Filipiinid: võimas loodus ja veidrad vestlused
Märksõna „Filipiinid“ peale tulid Raimo Matverele esmajoones pähe sinine meri, sukeldumine … ja ega suurt muud ei tulnudki. Tegelikult on see enam kui 7000 saarega maa eriti mitmekesine ja vaheldusrikas. Tuntumad kohad võib vahele jätta ja külastada näiteks Banaue riisiterrasse ning Viscaya saarestikku riigi keskosas.
Juba paari esimese päevaga sai mulle selgeks fakt, et Filipiinidel võtab ringireisimine tohutult palju aega. Võib küll lennata kahe tunniga ühest riigi osast teise, aga maanteel läbib sama ajaga vaevalised 50-60 km.
Banaue riisiterrassid
Manila lähistelt reisi alustades olid mu esimeseks sihtkohaks Banaue riisiterrassid, mis tähendas kuue- ning neljatunnist bussisõitu. Manila suunal on võimalik reisida konditsioneeritud ja wifiga varustatud mugavate ööbussidega, väiksematesse kohtadesse viivad aga ei-tea-millal ehitatud vanad bussid, mille õhutussüsteemiks on klaasideta aknad ning istmed on kõvad kui kivi.
Kui on tarvis mootori jõul mägedesse ronida, jääb ainsaks ühistranspordiks jeepney ehk tüüpiline kohalik reisiauto, kuhu mahub umbes 15 inimest ja jalasirutamise võimalus on vähene. Ühe sellisega loksusin minagi Banaue poole. Meeleolukas sõit sisaldas ka rehvivahetust, mis ei tahtnud esialgu sugugi õnnestuda, sest juhil oli autos vaid vale suurusega võti. Õnneks leidus sobiv tööriist lähedalasuvas talus.
Kui Filipiinidel satub bussiga sõitma nõudlikuma muusikamaitsega reisisell, tasub oma mp3-mängija enne ära laadida ja loota, et bussijuht vahepeal üldse muusikat ei mängi. Olgu tegemist kui tahes vägeva rokiklassikaga, on kuus tundi järjest sama The Scorpionsi parimate lugude albumit kuulata selgelt piin. Tagasiteel mängis küll Roxette ja ainult pool reisi.
Suurepärased vaated
Pika bussisõidu võlu seisneb aga selles, et aknast avanevad lihtsalt suurepärased vaated – rohelus, mäed ja sajad rõõmsad filipino lapsed, kes iga valget nähes ennastunustavalt lehvitavad.
Kui Eestis kutsume suvepealinnaks Pärnut just seetõttu, et seal on meri ja soe, siis Filipiinidel on mitteametlik suvepealinn Baguio. Luzoni saare põhjaosas asuvasse linna kogunetakse ühel kindlal põhjusel – seal on suvel jahedam kui mujal. Baguio asub mägedes ning seal on seetõttu keskmiselt 5-7 kraadi jahedam rannikualadest. Lisaks sellele peavad kohalikud linnast lugu ka kui kulinaarsest sihtkohast.
Peab siiski tõdema, et Baguio ei avaldanud muljet ei kulinaarsete elamuste ega ka õhkkonna poolest – Manila järel oli see üks reostatuima õhuga piirkondi, kuhu sattusin. Turistid kasutavad Baguiot vahepeatuse tegemiseks teel UNESCO maailmapärandisse kuuluvatele Banaue riisiterrassidele. Riisi hakati neil mäekülgedel kasvatama juba üle 2000 aasta tagasi. Enam kui 1,5 km kõrgusele ulatuvad terrassid on nutika niisutussüsteemiga põllud, mis pakuvad ellujäämiseks vajalikku riisi kohalikele ning tänapäeval ka arvestatavat turismitulu kogu piirkonnale.
Riisiterrassid
Terrassidel rändamine eeldab vähemalt mingigi füüsilise vormi olemasolu, samuti on abiks kõrgusekartuse puudumine. Suur osa rännakutest toimub terrasside äärtel, kus ühel pool kasvavad vette istutatud riisitaimed ja teisel on kuni paarkümmend meetrit kukkumisruumi. Vaated, nagu öeldud, on võimsad. Parim aeg terrasside külastamiseks on pärast istikute valmimist ja ümberistutamist, mil roheline on valitsev värv.
Pärast saagikoristust (kaks korda aastas) olevat põllud üsna hall vaatepilt. Juba esimesed pilgud kõrgematelt küngastelt terrassidele kustutavad kõik bussis istutud tunnid.
Banaue terrassidele saab minna matkama ja giidi leidmiseks kasutatakse huvitavat süsteemi. Annad linna turismipunkti teada oma soovist ning igal õhtul kell viis tulevad sinna kokku teenust pakkuda soovivad põllumehed ja loosivad endi seast need õnnelikud, kes järgmisel päeval kliendi saavad. Üks loosivõit tähendab põllumehele heal juhul isegi paari kuu sissetulekut.
Minu giidiks osutub 53-aastane kogenud kohalik, kes on õnneks ka piisavalt jutukas ja avatud, et mind riisikasvatuse peensustesse pühendada. Päevase matka jooksul saab tutvust teha nii riisiistikute kasvatamise, ümberistutamise kui terade väljapeksmisega valmis viljadest. Vaesemale talumehele, kel masinaid pole, on see kõik väga valus ja väsitav käsitöö.
Pere ja riisikasvatus on mu giidi elu ja kaugemal Baguiost ei ole ta kunagi käinud. Uhkusega hinges räägib mees loo sellest, et üks tema kolmest tütrest on siiski linna kolinud. Kõik kolivat võimalusel linna, sest seal on võimalused. Kõlab kuidagi tuttavalt …
Riisipõllul saab kasvatada kalu
Targad talumehed kasutavad riisipõldu ka kalade – peamiselt tilaapia – kasvatamiseks. Muuseas, terrasside vahelt püütud rotid pidid ka kõige maitsvamad olema. Muidu on pere põhitoidus riis, vahelduseks ka veidi köögivilju, liha saab süüa harva. Kaks-kolm riisiterrassi on lisaks majakesele, milles pered elavad, iga pere suurim varandus. Eriti oluline on seetõttu riisiterrasside pärandamise otsus ja minu giid otsustas vanimale ja keskmisele tütrele pärandada kummalegi ühe. Noorima tütre saatuseks jääb neil põldudel kahe vanema õe heaks töötamine, et oma osa riisist välja teenida. Selline on levinud praktika enamikus peredes. “Sa saad riisiterrassi, kui sul on õnne ja sünnid pere esimese lapsena,” selgitas mulle giid muiates. “Mina olin õnnelik!”
Mindoro saar ja sukeldumine
Siinkirjutaja oli mitmel eelneval reisil flirtinud ideega proovida sukeldumist. Filipiinid tundusid lõpuks see koht, kus hirmud ületada ja veealust maailma uurida. Mindoro saar Luzoni edelanurgast 1,5 tunni praamisõidu kaugusel oli selleks hea paik.
Ühelt poolt on see küll klassikaliste kuurortidega pikitud saareke, teisalt leiab sukeldumiseks sobivaid riffe ning hulgaliselt taanlaste, sakslaste ja rootslaste juhitud sukeldumiskoole. Saare põhjaosas olev pealinn Puerto Galera ja Sabang Beach on piirkond, kuhu end sisse seades saab nii sukelduda, veesporti teha kui ka ööelu nautida.
Proovisukeldumist korraldatakse meeleldi ning nii kohalikud kui ka eurooplastest instruktorid suudavad suure osa hirme kiiresti maha võtta. Hirm on aga ennekõike hirmunu südames – instruktor vestis mulle loo, kuidas kuraasikad turistid tulnud proovisukeldumisele. Enne ookeani tehti harjutusi u 50 cm sügavuses basseinis kogu varustusega. Ookeani külastamise soov sai tagasilöögi sel hetkel, kui kumbki noor eurooplane ei julenud basseiniski pead vee alla panna, et harjutusi teha.
Sabangi maapealne elu möödub peamiselt kõrgel tasemel massaaži nautides ja niisama aega surnuks lüües. Sarnaselt Tai ja mitme teise Kagu-Aasia riigiga ilmuvad nagu maa alt õhtuti tänavate äärde n-ö girlie-baarid (Filipiinidel tuntud diskoklubide või piljardibaaridena), kust iga soovija saab endale tasu eest kaaslase leida. Paraku on eakas roosaks põlenud Euroopa mees noor filipiinlannaga käevangus küllaltki tavapärane vaatepilt. Vähemalt pole Filipiinide seksitööstus nii pealetükkiv ning agressiivne kui Tais. Kui silmsidet ei loo, siis keegi otseselt varrukast sikutama ei tule. Hüütakse vaid tagasihoidlikult komplimente ning kutseid siseneda.
Bohol on saar Viscaya saarestikus, mida turistid mõne aasta pärast ilmselt juba väga aktiivselt külastavad. Kohalikud soovivad enim näidata Šokolaadimägesid – üle 1700 sarnase mäekühmu, mis pillutatud 50 ruutkilomeetrile. Omamoodi vaatepilt, kuid siiski mitte väga jalustrabav kogemus. Vaateplatvorm ühe kõrgema mäekese otsas annab paar head pildistamisvõimalust. Vürtsi lisab asjaolu, et teadlased ei ole tänaseks veel ühtse seisukohani jõudnud, kuidas selline küngaste kogum on tekkinud.
Bohol on maailmas tuntud aga ennekõike ühe looma poolest – kandlane (ingl tarsier). See on üks maailma väiksemaid primaate, umbes rusikasuuruse keha ning pika sabaga. Välimus on tal ekstravagantne – ühelt poolt nunnu, teisalt oma suurte silmade tõttu, mida loom ei pilguta, meenutab ta ennekõike mõnda tegelast “Star Treki” filmidest.
Kui lisada veel fakt, et kandlane suudab keerata oma pead 360 kraadi, ongi vaatamisväärsus olemas. Kandlaste kaitsmisega tegeletakse Boholil aktiivselt – väljasuremisoht on üsna suur ning levikualaks ongi vaid mõned saared Filipiinidel ning Malaisias.
Ekstreemuse otsijal tasub Boholil võtta vaevaks teha üks kolme-neljatunnine bussisõit, et jõuda sisemaale Danao seiklusparki. Lisaks zipline’i sõitudele ja mõnedele keskpärastele atraktsioonidele on seal Plunge – hiidkiik, kus u 150 meetri sügavuse oru kohal saad nautida 50 m vabalangemist ja seejärel ligi 100 m amplituudiga köie otsas kiikumist. Need 4-5 sekundit vabalangust tundusid vähemalt minutina, kuid adrenaliinilaks oli garanteeritud.
Kuna iga korralik reis toob kaasa kohtumisi värvikate inimestega, lootsin seda ka Filipiinidelt. Hiidkiikumist oodates selle ka leidsin – sain pidada pikema vestluse veidi üle 50-aastase Jackiga USA-st, kes oli maailmarändurist sõjaveteran.
Esiti uskusin, et olen sattunud keskmisesse Hollywoodi märulisse, millest pärit klišeetsitaatidega see mees rääkis. Üldiselt usud ju ikka, et laused “You know, God’s ways are unpredictable” ja “I used to kill people for a living” käivad filmidesse.
Seekord tulid need aga tõsimeeli vestluskaaslase suust. Sõjaveteran lobises haaravalt oma elukäigust – missioonidest sõjakolletes (nimesid nimetamata võis eeldada, et vähemalt üks neist oli Lahesõda), filipiinlannaga abiellumisest ning Pariisi metroos mustlannast taskuvarga püüdmisest. Boonuspunktiks tõsiasi, et Jack oli ka kümmekond aastat tagasi Tallinna külastanud.
Massiturismit puutumatu Negrose saar
Veel vähem on massiturism jõudnud Negrose saarele. Potentsiaali, eriti rannapuhkuse osas, on seal aga küllaga. Filipiinide reisil külastatud ligi kümmekonnast linnast oli Lõuna-Negrose pealinn Dumaguete ülivõimsalt kõige inimsõbralikum – mõnus mereäärne promenaad, küllaltki puhas õhk, korralikud söögikohad ning suitsuvaba elukeskkond. Jah, just see viimane väärib esiletõstmist.
Suitsetamise veendunud põlgajana on pidevas konihunnikus ja suitsuvines rändamine mulle küllaltki vastumeelne. Filipiinidel on aga tõusev trend kuulutada järjest enam provintse ja linnu suitsuvabadeks – see tähendab, et lisaks avalikele asutustele ei tohi suitsu tõmmata ka tänaval või rannas ehk sisuliselt saab suitsetada vaid kodus.
Dumaguete lähistelt sai startida ühe Filipiinide väärtuslikuma sukeldumis- ja snorgeldamispaiga juurde, milleks on Apo riff. See on eriti värviline, rikkalik ja elujõuline keskkond, mis on muu hulgas ka merikilpkonnade kaitseala. Päev muutub lihtsalt suurepäraseks hetkel, kui avastad enda alt rahulikult läbi ujumas merikilpkonnad, kelle kilp on suurem su rindkerest. See on tunne, nagu ujuksid ringi National Geographicu telesaates, ometi toimub see kõik tegelikult sinu ümber.
Need vaated ja kogemused panevad vette hüppama ka siis, kui keha on soolakihiga juba kaetud ning maad võtmas väsimus tunde väldanud toruujumisest.
Negrosel tegin päevase väljasõidu ka sisemaale – mäed, koopad, suhkruroo- ja kookoseistandused ning suhkrusiirupivabrikud. Lõunapausil sain juhuslikult jutule kohalike MTÜ-de aktivistidega, kes olid väljasõidukoosolekul. Pärast tunniajalist lõunat ja jutuajamist pakkus sõbralik seltskond küüti tagasi Dumaguetesse. Kuigi Filipiinidel on igasugused petuskeemid väga levinud ning nende läbiviijad osavad, otsustasin riskida ja maailmaparandajate auto kastis kaks tundi reisida. See oli jackpot – jutuajamine andis parima sissevaate kohalike mõttemaailma, Filipiinide muredesse-rõõmudesse ning lootustesse.
Reis tõi kaasa kutse õhtuseks õllejoomiseks ühe aktivisti kodus. See oli äravahetamiseni sarnane ühe Manilas aktiivselt kasutatava petuskeemiga, kus välismaalane koju kutsutakse, imerohtu joogi sisse segatakse, siis paljaks varastatakse ning lõpuks tänavale viiakse.
Ometi – olles näinud maailmaparandajaid üsna palju, lubas sisetunne riskida. Ja otsus oli õige – keegi mind uimastada ei üritanud, sain käia ühe tavalise filipino kodus, kohtuda tema ja ta sõprade peredega, juua mõned külmad San Migueli õlled ning teha koos nalja. Filipinod on väga naljahimulised ja rõõmsad, olles samal ajal erakordselt usklikud.
Usust ja suhetest
Katoliku usul ja kirikul on riigis kohati suurem võim kui valitsusel ja ministritel. Peresuhted on reguleeritud piiblitõdedega, väga aktiivselt käiakse kirikus ning usust on lähtunud isegi ümberkorraldused ühistranspordis. Nimelt mõned aastad tagasi kaunistasid paljude tricycle’ite (kolmerattalised mootorrattad, Tais tuktukid, Indias rikšad) tagumist külge erootilise alatooniga pildid. Kiriku nõudmisel võeti aga vastu seadus, mis keelas ühistranspordi sõidukitele paljaste neiude pilte kleepida. Nende asemele tekkisidki piiblitsitaadid või jumalat ja usku ülistavad laused.
Pärast nelja saare külastamist ning kümnete filipinodega vestlemist joonistusid välja mõned põhiteemad, millele jutt ikka ja alati läks. Seda ennekõike kohalike eestvedamisel.
Pärast nime küsitakse (vähemalt üksi reisivalt mehelt), kus on su tüdruksõber. Kui vastad, et puudub, teevad kohalikud suured silmad – üksiolemist peetakse väga kurvaks saatuseks. Isegi noorte inimeste puhul. Kui väidad, et tüdruksõber on kodus, teevad kohalikud suured silmad – kuidas küll sai nii juhtuda, et tüdruksõbral jäävad Filipiinid nägemata, ja seda peetakse ka väga kurvaks saatuseks. Filipinode maailmapildis üksiolemine (kasvõi ajutiselt) ja üksi reisimine kui teadlik valik põhimõtteliselt puuduvad. See on “mingi Euroopa värk”.
Teine teema on usk – filipino küsib pea alati, millist usku praktiseerid. Kui vastata, et side religiooniga puudub, on seegi kohalikele arusaamatu ja veider. Vajab üsna suurt kannatust ja pikka selgitamist, et mittereligioosset maailmapilti kuidagi kirjeldada või selle tagamaid tutvustada. Lõpuks jäävad filipinod, suur kahtlusehelk silmis, siiski kuigivõrd uskuma, et ka mitteuskujad on olemas ning seejuures veel täitsa õnnelikud.
Filipiinid pole rikas maa, mistõttu viib vestlus kiiresti selleni, kui hea on elu Eestis ja kas seal lisatöökäsi on vaja. On teada, et väga palju teenindus- ja ehitustöötajaid araabia maades on pärit Filipiinidelt ja see on nende võimalus toita end, oma peret ja vanemaid. Järjest rohkem kolib filipiinlasi ka Austraaliasse ning Euroopasse.
Niisiis küsivad kohalikud ka pärast põgusat tutvust ilma valehäbita, kuidas Eestisse elama ja töötama saaks. Jutt lumest neid küll mõnevõrra ehmatab, kuid usk eestlaste rikkusesse sellest ei murene. Tagasihoidlikule elatustasemele vaatamata teavad laiema silmaringiga filipinod rääkida, et tõeliselt õnnelik on üks filipiinlane ikkagi kodumaal oma pere juures.
Täpselt selles tõeteras veendun ka ise kodusesse Tallinna jõudes. Kaasa tulevad aga Filipiinidelt igal juhul ports soojust ja päikest, mälupildid kentsakast transpordist, lopsakast loodusest ning värvikast veealusest maailmast.
Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 4/2013. Loe lisaks ka Riin Lihti reisisoovitusi Filipiinide külastamiseks.
Teemad