Rohkem kui kakskümmend aastat läks mööda, enne kui pöördusin tagasi oma lapsepõlve suvede maale Odessasse, kuhu siis sõitsime terve igaviku kogu perega Moskvitši surutult, nüüd aga mõne tunniga lennukiga.
Odessas ei tundu ajalugu igav ega tolmune, mis kindlasti tuleb sellest, et juhtunud on seal nii palju, kui mõnes rahulikumas jahedamas kandis toimuks paari tuhande aastaga. Linnade seas on Odessa alles plika, kõigest pisut üle kahesaja aasta vana.
Odessa on täiesti omaette karakter Ukrainas, kindlasti ukrainlanna, aga nii iseteadlik, et mingite Ukraina stereotüüpide järgi seda hinnata ei saa. Mu välismaalastest tuttavad on alati sattunud kohutavalt suurde elevusse, kui juhtuvad Rimi kassasabas seisma kellegi kõrval, keda hommikul Terevisioonis olid näinud, või kui olen tähelepanu juhtinud, et kohvikus meie kõrvallauas istub mõni Eesti kuulus laulja või näitleja. Tallinna inimestele on suhteliselt igapäevane mõnda kuulsust kohata, aga Odessa inimesed räägivad isegi ajaloolistest suurkujudest nii omamehelikult, nagu oleksid nende vanemad nõukogude ajal ühiskorterit jaganud või kõrvuti datšades arbuuse kasvatanud.
“Meie hertsog!” osutab näiteks suveniirimüüja ühele neoklassitsistlikule ausambale Odessa südalinnas Primosrki bulvaril. Ausammas ei ole püstitatud aga ei kellelegi muule kui Armand-Emmanuel du Plessisile, Prantsusmaa kardinali Richelieu’ järglasele, kes revolutsiooni järel Prantsusmaalt põgenema oli sunnitud ja siis 1803. aastal Odessa linnapeaks sai. Tema toodud Pariisi mõtteviis ja maitse on need, millele Odessa võlgneb oma hüüdnime Musta Mere Pärl.
“Meie hertsog pidi Prantsusmaalt põgenema,” siunab müüja prantslasi, “sest teda sunniti küüraka kääbusega abielluma!”
Ma ei hakka vaidlema, see oleks nagu perekonnalegendi purustamine. Pealegi, odessalasele ei saa olla midagi hirmsamat kui koleda naisega abiellumine. Seal seda lihtsalt ei juhtu – ja ilmselt pole lihtsamat võimalust odessalaste südant võita kui oma nii traagilisest saatusest rääkida.
Istusin oma kihlatuga Primorski äärde pingile, käes tuututäis päevalilleseemneid, nagu ma kunagi oma ema ja isaga olin seal istunud. Paar päeva Odessat oli meil juba silme eest kirjuks ja pea pöörlema võtnud.
Ma olin igatsenud oma lapsepõlve Odessa suvesid, mis katkesid üheksakümnendatel ja mu kallim polnud kunagi Ukrainas käinud.
Palju oli püsinud muutumatu. Näiteks Potjomkini trepp, mis kunagi kandis Richelieu’ nime, aga ristiti ümber Potjomkiniks ja nii jäi ka pärast iseseisvumist. 192 astmega trepp sai kuulsaks pärast meeldejäävat filmirolli Sergei Eisensteini 1925. aasta linateoses “Soomuslaev Potjomkin”, mida ma tegelikult ei ole viitsinud kunagi vaadata. Ilmselt on see kõige kuulsam Vene film, mida peaaegu keegi elusolevatest inimestest tegelikult näinud ei ole. Trepi, muuseas, tegi tegelikult hoopis üks inglise arhitekt.
Ka hollandlastest ja pranstslastest arhitektide käe all kujundatud vanalinn, mis praegu meenutab pigem mõnda Euroopa suurlinna, ent lapsepõlves, kui ma ühtegi Euroopa suurlinna veel näinud ei olnud, tundus kui mõne eksootilise muinasjutu tegevuspaik, pole ajas suurt muutunud.
Ooperiteater, kuhu mind õnneks lapsena minema ei sunnitud, vaevalt ma seda hinnata oleksin osanud, võttis oma luksuslikkusega ikkagi jalad nõrgaks ja pani tundma, et me mitte pole piisavalt ilusaid riideid selga pannud, et sinna kuidagigi sulanduda, vaid meil pole neid kunagi olnudki. Väljast kergemeelset torti meenutava teatri projekteerisid samad austria arhitektid, kes tegid Viini Riigiooperi maja. Seest on maja aga hoopis väärikam.
Õnneks jõudsime kohale nii viimasel sekundil enne etenduse algust, et tuled süttisid kohe ja enda haletsemiseks ei jäänud eriti aega.
Odessa lihtsalt ongi muljetavaldav. Kui lapsena armastasin Odessat tingimusteta magusate melonite, jäätise ja ranna pärast, siis täiskasvanuna võlus mind selle linna oskus elada suurelt, täiel rinnal.
Ehkki Ukraina linn, on Odessa Peterburi järel vist kõige mütoloogilisem paik Vene (kultuuri)ajaloos. See on viimase sajandi kõige suuremate muusikute, kirjanike, humoristide sünnipaik. Ja gangsterite oma ka.
Veider, et mäletasin Odessat oma peas kui kirgast ja erksavärvilist linna, aga enne reisi vanu fotosid vaadates ja majade fassaade uurides olid need uskumatult räämas ja kulunud. Ilmselt olid need päike ja reisierutus, mis majad mu silmis vikerkaarevärviliseks värvisid.
Nüüd oli Odessa aga hoopis pastelne, nostalgiavärviline – kahvatu pistaatsiaroheline, siin-seal pisut helesinist, natuke sinepikollast. Esmaspilgul väga harmooniline, lähemal uurimisel sama kirju kui seal elav ja puhkav seltskondki.
Odessas on Kreeka tänav, Itaalia bulvar ja Prantsuse bulvar, ent kõigi tänavate kuninganna on ikkagi Deribasovskaja. Ei, see ei ole vene ega ukraina nimi. De Ribas, iiri-katalaani juurtega mees, kelle järgi see nime sai, juhtis lahingut, mille tulemusena Katariina Suure väed said enda kätte ühe Otomani kindluse, millest hiljem saigi Odessa. Ja José de Ribasest selle esimene linnapea.
Odessa rahvaste paabel ei ole jätnud jälge üksnes tänavanimedele – see on tänuväärsel kombel mõjutanud ka Odessa kööki. Kreeka pehmed juustud, Moldova röstitud paprika, Armeenia parimad grillimiskombed, Ukraina enda borš ja vareenikud – see kõik on igapäevaselt saadaval ja uskumatult meeldivate hindadega.
Keelte mõttes on Odessa aga etteaimatavalt ühtlane. Enamasti räägitakse vene keelt (sealhulgas ka omapärast Odessa vene keelt, millele on mõju avaldanud jidiši ja ukraina keel), ent meie oleme üllatavalt palju saanud hakkama ka inglise keelega. Suhted Venemaaga on sellised, et paljud ukrainakeelsetes peredes kasvanud inimesed eelistavad endale hankida harjumatu inglise keele rääkimisest kohutava peavalu.
Odessasse armumine on korraga ebatõenäoline ja samas täiesti vältimatu.
See suhe ei saa kestma jääda, Odessas elamist ei kujutaks ma ette. Korruptsioon, kõledad talved, veel kord korruptsioon.
Aga Odessata elamist ka mitte. Kindlasti kohtume järgmine kord varem kui 25 aasta pärast.
Lennunõu
Teist suve järjest pääseb 2017. a sellesse Musta Mere äärsesse Ukraina linna Nordica hooajaliste otselendudega Tallinnast. Lennusagedus on kuni kolm korda nädalas ja piletihinnad algavad sagedaste kampaaniate käigus umbes 200 euro juurest/edasi-tagasi.
Äraantav pagas sisaldub hinnas. Väljaspool kampaaniaid on hinnad veidi kallimad, aga reisibüroost tasub küsida lendu koos majutusega. Sel juhul saab vormistada soodsama paketihinna. Kui otselendude graafik või sagedus ei sobi, siis parim alternatiiv on lend Kiievi kaudu Nordica ja Ukraine Internationaliga.
Hinnatase algab 300 euro kandist ja lisatasu eest on lubatud soovi korral pikem peatus Ukraina pealinnas.
Teemad