Aasta aega Albaanias konkurentsiametit nõustanud Maire Loor nägi Tirana linnakaarti vaadates esmalt kaost. Tänavad ei vii kusagile, neil puuduvad nimed ja numbrid. Mägine mereriik on ise aga palju soojem, värvilisem ja kiiresti arenev, ehkki Eestist vähemalt 15 aastat arengus maas. Siinsamas Euroopas.
See on kolmas maja Ameerika Pangast. Nii ütlevad nad näiteks aadressi asemel. Ega tänavad vii sageli ka kusagile, vaid taksojuhid teadsid, kus nurga taga on õige maja. Orienteerutakse sageli teise linna viivate põhiteede järgi – näiteks asub maja Durrace maantee mingil kilomeetril. See oli esmamulje.
Keegi ei tea, palju Tiranas inimesi elab. Räägitakse kuuesajast tuhandest, 800 000st, aga ka miljonist. Riik planeerib raha ainult pealinna ja sinna tulevad Euroopa ja Ameerika fondide rahad, siiski laiuvad äärelinnades ajutised elamud ja elavad vaesed inimesed. Kindlalt on teada, et linnas on vaid kaks muuseumi ja üks kino!
Kindlasti pakub Albaania huvi neile, kes otsivad kohti, kus turism pole veel arenenud, näeb ehtsat ja saab omal käel matkata ning leiutada. Mina olin seal aasta ja juba selle aja jooksul tekkis terve rida turismiagentuure ja päris hoolega hakatakse tegema tuure. Praegu küll vaid rikkamatele kohalikele, välismaalt ei saa veel infot eriti kättegi.
On ju Albaania väga ilus maa, enamasti mägine, vaid mere ja ahelike vahele jääb madalam ala, selle servale ka Tirana. Kõrgeim, 2753meetrine Korab on üks vähestest lumistest tippudest. Turisminduse teeb raskeks teede väga vilets olukord, alles tänavu suudeti asfalteerida tee lennujaamast Tiranasse, sedagi tänu välisrahadele.
Praegu laiendatakse maanteed lõunapoolsemasse linna Sarandësse, mida nad peavad oma Rivieraks. Uue tee ehitus mägedes on keeruline ja kulukas aga senine ühendus kujutab endast tõelist eeslite ja hobustega rändamise ajal rajatud külavaheteed. Suhteliselt parem maantee kulgeb Tiranast põhja poole Shkodërisse, nii et vähemalt tekib ühendus põhjast lõunasse.
Mägedes ühest linnast teise sõites võib paarisaja kilomeetri läbimiseks kuluda viis-kuus tundi, regulaarset transporti pole, aga pealinnast leiab teatud kohtades busse. Need kohad tuleb endal enne üles leida…
Kas või suurimasse sadamalinna ja pealinnale lähimasse mereranda Durresesse pääsemiseks tuleb raudteejaama juures otsida, millisel väikebussil on käsitsi kirjutatud silt “Durres”, ja peale istuda. Sõiduhinnad on suhteliselt madalad, kuna teenust pakutakse eelkõige kohalikele ja turiste käib pealinnas äärmiselt vähe.
Odav, ent ootamatu ühistransport
50kilomeetrise sõidu eest Durresesse küsiti 150 lekki ehk ca 20 Eesti krooni, mis on võrdne ühe tassi cappuccino hinnaga. Raske on küll see, et kuigi vanemate inimestega saab võibolla vene keeleski räägitud, võib juhtuda, et tahad randa jõuda, aga buss viib sind keelebarjääri tõttu südalinna. Nooremad õpivad inglise keelt ka.
Järgmise probleemina puudub Tiranas ühtne veesüsteem, mis jõuaks kogu suureks paisunud linna ära toita ja surve nappides võetakse vett majakatustel asuvatest tsisternidest. Samamoodi on probleeme kanalisatsiooniga ja kuumaperioodil hakkab haisema vesi linna läbivas kitsukeses, sirgesse betoonkanalisse juhitud jões, mis moodustab koos kallastele rajatud tänavatega linna põhimagistraali.
Kanali kaldad on südalinnas korrastatud, seal õitseb erinevaid põõsaid ja koristajanaised kitkuvad käsitsi ära betoonplaatide vahel kasvavad rohututid. Kuid ainult vihmasel ajal, kui vett tuleb mägedest kiiresti ja palju, on vool selles kanalis nii tugev, et viib kogunenud prahi endaga kaasa.
Elektriprobleemid on jõudnud linnas selleni, et valdaval enamikul putiikidest popsub oma generaator ukse ees, sest eriti talvel pane või pood kinni, kui vool ära läheb.
Aga positiivsemast. Aasta jooksul nägin tänaval ühte purjus inimest, kohalikel on küll alkohol raki, mida tehakse ka kodusel teel ja valmistatuna erinevatest (viina)marjadest saab rakit erineva maitsega. Hommikuti tööle minnes oli tavaline pilt hoopis vanameestest väikeste tassikestega – mehed joovad espressot.
Üks põhjus, miks alkoholi liigselt ei pruugita, on võib-olla usk. Sotsialismiajal said avalikult usklikud karistada, sest Albaania pidi olema ainuke ametlikult ateistlik riik. Tänapäeval on usk vaba, 70% rahvast moslemid, 20% õigeusklikud ja 10% katoliiklased.
Ma ei tea, kui õige see jutt on, aga väidetavalt tehti Türgi võimu all islamisse pööranutele maksusoodustusi, seetõttu on neid ehk ka 70%.
Albaaniasse minnes ootasin kaetud naisi ja viis korda päevas palvetajaid, aga ei midagi sellist. Mošeesid on küll igas linnas. Tiranas, mis on muidu üsna noor linn, asutatud 1614, on mošee üks vanemaid ehitisi.
Vanemad naised käivad siiski ringi mustas, tõsiste peakatete ja rättidega noori naisi nägin vaid üksikuid.
Tüdrukud riietuvad eriti napilt, vägagi miniseelikutes ja paljastatud nabadega, armastades seejuures väga kõrgeid kontsasid. Üks mu esimesi muljeid oli hämmeldus, kuidas pidulikult, veidi väljakutsuvaltki riietatud neiud tippisid oma kontsakingadega prügihunnikute vahel.
Prügimajandus on Tiranas iseäranis vähe organiseeritud ja teeb natuke nukraks, kui kauplustega on kõrvuti prügimäed, kust hulkuvad koerad süüa otsivad. Kodutud koeri on palju, enamasti kärnas ja koledad. Kuumal ajal magavad nad päeval autode all ja varjus, sageli sõiduteedel.
Öö saabudes koerad virguvad ja siis läheb omavaheliseks arveteklaarimiseks. Seevastu hulkuvaid kasse ei ole. Muide, prügihunnikud hakkavad silma sinise värvi tõttu, sest Albaanias pannakse kilekotti kõik ostud, isegi üksik veepudel, ja millegipärast on õhukesed kilekotid just sinised.
Prügi hakkab kohe kogunema ka sinna, kust mõni maja lammutatud või maha jäetud. Ehitustegevus on linnas väga aktiivne, kerkivad uued kõrged majad, villad väljaspool pealinna ja mägede äärtes. Igal ehitusel on küljes kahepäise kotkaga riigilipp – Albaania omakeelne nimi Shqipërisë tähendabki kotkast.
Kust kogu see raha tuleb? Palju esineb korruptsiooni ja suur osa majandusest toimib mustal turul. Räägiti, et varem ei tohtinud ehitada kõrgemaid kui kaheksakorruselisi maju – piirkond ju maavärinaohtlik. Nüüd keelust enam kinni ei peeta ja isegi minu asjatundmatu pilk nägi, et kõrgusse püüdlemist võetakse tõsisemalt kui ohtusid.
Eks ehitustegevuses on samamoodi nagu igas muus asjas – kontroll puudub. Kui mina lahkusin, oli tõsiseks probleemiks ehituslubade teema ja ehk seetõttu ei viigi Tiranas paljud tänavad kusagile, sest kui ka tänav pidi edasi minema, on keegi sinna vahepeal maja ehitanud.
Tirana helgemasse poolde kuuluvad kindlasti tänavakohvikud – mõnusaid istumiskohti on palju, sageli näeb seal isasid oma väikelastega. Kuna suvel on päeval kuni 40 kraadi sooja, tuleb rahvas parkidesse hetk enne päikese loojumist, palju noori emasid oma pisitibudega. Albaanlased hoolitsevad üldse väga oma laste eest.
Vaba aega naudivad albaanlased ühiselt
Mitu usku tähendab palju riigipühi – üks lõpetab oma lihavõtted, teine alustab. Pühade ajal näib pealinna rahvas väga rõõmus, parkidesse tullakse perede ja lastega, istutakse, mängitakse, suheldakse. Palju müüakse nänni ja õhupalle ning nauditakse ühist vaba aega, ilusat ilma, peret, lapsi. Ka väga vaesena.
Võib-olla tuleneb palju noori tänavapildis ka sellest, et vanad ei tule lihtsalt kodust välja. Näiteks teine pilt tänavast viitab suurele tööpuudusele, mis toob Tiranasse palju inimesi väljast. Peaväljakule koguneb igal hommikul silmatorkavalt palju mehi, kes lihtsalt ootavad juhutööd.
Nende pea kohal hõljub linna tuhandete Mercedeste põhjustatud nähtav suitsupilv, kõrval lebavad drellid või muud tööriistad ning mõni auto isegi peatub ja võtab nad kaasa. Vanematel meestel pole millegagi tegeleda, nemad istuvad parkides, mängivad doominot või püüavad kala.
Tiranas on nimelt üks kunstlik järv veidi metsiku, aga mõnusalt suure pargiga. Seal nad siis istuvad, kändude otsas, saates päeva õhtusse, tegemata midagi. Üksikud üritavad teenida, müütades sigarette, popkorni, pirukaid või ninni-nänni, aga ostjaid on pargis argipäeval vähe.
15. sajandist pärit rahvuskangelase Skanderbegi väljakul ääres seisab ja jalutab aga hulk mehi rahapakkidega, üritades neid vahetada dollarite või eurode vastu. Ma ei arva, et seegi väga legaalne rahavahetusteenus oleks.
Lapsed müüvad suitsu
Tänavatel, parkides ja kohvikutes näeb pidevalt poisse pappkastidega, kes pakuvad kogu sigarettide sortimenti. Otse maha või autokapottidele on müügiks laotud kasutatud raamatud või plaatide piraatkoopiad. Sealsamas kõrval kerjab mustlaslaps või ootab mõni saapapuhastaja, nagu on Tiranas pea iga taksofoni kõrval inimene, kelle töö on sulle telefonikaardi kasutamist müüa…
Paljud toidupoed on nimetatud küll marketiteks, aga enamasti tähendab see ühte ruumi ja pool kaubast on tänavale asetatud. Mina leidsin Tiranas kaks poodi, mida võiks meie mõistes selvetoidupoeks nimetada.
Muidu olid kõik poed putiikide tüüpi pisikauplused, enamasti ostjatest tühjad, lahti siiski hommikust õhtuni. Küll on aktiivsed vabaõhuturud, kus müüakse kõike ja iga päev. Pea terve kvartali võtab tööstuskaupade turg, kust kõik vajalik enamasti ostetaksegi. Mõistetav, kuna näiteks riigiametnike palgad madalamal astmel on 150 eurot kuus.
Toidukaubad maksavad Albaanias tsipa rohkem kui Eestis, bensiinihind ja korteriüürid jäävad umbes samasse hinnaklassi. Sel põhjusel elatakse koos vanematega, aga perekonnatunne ongi neil väga tugev. Meie kontoris helistasid 30-40aastased kolleegid oma vanematele enne tööpäeva algust!
Umbes miljon albaanlast elab ja töötab välismaal – Itaalias, Kreekas – ning saadab raha koju perele. See on üks allikas, mis aitab toime tulla. Vestlustest noortega ei jäänud aga muljet, et esimesel võimalusel ise mujale mindaks. Üks noormees oli Kreekas töötanud just selleks, et saada algkapitali kodumaal poeäriks.
Turvaline isegi üksikule naisele
Kauplused on lahti 22-23ni õhtul, samuti baarid ja kohvikud. Mina tundsin end Tiranas turvaliselt ja ka kesköö paiku koju minnes ei tülitatud mind kunagi. Riigiasutuste ja pankade juures võib kohata automaatidega valvureid, aga see käib asja juurde.
Pangakaardiga ei ole Tiranas muud teha kui võtta raha välja, pealinnas automaate ikka leidub; kaardiga maksmise võimalus sisuliselt puudub. Internetikohti on mitmeid, tasuta wifi ala leidsin vaid Insomnia baaris.
Minu jaoks jäi kaugemaks käidud kohaks Himare, mis asub enne Kreeka külje all asuvat Sarandët. Selle imeilusa piirkonnani on tänaseks jõutud rajada korralik asfalttee, mis hiljem peab välja jõudma Sarandëni.
Piirkond on mereäärne mägiala, maantee kulgeb serpentiinina mööda mäenõlvu ja temperatuur on seal kuumadel suvepäevadel tunduvalt madalam kui sisemaal, õhk on värske ja puhas. Inimesi elab selles piirkonnas vähe, sest sotsialismi ajal oli rannaala suletud.
Vesi paistab imekaunilt sinine ja täiesti puhas, merepõhi ning rand koosnevad pisikestest, jalale väga mõnusatest lihvitud kivikestest. Fantastiline tunne on olla imeilusas puhtas, päikeselises, sooja mereveega rannas peaaegu üksi.
Suurimas sadamalinnas Durreses ulatub maantee kohe mere äärde, puud on kõik maha võetud ja üks hotell nii teises kinni, et jalgsigi randa minna on kohati raske. Enamasti ehitusjärgus oleva Durrese ümbruskonna merevesi ja rannaliiv pole eriti puhtad, linnast kaugemal küll.
Kohalikud käivad sageli puhkamas Ohridi järve ääres riigi idapiiril, kust on väga lihtne minna Makedoonia poolele – seal olla puhtam ja ilusam.
Kuna Albaania territooriumil on pikaaegne asustus, leiab rohkelt ajalooliselt huvitavaid kohti, kui oskad otsida. Vaid tänu taksojuhi suutlikkusele jõudsime ajalooliste Appollonía varemete juurde Fieri piirkonnas – teeviitu ju eriti pole. Idas Berati linnas asub mäe otsas ilus kindlus, kus elavad praegugi inimesed ja mis on seetõttu puhas ja hästi säilinud
Ajalooliselt kuulsaim koht on ehk Korçë, mille südant kutsutakse oma väikeseks Pariisiks. Kui Tirana madalaimal temperatuuril tekib lompidele jääkirme, siis Korçës on hanged räästani ja tõsised külmad.
Suhteliselt sooja kliima tõttu ei ehitata Tiranas majadesse küttesüsteeme (ega soojustustki), see paar kuud talve kannatatakse ära või pannakse sooja õhku puhuma konditsioneerid, mis muidu suurt suvekuumust leevendavad. Põrandamaterjalina kasutatakse sageli kiviplaate ja need on ise juba talvel külmad, hea kerge puhastada muidugi.
Mina olin talvel toas ikka kampsuni ja villaste sokkidega.
Suusakeskust pole aga Korçës ega kogu Albaanias. Televiisoris räägiti siiski kavatsusest üht rajama hakata, lastele oli juba suusarada tehtud, kust ise jalgsi üles mindi ja sai alla sõita. Ma ei kujuta küll ette, kuidas nad suudavad väljastpoolt riiki nii palju huvilisi saada, et kõik ära tasuks.
Suusasporti oma inimeste seas propageerides pisitasa ehk asi areneb. Tiranas avati hiljuti tõstukiliin lähima mäe Dajti nõlvale, gondlite akendest avaneb kogu pooletunnise sõidu ajal vaade nii linnale kui mägialale.
Arvan, et inimestele, kes armastavad seljakotiga mägedes rännata ja näha kaunist loodust, mis on inimtegevusest veel puutumata ja turistile ette valmistamata, võib Albaania pakkuda naudingut ja avastamisrõõmu. Ning üllatusi. Näiteks leides pärast pikka ronimisretke äkki kõrgel mägedes betoonpunkrite rea.
Meri on aga meri, oled sa Aadria mere ääres Horvaatias või Albaanias – vahe on vaid teeninduse kvaliteedis. Albaania randades pole teenindust organiseeritud, seetõttu toimub täielik isetegevus. Keegi pakub virsikuid, teine kõrval kangaid või kardinaid, üks käib ringi kaubakäruga, teine eesliga.
Albaania ühiskond on üleminekuperioodis. Maa tagastamine on pooleli ja see loob võimalusi rohketeks segadusteks, nt ettevõtlikud rajavad vahepeal kellegi maale rannaalal ehitisi ja nii kerkib probleeme aina juurde.
Sellisena nägin mina seda riiki, kus inimesed raputavad pead, kui nõustuvad sinuga, ja noogutavad, kui neil on teine arvamus.
Albaania kirev minevik
Esimesed teated Albaaniast, tollase nimega Illüüriast, on pärit juba 6.-7. sajandist enne Kristust. Väga pikalt tuli Albaanial olla teiste riikide võimu all, alles 20. sajandil saabus iseseisvus.
Kunstlikult moodustati oma kuningriik, mille piirid tõmmati Londonis teiste riikide suursaadikute poolt. Osa aladest ja elanikest jäi Serbiale ja Kreekale, mis tekitab tänaseni probleeme. 1928. aastast valitses riiki kuningas Zog I, vähem kui kümme aastat hiljem ründas Itaalia, siis sakslased. Võideldi üksi, teiste abi isegi ei vajatud.
Pärast II maailmasõda hakkasid valitsema kommunistid Enver Hoxha juhtimisel. Hoxha, tõeliselt karmi käega mees, kes hindas ainult Hiinat, Jugoslaaviat, Venemaad ja Kuubat, valitses oma surmani ehk 40 aastat.
Kui suur isevalitseja suri, vaadati uljalt Euroopa ja endiste sotsmaade poole, kes 90. aastate alguses oma majandusi muutma hakkasid. 1997. aasta püramiidskeemide krahh hävitas aga 70-80% albaanlaste rahast ja viis riigi kodusõja äärele. Võimule tõusnud sotsialistid valitsesid mullu juulini.
Demokraatide valitsemisajal hakkas vähemalt televiisorist “rohkem paistma”. On see mäng ja propaganda või läkski elu nii palju paremaks? Tõstatama hakati valusaid probleeme – näiteks altkäemakse politseile. Korruptsioonisüüdistusi on viimasel aastal esitatud kõrgetele riigiametnikele ja sedagi kajastatakse meedias aktiivselt. Pea iga päev kuuleb avastatud salakaubast – sigaretid, kohv, puuviljad. Narkootikume on avastatud isegi hobuveokites.
Äsja kirjutas Albaania aga alla assotsieerumislepingu Euroopa Liiduga ja kuigi probleeme jagub ning korruptsioon ja ebaseaduslik äri on sügavalt juurdunud, liigutakse ikka Euroopa poole.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris august-september 2006.
Tekst ja pildid Maire Loor
Taustapilt: Shutterstock