.
Zen-hetk ei kesta pikalt. Eeva püüab salamisi vihjata, et neil on täna ainukene vaba päev, et enne järgmiseid esinemisi veel pisut puhata. Võtame ette viimased kaadrid ja bänd laseb ehtsama emotsiooni saamiseks pillidel ka muusika valla. Fuajee kajab võimsatest helidest, hotelli juhid pistavad pea ukse vahelt välja ja vaatavad kõrvuni naeratusega. Välisuksest saabuvad hotellikülalised jäävad soolasambana seisma. Võib vaid aimata, mida nad mõtlesid 1000eurose ööhinnaga hotelli vastuvõtutseremooniast…
Veel viimane klõps ja ansambel tuiskab suure hooga edasi. Järgmisena kohtume Eevaga juba Skype’i vahendusel koduses Eestis. Naine on lokid pealaele krunni pannud ega paista pärast 20 kontserti sugugi väsinud. Meie kohtumiste vahele jääb tuur Ameerikas ja esinemised Saksamaal. Naisel jagub tuld ja jõudu kõigest hoolimata.
Eesti keel kõlab maagiliselt
Aasta tagasi jäi Curly Strings Tallinn Music Weeki raames silma taas ühele agendile. Alphaville’i ja Bob Geldofi Saksa esindaja A.S.S Concerts & Promotion käis Eestis maad kuulamas. Kuna esinejaid on sellistel festivalidel palju, siis agendid igaüht kuulama ei satu. Selleks et nad üldse lühiesinemisele tuleks, peab end viieminutilisel kohtumisel tutvustama ja piisavalt atraktiivseks tegema. Jaan Jaago kohtus A.S.S Concerts & Promotion esindajaga, kuid teadis juba ette, et suurnimede esindaja ei huvitu tillukesest Eesti bändist nagunii.
„Jaan ütles kohtumisel, et ma tean, et oleme nagunii liiga väike teie jaoks, aga tulge ikka kuulama. Võtke õlle, nautige kontserti ja andke vähemalt tagasiside, kuidas meeldis,“ räägib Eeva. „Neile meeldis see, et me olime tagasihoidlikud ega hakanud liialt push’ima. Ja kontsert meeldis neile samuti väga.“
Läbimurdeks sellest niivõrd suure ettevõtte jaoks mõistagi ei piisanud. Agent soovitas pürgida sarnasele muusikute festivalile ka Saksamaal ja äkki siis ehk õnnestub koostööd teha. Ansambel sai vihjest indu ja esitas taotluse sadade bändide seas, et Saksamaale pääseda ja oh, üllatust – saigi! Veelgi enam – nad nomineeriti tänavu jaanuaris isegi Saksamaal Freiburger Leiteri auhinnale eduka tõusjana muusikataevas.
Kordaläinud esinemine Saksamaal ja auhinnanominatsioon oli A.S.S Concerts & Promotionile roheline tuli ja tänavu sõlmiti koostööleping. Ameerika tuurilt said nad lausa kahelt agentuurilt pakkumise, mille alt edasi tööd teha. Tulevik on paljutõotav!
Seejuures on endiselt uskumatu, et eesti keel ja muusika lähevad hinge igas maailmajaos. „Meile on öeldud, et eesti keel on laulev keel, ilus ja maagiline,“ räägib Eeva. „Kuid pole vaja sõnadest aru saada. Pealkirjaga saad juba vihje ja siis on mõnus oma peas laulu sõnadest mõtiskleda. Kuuled juba muusikast seda emotsiooni ja tajud, millest laul räägib. Kõik ei peagi läbipaistev olema.“
Kui Eeva võrdleb erinevate riikide publikut, siis eestlased on mõistagi kõige tagasihoidlikumad, keda on raske käima saada. On tüüpiline, et emotsioone hoitakse kontserdi ajal vaos, kuigi artistile aitab palju kaasa, kui soolo ajal plaksutatakse, tuntumate lugude ajal lauldakse kaasa ja igatepidi antakse märku, et ollakse ühes rongis.
„Ameerikas elab publik kohe algusest kaasa. Ütled midagi natukenegi naljakat, siis kohe naeravad. Räägid midagi kurba, siis mõmisevad mõtlikult. Artistile on hea, kui saad kohe aru, kui meeldib, kui saad tagasisidet,“ selgitab Eeva.
Jaapani publik talitseb end samuti, kuid saades esimese impulsi artistilt plaksutamiseks, tullakse kohe kaasa elama.
Õudne Tai ja ilus Tai
Uuteks lugudeks ja maailmavallutusplaanideks kogub ansambel hoogu puhkustel. Ja nüüd on nad niivõrd targad, et kirjutavad need õndsad ajad kohe aasta kalendrisse sisse. „Muidu me unustame puhkamise üldse ära,“ sõnab Eeva.
Viimati käis ta koos abikaasa ja bändikaaslase Villuga Tais. „Olin sellest kolm aastat unistanud,“ räägib naine. Nii sai reis kiiruga planeeritud ja ikka ise, omaenese tarkusest. „See on ju Tai. Mis saab ikka valesti minna?“
Kuid valesti saab alati minna. Patongi rand oli niivõrd ülerahvastatud ja turistide rohke, et Eeva teatas juba teisel päeval, et tema tahab ära minna. „See oli tõesti hirmus koht, täis baare, kus tüdrukud tantsisid postide ümber, looma-show’d aheldatud elevantidega. Õudne.“
Abikaasa oli naisega ühte meelt ning koos pakiti asjad ja põrutati Nai Yang rannale. „Seal nägime siis teist, ilusat Taid. Pikk valge liivarand, isegi aastavahetusel oli vähe rahvast.“ Eeva lülitas telefoni välja ja nautis lõpuks oodatud puhkust ühes väga kauges külas palmide juures.
Kuna bändiga on reisimist pidevalt ja võõraid riike külastades püüavad nad leida aega ka ringivaatamiseks, siis Eeva vabal ajal reisima väga kipugi. Kui saab sõbranna Mari Kalkuni juurde suitsusauna, siis sellest paremat puhkust annab välja mõelda. Ja muidugi pikad jalutuskäigud Toila pargis või Tartus Emajõe ääres toovad energia päris kiiresti tagasi.
Eeva teab hästi, kuidas mõtete kiire voog ja ketramine võivad tekitada ajus ülekoormuse. Hetke nautimine ja meelega kohale tulemine on kaunim reis kõikidest. „Tuleb usaldada loomulikku kulgu. Kui ka lennuk hilineb, siis tuleb sellega leppida. Äkki oleks juhtunud mingi õnnetus ja ta pidigi hilinema? Kõik juhtub millegi kõrgema hüvanguks. Kui tekib mingi jama, ei tasu muretseda. Usalda elu loomulikku kulgu,“ sõnab ta targalt.
Kommentaar
Kazuhiro Kamio, Harmony Fieldsi asjaajaja
Nägin Curly Stringsi esimest korda 2016. aasta oktoobris Sanda linnas, Hyogo prefektuuris, mis on mu kodukoht. Nad mängisid Tommy Emmanueli lugu „Tall Fiddler“. Tommy Emmanuel on üks maailma austusväärsemaid kitarriste. Ka mina mängin kitarri ja austan Tommy Emmanueli väga. Ma teadsin „Tall Fiddleri“ lugu ja leidsin, et Curly Stringsi arranžeering oli tõeliselt võrratu! Loomulikult olin lummatud ka nende originaallugudest, näiteks „Maailm heliseb“.
Kui ma nägin neid esimest korda esinemas, siis tegin hoopis teist tööd, kuid Curly Stringsi nähes tahtsin nendega koostööd teha. Paar kuud hiljem palusin tööd Harmony Fieldsis ja nüüd ma töötangi koos nendega! Curly Stringsiga töötamine oli üks mu unistus.
Ma küll ei saa eesti keelest aru, kuid ma tunnetan ansambli lauludes neid tundeid ja helimaastikke. Lemmiklaulu on aga väga raske valida. Kõik nende lood on tõeliselt imelised ja hingelised. Kuid „Aastapäev“ ja „Hoolima“ on minu ja mu naise erilised lemmikud.
Mulle meenub ansambliga palju erilisi momente. Hetk, kui ma nägin neid esimest korda lennujaamas. Hetk, kui ma võin kuulda ja puudutada nende muusikat nii lähedalt. Hetk, kui nad ütlevad mulle „Kazu“, nagu oleksin nende vana sõber.
Kui ma kuulsin Eevat laulmas perfektselt Jaapani keeles, olime kõik nii üllatunud. Kogu ansambli esitus oli ideaalne! Lugu, mida Eeva laulis, on pärit ühest jaapani filmist, mida kõik teavad. See stseen filmist tuli mulle kohe meelde ja avaldas niivõrd sügavat muljet, et suutis isegi originaali ületada. Ma tundsin sellest, kui võrratult andekas Eeva on.
Artikkel ilmus Eesti suurima reisiajakirja TRAVELLER 2018. aasta kevadsuvises numbris. Fotod: Andrus Eesmaa, erakogu
Teemad