Estraveli vanemreisikonsultant Renate Ilves soovitab külastada Tuneesiat ning annab põhjaliku ülevaate Lõuna-Tuneesias asuva Djerba saare ajaloost ja vaatamisväärsustest.
Tuneesia on jagatud Põhja- ja Lõuna-Tuneesiaks. Piir kahe osa vahel on tinglik ja reeglina arvestatakse lõunapoolseks osaks kõik see, mis jääb Gabesist või isegi Sfaxist allapoole.
Ka Djerba saar on juba Lõuna-Tuneesia osa. Kuigi eestlastele on see veel suhteliselt avastamata sihtkoht, tekkis turism saarel juba 1960ndatel. Kui Tuneesias elab umbes 11 miljonit elanikku, siis Lõuna-Tuneesia elanike arv on kõigest 1,2 miljonit, kellest 160 000 elab Djerba saarel. Saar on kõige tihedamalt asustatud koht lõunaosas, kus ühele ruutkilomeetrile mahub 310 elanikku.
Siinsetel elanikel on õnnestunud muuta viljatu saar üheks suureks aiaks, kus kasvavad oliivi-, apelsini- ja paljud teised viljapuud. Saarel on umbes 4000 kaevu ning turismitsooni varustab veega akvedukt.
Rannad pole siiski nii valged nagu Kuubal või Mehhikos, aga tunduvalt heledamad kui paljudes teistes eestlaste lemmiksihtkohtades, mis jäävad kuni kuue lennutunni kaugusele.
Sügiseti võib meri öö jooksul rannale uhuda vetikamäed. Hotellid näevad iga päev vaeva nende koristamisega, teades, et looduse vastu ei saa ja järgmisel hommikul kordub sama. Samuti riivab iga turisti silma olematu prügimajandus – riik on pärast revolutsiooni raskustes ja eelarves selle jaoks raha napib.
DJERBA AJALOOST
Müüdi kohaselt oli Djerba see paik, kus Odüsseus ja tema meeskond lootosesööjatega kohtusid. Olles koduteed alustanud, tõusis torm, mis laevad kursilt kõrvale juhtis, ning lõpuks randusid nad Lootoseõgijate saarel. Mõned mehed sõid samuti lootoseid ja see pani neid koduigatsust unustama, sest kes lootoseid sööb, ei taha enam kunagi saarelt lahkuda. Ometi õnnestus Odüsseusel nad laevadele tagasi saada ja praegu ilmselt lootoseid saarelt ei leia.
Alates 4. sajandist eKr oli Djerba Kartaago võimu all. Hiljem, 2. sajandist eKr valitsesid saare üle roomlased, kes tõid endaga kaasa kristluse. Ühed Rooma arvestatavamad vaenlased olid vandaalid, germaanlaste hõim, kes liikus läbi Hispaania Aafrikasse välja. Nad hävitasid kõike seda, mis roomlased olid üles ehitanud ja nende valitsemisajal moodustus uus riik, mis hõlmas tänapäeva Tuneesia alasid. 7. sajandil tutvusid saare elanikud ibadiitidega, range islami koolkonnaga, mida iseloomustab vaenulikkus võimude suhtes. Nende järeltulijad elavad saare lääneosas veel tänapäevalgi. Praeguseks on enamus Djerba elanikke araablased (suurem osa neist on sunniidid) ja berberid, juute on alles jäänud umbes 700 ja see arv kahaneb pidevalt. Kui kogu Tuneesias on juute umbes 3000 ringis, siis võib öelda, et Djerba saar on koduks umbes neljandikule neist. Sajandeid tagasi oli saare juudi kogukond palju suurem, kuid pärast Iisraeli riigi väljakuulutamist ja sellele järgnenud arveteõiendamist juudi elanikkonnaga Araabiamaades põgenesid paljud Iisraeli ja Prantsusmaale.
Geneetilised uuringud on näidanud, et tuneeslastes voolab araabia verd kõigest 20%, suur osa geenidest on saadud berberitelt ja teistelt Põhja-Aafrika põliselanikelt, samuti foiniiklastelt, Vahemere ääres elavatelt Euroopa rahvastelt ja türklastelt. Öeldakse, et tuneeslaste geenid peegeldavad Tuneesia rikast ajalugu, mis on sama kirev kui nende keraamika.
Tuneesia hoiab rekordit Aafrika ja Araabia maailmas üliõpilaste arvu poolest, kus neid on 350 000 – 400 000 ja seega on siin ka kõige rohkem kõrgharidusega inimesi. Tuneesia armees on aga kõigest 27 000 sõjaväelast, kelle kasutuses on 84 peamist ja 48 kergtanki. Merevägi omab ainult 25 väikest patrullalust. Politseinikke on aga tunduvalt rohkem kui sõjaväelasi ja pildistada neid ei tohi. Üldiselt on keelatud teha fotosid ka valitsushoonetest, millel lehvivad riigilipud.
Uue 2014. aasta konstitutsiooniga garanteeriti kõikidele riigi elanikele usuvabadus, erandiks on ainult president, kes peab olema moslem. Põhiseaduse kohaselt on islam riiklik religioon, aga poliitiliste parteide loomine religioossetel alustel on keelatud. Usuvahetus on iseenesest lubatud, ent on taunitav ja avalik vastasseis sellele on väga suur. Kõik mošeed kuuluvad riigile ja nendes töötavatele usumeestele makstakse palka riigi eelarvest. Šariaadi moraalinorme Tuneesia seadusandlusest peaaegu ei leia. Neid kasutatakse piiratud ulatuses ainult perekonnaõiguses. Kuid oluline nüanss on kriminaalkoodeksis, kus on karistused ette nähtud moraali ja eetikanormide rikkumise eest. Selle alusel saab vastutusele võtta kõiki, kes rikuvad ususeadusi nagu avalikus kohas joobes olemine, avalik alkoholi tarvitamine, homoseksualism jne. Tuneesias ei vaadata isegi vabaabielule viltu. Kui peaks aga juhtuma, et sellisest kooselust sünnib laps ja noormees keeldub tütarlapsega abiellumast, siis antakse talle peale isadustesti tegemist võimalus valida abielu või kuuekuulise vangistuse vahel. Viimase variandi puhul saab ta vabanedes uuesti valida, kas võtab tütarlapse naiseks või läheb trellide taha, nüüd juba kolmeks aastaks.
Paljud tuneeslased, kes nimetavad end moslemiteks on samas nii vabameelsed, et ei pea isegi palvetamist vajalikuks. Vaatamata koloniaalajastule, mil Tuneesiast sai Prantsuse protektoraat (1881–1956), säilitas islam valitseva usundi positsiooni ja on seda tänaseni. Islami mõju peegeldub eelkõige arhitektuuris ja mošeesid leiab Tuneesiast igal sammul. Ainuüksi Djerba saarel on neid 300 ringis. Vanasti olid mošeed nii vaimse elu keskused kui ka olulised kaitserajatised. Paksud müürid kaitsesid rünnakute eest, minaretid toimisid vahitornidena. Lisaks kindlusmošeedele ehitati ka maa-aluseid mošeesid. Viimased paistavad silma oma lihtsuse ja funktsionaalsuse poolest. Mošeesid ei kaunistata ka tänapäeval, sest see võib usklike tähelepanu palvetelt kõrvale juhtida.
El Ghriba sünagoog
Saarel asuva juutide El Ghriba sünagoogi ajalugu sai alguse 586. aastal eKr. Kui kuningas Nebukadnetsar II väed hävitasid Saalomoni templi, veeti suur osa elanikest pantvangidena Paabelisse (80 km nüüdsest Iraagi pealinnast Bagdadist lõunas), kuid tuhanded pääsesid ka põgenema. Mõned viimastest järgisid iidseid kaubateid ja jõudsid sel ajal peaaegu asustamata Djerba saarele.
Legende pühamu tekkest on mitmeid ja praegu ei tea enam keegi, kas neisse on põimitud ka mõni tõerida. Tuneesia juutide suulise pärimuse kohaselt ehitas pühamu saarele vaimulik, kes pärines Moosese vanema venna Aaroni, Iisraeli esimese preestri suguvõsast. Ta saabus Djerbale peale Saalomoni templi hävitamist ja kaasas olevat tal olnud üks selle templi kividest. Kivi on praegugi hoiul sünagoogi krüptis, kuid näha saab seda ainult eriloa olemasolul. El Ghriba on üks maailma vanemaid, võimalik, et isegi vanim toimiv sünagoog, mida on küll mitmeid kordi uuesti ehitatud, ent asukoht on jäänud samaks. Oma praeguse välimuse omandas sünagoog 19. sajandil, kui see taastati, et asendada kolm sajandit varem ehitatud vananenud hoone. Varasematest ehitistest ja nende saatusest ei ole midagi teada. Kui Jeruusalemma templi asukohal kõrgub praegu ainult Nutumüür ja Templimäele on ehitatud kaks islami jaoks ülitähtsat mošeed, siis El Ghriba sünagoogis on olemas oma nutumüür ja Djerba saarel suudavad juudid ja moslemid omavahel rahumeelselt koos eksisteerida. Ka välimuselt on neid võimatu eristada, sest mõlemad riietuvad nii nagu Araabiamaades kombeks on.
II maailmasõja üks lahendamata mõistatustest, mida tuntakse “Rommeli kadunud kulla” nime all, on samuti seotud El Ghriba sünagoogiga. Praeguseks on selgunud, et Saksa väejuht Erwin Rommel, kes juhatas Hitleri välksõda Sahara kõrbes, üritades vallutada brittidelt Egiptuse ja Lähis-Ida naftvälju, pole selle looga kuidagi seotud. Küll on aga kahtluse alla langenud SS-i komandör Tuneesias kolonel Walther Rauff. Rauff teadis, et Djerba saarel asus üle 2000 aasta vana juutide kogukond, kes olid tuntud osavate juveliiride ja kullasseppadena ning kelle peen ehtekunst oli nõutud kõikjal Vahemere maades. Rauff käskis juutidelt ära võtta 50 kg kulda ja lahkuda, enne kui Briti väed saarele jõuavad. Esialgu nõudis ta 10 miljonit franki sularahas, kuid juutide juhid jäid raha leidmisega hätta ja nii leppis ta 50 kg kullaga. Et koonduslaagrist ja surmast pääseda, koguti ehted poodidest ja kodudest kokku. Kuid turg Houmt Soukis polnud ainus koht, mida natsid rüüstasid. Rauff ihus hammas ka El Ghriba sünagoogis olevale kullale ja nii rööviti nutumüüri kaunistanud lähedase kaotanud inimeste annetused. Kogukonnale oli see tõsine löök, sest sajandite jooksul kogunenud armastuse ja usu väljendused, mis hoolikalt olid kullale graveeritud, kadusid minutitega. Praeguseks on annetused taastatud, kuid kulla asemel on need hõbedast tahvlitel.
Sünagoogile on osaks saanud kaks terrorirünnakut. Esimene toimus 1985. Aastal, kui üks politseinik avas Tora rõõmupäeval masside hulka tule. Surma sai kolm inimest, sealhulgas üks laps.
11. aprillil 2002 hukkus El Ghriba sünagoogis vedelgaasiveokiga korraldatud enesetapurünnakus 21 inimest, kellest 14 olid saksa turistid, kaks prantslast ja viis tuneeslast. Umbes 30 inimest sai vigastada. Kannatada sai ka osa El Ghriba iidse pühamu interjöörist. Praegu on sünagoog relvastatud valve kaitse all.
VAATAMISVÄÄRUSED JA EKSKURSIOONID
Djerbahood
Juunis 2014 viidi Erriadhi külas ellu Djerbahoodi projekt, mille käigus jätsid 150 kunstnikku 30 riigist oma loomingu 250 hoonele. Kuigi sellest on saanud üks enim külastatavaid kohti Djerba saarel, on siin alati vaikne. See on tõeliselt mõnus koht vabaõhumuuseumis jalutamiseks ja kohvikus istumiseks. Erriadhi külas on juudid, moslemid ja kristlased suutnud sajandeid koos eksisteerida.
Projekti algatas Pariisi tänavakunsti galerii Galerie Itinerrance. Selle asutaja, tuneeslane Mehdi Ben Sheikh on tuntud ka muude tänavakunsti sündmuste tõttu nagu Street Art 13,Tour Paris 13 ja Earth Crisis. Pilte maaliti terve suvi ja selleks kasutati 4500 purki-tuubi värvi. Eks aja jooksul hakkavad joonistused tuhmuma, ent praegu on need veel heas seisukorras.
Guellala ja Guellala muuseum
Guellala on saanud oma nime kohalike pottseppade järgi, kes võtsid potikedra kasutusele juba paarituhande aasta eest ja siin valmistatud esemed olid kuulsad kogu Sahara regioonis. Selles piirkonnas töötas veel 1950ndatel üle 400 pottsepa, nüüdseks on neid alles jäänud 50 ringis. See Djerba lõunarannikul asuv küla on ainus koht saarel, kus räägitakse berberi keelt.
Guellala etnograafiamuuseum asub külast veidi põhja pool ja on saare kõige kõrgem punkt (54 m). Värvikad vahakujudest väljapanekud kujutavad stseene tuneeslaste elust. Eriti au sees on nende pulmakombed.
Houmt Souk
Houmt Souk on saare keskpunkt ja peaturg. Linna kitsad tänavad ja iidsed turud on täis poode, kus pakutakse ehteid, rõivaid ja suveniire. Valged majad siniste uste ja aknaraamidega väärivad imetlemist ka siis, kui värv on maha koorunud. Hubastes kohvikutes pakutakse maitsvat kohvi, suupisteid ja suurepärast toitu.
Vanalinnast mere poole kõndides näeb Borj el-Kebiri kindlust. Selle vundament pärineb Rooma ajast, kuid esimese fordi rajas saarele 1289. aastal Sitsiilia kuningas Roger de Lluria. Ühteaegu nii kaitse-eesmärki kui ka usuehitise otstarvet täitev kindlus oli saare kaitsesüsteemi tähtsaim osa. 16. sajandil tegi kuulus piraat ja tolleaegne Djerba kuberner Turgut kindluses ulatuslikke ümberehitusi.
Midoun
Midoun on suuruselt teine linn Djerbal. Siinsete elanike seas on palju Sahara piirkonnast pärinevate orjade järeltulijaid. Tuneesias on siiani levinud arvamus, et musta nahavärviga inimesed on loodud teenima. Iganädalane turg meelitab lisaks saarlastele kohale ka maismaa rannikukülade elanikke. Võrreldes Houmt Soukiga on siin ka palju räpasem, kuigi eeslinn on ümbritsetud aedadest ning apelsini- ja palmisaludest.
Parc Djerba Explore
Sellesse parki on koondunud Lalla Hadria erakätes olev kunsti- ja ajaloomuuseum, krokodillipark ja Djerba pärandi vabaõhumuuseum. Lisaks mõned poed ja restoranid.
Lalla Hadria muuseumi väljapanek on muljetavaldav. See koosneb umbes 1000 eksponaadist, mis on jaotatud 15 saali vahel. Siin on palju tarbekunstiesemeid, kostüüme, keraamikat, kalligraafia näidiseid ning isegi tükk Kaaba mustast siidist kardinast. Seda vahetatakse igal aastal palverännaku ajal ja seepärast ongi võimalik, et see on muuseumis eksponeeritud. Kahju ainult, et info eksponaatide juures on ainult araabia- ja prantsuskeelne. Ka pole ma ise esemete ajalooga kursis ja seepärast kõndisin muuseumi läbi lihtsalt, vaadates asju, kuid nende taga peituvad lood jäid minu jaoks avastamata. Kohati tekkis tunne, et olen nagu väike laps, kes on oma vanematega tulnud krokodilliparki, aga kombopaketina ostetud pilet sunnib käima kõikides muuseumites.
Krokodillipark on suurim Vahemere piirkonnas ja siin elab umbes 400 Niiluse krokodilli. Kuni 7-aastaseni võib krokodillitaltsutaja julgelt nende juurde minna, vanemana ei maksa seda enam teha. Pargis toidetakse krokodille 3 korda nädalas kindlal kellaajal, et rahvas saaks seda sõud vaatamas käia. Peab ütlema, et see on üsna igav, sest krokodillid on ennast üle söönud ja mõni ei liiguta ennast ka siis, kui talle kanakoib pähe on visatud.
Djerba pärandi vabaõhumuuseum on pisike ja kiirelt läbi käidav. Tähtsamaks eksponaadiks on siin õlipress.
Poolepäevane laevareis Flamingo saarele
Seda ekskursiooni ma kohe kuidagi soovitada ei saa. Reis algab juba hommikul kella 9 paiku ja niipea kui piraadilaev sadamast eemaldub, pannakse kohe Tuneesia disko mängima ja algab sõu, kus tantsuplatsile rabatakse pooluniseid turiste, piraadikostüümides poisid püüavad igati teiega ennast fotole jäädvustada, et pärast neid pilte maha müüa. Laeval ei lukustu WC uksed ja seepärast tuleb sinna kahekesi minna, et üks saaks valves olla.
Kohale jõudes leiate loodetud paradiisisaare asemel prügimäe, katkised rannatoolid, mille eest tuleb raha maksta ning igal sammul ette jäävad kaameli või hobuse väljaheitehunnikud. Rahuliku päevitamise asemel saate ainult müüjaid endast eemale peletada. Seejärel tuleb lõuna, millele järgnevad ringmängud.
2-päevane Sahara ekskursioon
Kui vähegi võimalik, käige kindlasti sellel ekskursioonil. Kõrb on võluv ja nii palju erinevaid kõrbealasid nagu Tuneesias, vaevalt et mujal ühe ekskursiooni käigus näha saab. Kuigi meie buss on täiesti täis, toimus ekskursioon vene keeles. Giid oli kohalik tuneeslane, kes oli keele omandanud oma venelannast abikaasa kaudu. Pean ennast üsna heaks vene keele oskajaks, aga sellest oli ikka väga raske aru saada. Ka ajaloo ja kohalike kommete tutvustus käis otsekui Wikipediast maha lugedes. Kahel päeval üks ja seesama jutt, samade faktiliste vigadega. Eestlased viivad end reeglina reisile minnes maa ajaloo- ja kultuuritaustaga kurssi.
Vaatamata sellele, väärib kõrbe ilu ja värvidemäng Saharasse sõitmist. Umbes 350 km teekond mööda teed Djerba saarelt (teise variandina on võimalik sõita praamiga Djerbalt Ajimi sadamast El Jorfi maismaal) Tozeuri kulges oliivisaludest ja väikestest küladest möödudes. Tee ääres oli kõikjal bensiinimüüjaid. Seda kütust toovad kohalikud Liibüast ja müüvad odavamalt tanklates pakutavast. Kvaliteet pidi olema sama hea ja Tuneesia valitsus on selles osas silma kinni pigistanud, et maainimestel oleks võimalik kasvõi natukenegi raha teenida. Töötute hulk riigis on muide 25%. Riik ise teenib Liibüa kütuse ametliku transiidi pealt 15%.
Hiiglasliku soolajärve Chott El Djeridi vahele on ehitatud maantee, mille mõlemale poole jääb lõputu tühjus. Araabia keelest tõlgituna tähendab järve nimi palmide laguuni.
Just sellel teel võib väga tihti näha miraaže, mis tekivad kuuma ilmaga päikesekiirte murdumisel. Ilmselt on siin ammustel aegadel paljud kõrberändurid hukka saanud, kui on märganud oaase seal, kus tegelikult laiub ainult liiv. Tohutu soolalagendik on eriti ilus just varahommikul, kui päike hakkab tõusma.
Liivakõrbealadel ja soolajärvede piirkonnas kasvavad kõrberoosid – kivililled, sest nad koosnevad kipsist. Paljudes kohtades müüakse väikestest roosililledest kokku kasvanud kobaraid, mis looduslikult on pruunides toonides, aga müügilettidel näeb ka üle värvitud punaseid ja siniseid toone. Tuareegid peavad kõrberoose armastuse sümboliks. Arvatakse, et lillel on väga head energeetilised omadused, mis tasakaalustavad emotsioone ja suurendavad eluenergiat.
Tozeur on kuurort kohalikele, kes käivad siin reumat ja liigesevalusid ravimas, sest sademete hulk aastas on piirkonnas olematu. Kohaliku datli- ja palmiistanduse vaatamine on linna jõudes kohustuslik ja sinna sõidetakse hobuvankritega. Kohapeal pakutakse palmimahla, mis on väga magus ja kiiresti riknev vedelik, aga proovida võib. Kokku pidi siin olema umbes 400 000 puud. Kuna olime siin just datlite valmimise ajal, siis nägime, kuidas kobaraid ilmastiku mõjude eest kilepakendisse mähkimisega kaitstakse.
Tozeuri majutus selgub tihtipeale alles kohale jõudes. Siin ei ole kõik hinnas hotelle ja kuigi hommiku- ja lõunasöök on hinnas, tuleb õhtusöögilauas jookide eest endal maksta. Ka vee eest. Aga esimese päeva muljed pole hotelli jõudmisega veel läbi. Õhtu jätkub džiibisafariga “Inglise patsiendi” ja “Tähesõdade” võtteplatsidel, kuhu osaliselt sõidetakse mööda endist Pariis-Dakari kõrbeteed.
80% linateosest “Inglise patsient”, mis sai 1997. aastal üheksa Oscarit, on filmitud Tuneesias. Meie külastasime Chebika mägioaasi, kuid võtted toimusid ka Tamerza oaasis, Tunises, Sfaxis ja Mahdias. Oaasist edasi viiakse turistid mööda Pariis-Dakari rallil kasutatud marsruuti pidi ühele paljudest Tuneesias olevatest “Tähtede sõdade” võtteplatsile. Kõrbeteedel asustatud punktide ja turismimagnetite juures on märgid, mis hoiatavad, et kaamelid võivad autole ette joosta. Ega see nii harv juhus olegi. Kohale jõutakse hämaras ja sõit mööda liivaluiteid ja loojuma hakkava päikese käes on imeilusates värvides.
Just “Tähtede sõdadele” võlgnebki Tuneesia oma kuulsuse filmimaailmas. Teda võlus siinne maastik, valgus ja soe vastuvõtt. Osa esimese filmi tuludest läks Tuneesia vaesemate piirkondade abistamiseks. Üks filmi võtteplatsidest asub ka Djerba saarel.
Umbes 50 km kaugusel Tozeurist asub Tuneesia peamine fosforiidi kaevandamise keskus Metlaoui. Linna ehitasid prantslased 19. sajandi lõpul. Tänapäeval tullakse siia peamiselt selleks, et sõita mööda kitsarööpalist raudteed Lezard Rouge´i, mille rajas 1899. aastal Tunise bei. 20. sajandi algusest pärinev rong sõidab 3 korda nädalas läbi Seldja kuristiku, kust avanevad kaunid vaated, mis ajas tagasi viivad. See sõit ei ole Novatoursi kavas ja täpsemat infot leiab siit.
Järgmise päeva hommikul viis tee Douzi, mida kutsutakse ka “Sahara väravaks”. Siin lõpevad kõik asfaltteed ja edasi saab ainult kaameli või džiibiga. Ometi olid Saharas umbes 11 000 aastat tagasi hiiglaslikud mageveejärved ja ülimalt liigirikas loodus. Sahara kliima hakkas kõrbeliseks muutuma 9000 aastat tagasi, kui sademete hulk katastroofiliselt vähenema ja õhutemperatuur oluliselt tõusma hakkas ning vaid 300 aastaga sai endisest viljakast maast hiigelkõrb. Lühikese retke käigus, mida turistidele kaamelite seljas või ATV-dega sõites korraldatakse, näeb ainult heledat liiva. Punased ja pruunid liivad, mis on tekkinud liivas sisalduva rauamaagi oksüdeerumisel, jäävad kaugemale ja nendeni jõudmiseks tuleks paar päeva varuda.
Edasi viib tee Matmata berberite külla, kus majad on raiutud kivisse. See ehitustraditsioon, mis on sajandeid vana, säilitab ruumides aastaringse temperatuuri 17–22 kraadi. Mõned sellised elamised on ainult turistidele näitamiseks, kuid paljud koobaselamud on ka päriselt kodudena kasutuses. Ka siin piirkonnas on filmitud mõned tähesõdade stseenid.
Ekskursiooni viimane vaatamisväärus on Toujane`i mägiküla. Kuigi see on pooleldi maha jäetud, on külas olemas toimiv kool. Siinsete majade oliivipuust tehtud katused meenutavad terrasse.
MÕNED NÕUANDED
- Tuneesiasse saabudes tuleb igal reisijal täita maaletulekukaart, mille teise poole jätab tolliametnik passi vahele. Kui riigist lahkudes seda esitada pole, peab Djerba lennujaamas kaardi kaotamise eest tasuma 2 eurot. Oli näha, et reisijates, kes esmakordselt Euroopast väljapoole sõitsid, tekitas kaardi täitmine pahameelt. Räägiti, et keegi pole informeerinud, kuidas seda täita. Tegelikult on nii, et kui natukenegi süveneda, mida seal küsitakse, saab igaüks isegi prantsuse ja inglise keelt oskamata oma nime ja passiandmete kirjutamisega hakkama.
- Kuna Tuneesia dinaare ei ole lubatud riigist välja viia, on mõistlik need eurodesse tagasi vahetada viimasel päeval enne hotellist lahkumist või lennujaamas enne turvaväravate läbimist. Vajalik on kviitung, mille raha vahetades saite. Mõnikord seda ei anta, siis tuleb ise küsida, sest muidu tagasi vahetada ei saagi. Ja vahetada saab ainult see, kelle nimel kviitung on.
- Djerba lennujaamas pole kohaliku rahaga midagi teha. Tax-free poes saab tasuda eurodes ja dollarites nii kaardimaksega kui sularahas. Kohvikus on aga sularahamaksed võimalikud ainult eurodes või dollarites. Võimalik, et mõni üksik lennujaama käsitööpood pakub võimalust maksta ka dinaarides, aga kindel selle peale olla ei saa. Alkohol on lennujaamast ostes enam-vähem sama kallis kui saarel, sigaretid aga tunduvalt kallimad (siiski mõnevõrra odavamad kui Eestist ostes).
- Parimaks transpordivahendiks saarel on takso. Hind on fikseeritud ja maksmine käib vastavalt taksomeetri näidule. 20 kilomeetrit sõitu läheb maksma umbes 10 dinaari, mis teeb eurodes teeb 3.40. See hind kehtib päevastele sõitudele. Kella 18-st on hind kahekordne. Ühistransport on Djerbal ka olemas, aga seda ei maksa ootama jääda. Liinibusside (õigemini on need marsruuttaksod) graafikud on seatud vastavusse töötajate graafikutega, et nad õigel ajal tööle ja töölt koju saaksid. Djerba saare keskmiste hindadega enimnõutud teenustele ja kaupadele saab tutvuda siin. Toidukaupadest võib Tuneesiast kingituseks tuua oliiviõli, harissat, halvaad ja 40-kraadilist datlilikööri “Thibarine”.
- Nagu islamimaades kombeks, pole ka Tuneesias alkohol sugugi igas kaupluses müügil. Selleks on üksikud kauplused nimega MG ehk Magasin General. Lisaks saime teada, et kohalike jaoks on olemas veel mingid alkoholipoed, mida kusagil ei reklaamita. Palusime taksojuhil Zarzise kuurordis end ühte sellisesse viia ja peale alkoholi seal midagi muud polnudki. Valik oli väga väike. Kõrge taraga ümbritsetud ja ilma igasusuguse viitega sellele, et majas võiks asuda müügikoht. Peale ostu pakitakse alkohol musta kilekotti, et see kellelegi näha poleks. Kohapealt ostes ei ole see odavam kui lennujaamast.
- 25 GB internetikaart maksab umbes 10 eurot ja seda saab teha linnades Orange esinduses. Kaasas peab olema pass ja kaardi vormistamiseks varuge 30–60 minutit.
- Tänu sotsiaalmeedia ja selfide populaarsusele kasvab nõudlus ka ilukirurgia järele. Djerba saar on üks neist esteetilise turismi sihtkohti, kuhu eeskätt Venemaa kaunitarid soodsate hindade pärast kosmeetilisi operatsioone tegema tulevad. Sellega tuleks siiski ettevaatlik olla, sest tervisekindlustus ei hüvita kahjusid plastilise kirurgia tagajärjel tekkinud meditsiiniliste komplikatsioonide korral.
Vaata reisipakkumisi
Nädalased reisid Djerba saarele väljuvad reedeti 19.04.–07.06.2019 ja 06.-27.10.2019
Teemad