Kui üks austria sõber poleks oma majavõtmeid lauale prantsatanud sõnadega “mul on Kariibi meres ühel saarel maja”, poleks Julia Silchenko reisiseltskond tõenäoliselt veel niipea sinna jõudnud.
Kujutage ette talvepuhkust troopilisel saarel: maja Atlandi ookeani ääres, kus uinud ja ärkad ookeani mühina saatel. Kus võid teha tunde kestvaid jalutuskäike inimtühjadel metsikutel randadel või võtta ette retki hõredalt asustatud saare erinevatesse asulatesse.
Kus võid tunda end kohalike inimeste keskel suvitajana, mitte turistina. Kus võid samaaegselt nautida nii ookeani suursugusust kui Kariibi mere rahulikku vett. Kus võid minetada ajataju ja elada mõnda aega päikesekella järgi. Selline ongi talvepuhkus Eleutheral.
Turismi seisukohast on Bahama saared orienteeritud keskmisest jõukamale ameeriklasele ning sellest tulenevalt on reisisihtkohana üsna kallid. Kuna meil majavõtmed käes, asusime reisi planeerima, sest majutuskulude kokkuhoid tundus kopsaka reisieelarve juures arvestatav.
Esimene küsimus, millal reisida, leidis kiire lahenduse. Eurooplase jaoks talutava kliimaga hooaeg kestab vaid mõned kuud: jõuludest kuni kevadpühadeni. Suvi on Bahamal tapvalt kuum ning septembrist algab orkaanide ja üleujutuste aeg, mis võib kesta novembri lõpuni.
Kui meie 1. detsembril Bahamale jõudsime, olid sügistormide laastavad jäljed juba likvideeritud ja maja fassaadi värske värv jõudnud ära kuivada.
Bahama saari tuntakse atraktiivse puhkekohana, kuigi Bahama Ühendus on riigina paljudele tundmatu. Kuigi Eesti Vabariik oli vahetult enne meie reisi sõlminud Bahama Ühendusega diplomaatilised suhted, nõutakse Eesti passi omanikelt Bahamal endiselt viisat.
Viisa kahe kuuga!
Kui USA viisa väljastati meile kümneks aastaks ilma probleemideta, siis Bahama viisat kümneks päevaks oleks pidanud Tallinna Briti saatkonna kaudu hakkama taotlema vähemalt kaks ja pool kuud varem.
Kiiremini saab viisa Bahama saatkonnast Londonis, mis on ka ainus Euroopas, ja selleks peab isiklikult konsuli ette ilmuma. Keerulisi kanaleid pidi õnnestus hankida viisaankeet ning leppida kokku, et piisab sellest, kui üks volitatud isik kõik dokumendid sisse annab.
Passe, ankeete ja suurt hulka dokumente sai veel kaks korda edasi-tagasi saadetud, kuni seitsmele reisijale kaheksast saabus rõõmusõnum. Üks noormees sai negatiivse vastuse ja põhjus, nagu sellistel puhkudel ikka, jäi teadmata.
Tallinn-Eleuthera-Tallinn
Bahamale on võimalik lennata otse Euroopast, mis on aga võrdlemisi kallis. Oluliselt odavam on reisida esmalt Ameerika mandrile ning sealt on juba “kiviga visata”. Meie otsustasime lennata New Yorki läbi Praha Czech Airlinesiga.
Lend New Yorgist Bahama pealinna Nassausse kestis neli tundi ning lennufirmaks ameerika odavlennufirma JetBlue, mis üllatas äriklassile iseloomulike mugavustega: laiad nahkistmed, seljatugedes personaalsed televiisorid jne.
Nassaust Eleutherale viis meid kohaliku lennufirma väike viieteistkohaline lennuk, lennuajaks napp pool tundi. Oskusliku planeerimise tulemusena kulus lennupiletite peale kokku ligikaudu 12 000 krooni, mis on tõenäoliselt ka miinimumhind.
Bahama saarestik koosneb ligi 700 maalapist, millest vaid 30 on asustatud. Saared moodustavad kaarja keti Florida lõunaosast kuni Kuuba idapoolse tipuni, jäädes Kariibi mere ja Atlandi ookeani vahele.
Lennukilt on hästi näha suurt hulka nii atollikujulisi kui laiusuuruseid asustamata saari. Hulganiselt selliseidki, kuhu peale ühe palmi midagi ei mahugi.
Bahama saared jagunevad kaheks. Ameeriklaste näo järgi vormitud nn. In Island saared, nagu Grand Bahama või Paradise Island meelitavad uhkete kasiinode ja all-inclusive hotellidega, mille juurde kuuluvad tasulised rannad, värvilised purskkaevud ja veepargid.
Sellistel saartel on turismihooajal püsielanikest kordi enam turiste ja kui tuua paralleel Eestist, siis selleks oleks turistide poolt armastatud Saaremaa.
Hoopis teistsugust Bahamat näitavad need saared, mis ei ole otseselt turismile orienteeritud. Nn Out Island saari ei külastata turistina, vaid seal suvitatakse. Populaarne on see just rikaste, privaatsust hindavate eurooplaste seas. Eleuthera sai eurooplaste jaoks tuntuks 1980. aastatel, kui selgus, et prints Charles veedab meelsasti oma puhkuse Eleutheral asuval Windomer Islandil.
Saar elamiseks, mitte turismiks
Niisiis on Bahamal oma saaremaad, mille võlusid reklaamitakse laialdaselt, ning hiiumaad, millel on omad fännid, kes aga eelistavad oma lemmiksaarest napisõnaliseks jääda.
Eleuthera (kreeka keeles “vabadus”) on 160 km pikkune ja paari kilomeetri laiune vibujas saar keset Bahama saarestikku. Eleuthera on üks neid Out Islandi saari, kus pole uhkeid hotelle, turistidele orienteeritud vaatamisväärsusi ega vilgast suveniirimajandust.
Sellelt saarelt ei olnud võimalik isegi postkaarte saata, sest kohalikus postkontoris neid ei müüdud. Hiljem leidsime kingituste poest kolm varianti koltunud piltpostkaarte, needki aastast 1985.
Alguses oli harjumatu ka see, et sulle ei püüta pidevalt midagi “pähe määrida”. Põhjus loomulikult selles, et Eleutheral ei käida ühekordselt turistina, vaid siin omatakse “teist kodu” ja seega ollakse peaaegu “oma inimene”.
Siin kinnisvara omades pakud sa aastaringselt tööd korraga mitmele kohalikule: majapidamine vajab hooldamist, muru niitmist, palmid pügamist ning orkaanist räsitud majad igal aastal kõpitsemist.
Bahamalased ise on mustanahalised, sõbraliku loomuga ja veidi flegmaatilised (mõnede arvates laisad) inimesed. Nad räägivad küll inglise keelt, kuid see on nii tugevasti muundunud, et süvenemata on nende kõnest raske aru saada. Ka küla vahel turistina teed küsides ei pinguta keegi selle nimel, et ennast arusaadavamaks teha.
Rikkumatu vaikelu
Kui poemüüjad, kirikuõpetajad ja koolilapsed ning -õpetajad välja arvata, ei tegele Eleuthera rahvas esmapilgul mitte millegagi. Ja siin ei toimu ka suurt midagi. Väidetavalt toidavad 9000 kohalikku ennast ära kolme põhitegevusega: valgete inimeste majade eest hoolitsemine, kalastamine ja suviti ananasside kasvatamine.
Eleuthera vaikelu katkestatakse reedeti, kui saare keskuses, Governor’s Harbouris toimuvad iganädalased Fish Fry külapeod. Õhtupimeduses kogunetakse suurele ristmikule keset küla, otse raamatukogu ees.
Ühele poole teed, suure puu alla seatakse üles diskoripult ja kõlarid, teisel pool teed on euroalustest kokkuklopsitud kiosk.
Kohal on nii noored kui vanad – tütarlapsed on rohke juukselakiga oma krussis juuksed peadligi silunud, poisid koguvad julgust mererannas rohtu suitsetades. Pakutakse kohalikke segujooke ja grillitud kala. Pidu kestab hommikuni ja on parim võimalus end kohalikku kogukonda integreerida.
Kõik teavad, et Bahama saared on kuulsad oma maaliliste randade poolest. Klassikaline paradiisisaare look: päike, türkiissinine meri ja vee kohale kallutavad palmid kukutavad küpsenud kookospähkleid niiskesse liiva.
Väidetavalt toimuvad just siin mitmete moeväljaannete fotosessioonid ning kohalikud omavalitsused teenivad selle pealt arvestatava osa oma sissetulekust.
Eleuthera pakub selles osas unustamatu elamuse: kilomeetripikkusel hommikusel jalutuskäigul ei kohta rannas ainsatki hinge. Välja arvatud vilkad krabid, kes vältimaks kohtumist inimolevustega on nõus end ookeanilainetesse heitma. Ookeanipoolsetel randadel on roosad liivad ning jõuline laine keerutab liivaseguse vee kreemjaks roosaks vahuks. Niisket liiva lähemalt uurides selgub, et roosaka värvuse põhjustajaks on liivaga segunenud punaste teokarpide peen puru.
Akvaariumikalagrill
Oma asukoha tõttu pakub Eleuthera põnevat vaheldust rannamõnude ja veespordialade osas: samal ajahetkel võid võimsal ookeanilainel lainelauaga sõita ja saare Kariibi mere poolse ranniku peegelsiledal veel katamaraaniga tuult püüda või päikest võtta.
Kalastamine Kariibi mere vetes oli väga teistmoodi kalastamine. 300 dollari eest rentisime mootorpaadi koos juhi ja tarviliku varustusega ning päev merel võis alata.
Peab ütlema, et kalu oli palju, aga näkkas vähe, kuid paigalistumisele pakkusid vaheldust lendkalad, delfiinid, kilpkonnad ja barrakuudad.
Siiski, pea igaüks meist sai oma värvilise kala lõpuks kätte. Üsna harjumatu oli veest välja tõmmata kirjusid “akvaariumikalu” ning eriline eneseületamine oli neid värvilisi kalu pärast grillpannile ritta seada.
Rohke küüslaugu ja pipraga küpsetades maitsesid nii punased, triibulised, kollaste põskedega kui neoonsinised isendid ühtmoodi väga hästi. Nagu hõrk Eesti ahven.
Konksu otsa sattus ka üks 1,5meetrine haikala. Õnneks oli tegemist sõbraliku loomuga liivahaiga, kes lasi ennast vetesügavusest päevavalgele sikutada ja erinevates poosides pildistada.
Kui tamiil oli läbi lõigatud, liugles ta stoilise rahuga minema. Just sellist kohtlemist ta ootaski ning vastutasuks lasti meil järgnevatel päevadel rahulikult snorgeldada.
Eleuthera on saar, kus sinu puhkust ei planeeri peale sinu enda mitte keegi: siin puuduvad turistidele mõeldud atraktsioonid ja vaatamisväärsused, seega ei teki sul turistina ei kiusatusi ega kohustusi.
Päev otsa ookeani ääres raamatut lugeda – aga palun! Sõita lainelauaga, snorgeldada, avastada naabersaari või korjata rannas merekarpe – valik on sinu.
Kiirabiellujad ja muud veidrikud
Siia, jumala selja taha, on endale teise kodu muretsenud väga erinevad inimesed. On kirjanikke, muusikuid, modelle, maailmakuulsaid popstaare ja üksikuid veidrikke. Siin elab Lenny Kravitz ja suvitavad Inglise kuningliku perekonna liikmed.
Eleuthera on ka üks neid kohti, kuhu tullakse salaja abielluma. Abielu saab registreerida lihtsustatud korras ja seda maalilise Kariibi mere päikeseloojangu taustal.
Meilgi õnnestus viibida ühes kiirpulmas, sest juba esimesel õhtul tutvusime külakõrtsis Texasest pärit noorpaariga, kes veetsid oma viimast õhtut vallalistena.
Coco Di Mama rannas toimunud tseremoonia tunnistajaks olid järgmisel päeval juhututvuste kaudu seitse eestlast, kaks prantslast ja paar kohalikku.
Merevaadet kõigile
Eleutherale on teretulnud kõik, kes oskavad hinnata siinset vaikelu ning ruumi peaks jaguma paljudele: saarel on üle 300 km rannajoont, kuhu igal soovijal on võimalik ehitada oma rannamajake.
On valida ookeanivaate ja merevaate vahel. Saare keskel asuvatele kõrgendikele saab ehitada maju, kus köögiaknast paistab Atlandi ookean ja magamistoast Kariibi meri – või vastupidi. Kõlab unistuste unistuse täitumise moodi, kas pole?
Ainsana püstitavad oma eluasemeid sisemaale saare püsielanikud, sest ainult nii on võimalik vältida sügistormide laastavat mõju ehitistele.
Kellele soovitada puhkust Eleutheral? Esiteks neile, kes ei taha end võõral maal turistina tunda. Siin oled sa üks omade seast ning tihtipeale ei tunta sinu vastu vähimatki huvi, lastes sul kulgeda oma aja ja plaani järgi.
Teiseks neile, kes hindavad privaatsust, kuid on valmis selle nimel kulutama arvestatava hulga energiat, aega ja raha. Siin saad aru kui väärtuslik on iseendaga veedetud aeg.
Ning kolmandaks neile, kel tarvis aeg maha võtta ja öökapil seisnud raamatud viimaks lõpuni lugeda.
Tahaksid Eleuthera oma silmaga üle vaadata?
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris april-mai 2006.
Tekst ja pildid: Julia Silchenko
Taustapilt: Shutterstock