Eesti suvepealinn on kahtlemata Pärnu, ent seal puhkavad tõepoolest kõik. Kaasa arvatud ka see kontingent, keda te isegi tööperioodil näha ei taha, liiati veel puhkehetkel. Alternatiiv on Haapsalu. Kammerlikum, puhtam, ilusam ja intelligentsem kuurortlinn. Estraveller käis Haapsalus jalutamas, ajas natuke inimestega juttu ja lubas igaühele, et tuleme siia tagasi. Ja me mõtlesime seda tõsiselt.
Haapsalus on käinud pea kõik, aga kas teate, et Keila kaudu on teekond sinna vaid neli kilomeetrit pikem kui harjumuspärane marsruut? Ilus vaheldusrikas tee, kus pole kedagi praamile tormamas, proovige.
Vaatamisväärsest tuleb ära mainida väike ja nunnu Kumna mõis, imekaunis Vasalemma mõis, üha populaarsust koguvad Rummu ja Padise kloostri varemed ühes hiljuti renoveeritud Padise mõisa ja sealse restoga. Edasi tulevad metsad, aga kui soovite tõelist seiklust, siis pöörake Harju-Risti peale ning käige ära Nõva rannas.
Igatahes, Haapsalu pole koht, kus peaks tormama, ja nõnda on mõistlik valida ka tee, mis teid vaikselt Haapsalu idüllile kohasesse meeleollu viib.
Paljude Eestimaa paikade külastamisel on üks suur häda – kõik on väga kena ja puha, euroliidu logodega ehitisi paksult täis, aga kus kurat siin süüa? Kui head kohta ei paista, ei taha sinna vaata et minnagi. Haapsalu teeb ses mõttes aga isegi Tartule iga kell silmad ette.
LINNA KÕIGE NOOBLIMA SÖÖGIKOHANA NIMETAVAD KOHALIKUD üksmeelselt Dietrichit, kus me käisime lõpuks päeva jooksul isegi kaks korda. Täpsemalt on asutuse nimi Hapsal Dietrich, mullu avatud ja samanimelise perekonna kunagise kohviku traditsioonide hoidja. Noid sõjaeelseid hiilgeaegu meenutavad suured fotod muidu heledates toonides ja üsna delikaatselt anonüümse sisekujundusega kümmekonna lauaga kohviku seintel.
Dietrichit võib pidada küll pea restoraniks, sest pärast keskpäeva pakutakse korralikku valikut päristoitu, mis on vähemalt pealinlasele igati mõistliku hinnaga. Dietrichi tunnete Karja tänaval ära kõige lopsakamate lilledega terrassi järgi.
Menüü on esmapilgul rõhutatult moodne, väikelinna toidukonservatiive šokeeritakse konnakoibadega. Kui päriselt süvenema hakata, siis on see tegelikult üks lihtne korralik kohvikumenüü. Mis kõige olulisem, pakutavad road on hästi valmistatud ning vaheldust jagub ka mitmepäevase puhkuse käigus einestamiseks.
KOHE ÜMBER NUKA EPP-MARIA KOKAMÄE GALERII TAGA avati juuni alguses Haapsalu esimene taimetoidukohvik Kõhule Pai. Ei ole päris ultraveganitele, ent sobivat süüa saavad nemadki. Vähegi uudishimulikum lihasööja võiks igal juhul korragi elus mõnes taime- või isegi toortoitu pakkuvas paigas einestada – see kõik võib positiivselt üllatada.
KLAASI VEINI SAAB ALUSTUSEKS NÄPPU võtta ka Dietrichist paar maja edasi asuvas raamatupoes. Just nii, Haapsalu Raamat ei kuulu mitte ühtegi suurde ega väiksemasse ketti, aga elab ja hingab mitmel korrusel.
Kuidas nad küll elus püsivad? “Me ei maksa renti, see on meie kodu, elutuba. Me elame ülakorrusel,” sõnab perenaine Mairi, nagu oleks see kõige loomulikum asi üldse. Veinivalik on siingi pigem öko, väiksematelt tootjatelt. Mitte just ülemäära suur, aga veinisõber saab siin mõnusasti aega veeta.
TOREDAT JA PEAVOOLU TROTSIVAT VÄIKEETTEVÕTLUST ON HAAPSALUS LÕPUTULT. Peatänava ääres, Dietrichi ja raamatupoe vahel ühes majas on justsama uksed avanud veel kaks uut kohta: kahe naise peetav kauplus Hingepesa ning kahe mehe veetav õlle- ja kohvipood Uba ja Humal.
Meestena keerame muidugi kohe paremale õlleriiuli juurde mis neist naiste kulinatest ikka vahtida, kuigi just Hingepesa Raili oli see, kes meid hõisates sisse kutsus. Hingepesa on tõesti pigem spirituaalsemate huvidega poodlejale, aga ega see soost küsi, mehi käib ka, teevad nad siis joogat, tahavad uut parmupilli, suveniiri või kellelegi kingitust.
AGA TAGASI KARJA UULITSASSE NUMBER 8. Hingepesa kõrval asuv Uba ja Humal toob pisut tavatult kokku kohvioad ja õlled, lihtsalt asja vedavate tüüpide huvid on sellised. Kogu valik pärineb loomulikult väiketootjatelt ja sortimendis on kümneid ja kümneid rohkem ja vähem veidraid pudeleid. Esindatud on ka kolm Eesti tootjat, vähemalt teist sama palju peaks varsti lisanduma. Kolm meie turul tuttuut Taani siidrit on ka. Kohvioavalik pärineb Eesti konkurentsitult parimalt kohviröstijalt Gourmet Coffeelt.
NII, JALUTAME EDASI, vasakule jääb pitsarestoran, nii kahtlase sisekujundusega talurestoran, et ei julge sissegi astuda, veel üks söögikoht ja siis pood nimega Ringiääres. Sest ta asub ringi ääres, mille keskel on lilled ja purskkaev, kus üks noorpaar end pildistada üritab. Keegi oli meile just seda Ringiääres poodi soovitanud ja astume siis sisse. Vasakule vaadates tundub, et tegu on pesumajaga, paremal paistab tohutu kogus sisekujunduskola.
“Kuhu me sattusime?” küsime ettevaatlikult. Kaks naist panevad asjad käest, lükkavad põlle sirgu ja seletavad, et just selline koht ongi – üheskoos sisustuskaubad, sisekujundaja teenus ning õmblejad. Kundedeks on omakandi suvilaomanikud, ettevõtjad, aga ka turistid Peterburist.
Annemai ja Heli, nemad on need naised, soovitavad igal juhul Haapsalu nädala alguses külastada. Nädalavahetusel lausa ei tohigi tulla, kogu aeg toimub ju midagi, keegi tõmbab sind kusagile.
ÜKS HAAPSALU MAAGILISEMAID KOHTI on kindlasti veebruaris avatud pitsikeskus. Ei tea, kas nende kuulsate Haapsalu sallide või selle pärast, et nurgas kudumas võib kohata 86-aastast vanaprouat, aga kõik see kokku on imearmas. Kui vahepeal tundus, et sallikudujad on loomulikku teed lahkumas, siis nüüd on 22-aastases Haapsalu Käsitööseltsis jälle üle 60 noore ja vana liikme, kellest üks-kaks seltsidaami istubki alati keskuses ja muudkui koob. Selle vaatamisväärsuse pildistamise eest on muide viisakas seltsile väike annetus teha.
Kohapealt saab käsitööd kaasa osta ja iga kuu sätitakse lisaks püsiväljapanekule kohalike meistrite kuulsusrikkast ajaloost üles mõni uus Läänemaa käsitöö teemaline näitus. Me vaatame elegantseid muhu tikandeid mannekeenide seljas. No ei ole see nagu pood, ei ole ka muuseum, üks kõlab liiga kaubanduslikult, teine igavalt – täiesti elus koht on.
HAAPSALU KUURSAALI JUURES TEGUTSEB TÄNAVU TÄIESTI UUS TURISMITEENUS – ruubamatkad. No põhimõtteliselt tähendab see paadisõitu, aga asja teeb eriliseks päris mitu aspekti. Esiteks need ruubad, mis on kohalikus puulaevaseltsis Vikan valmistatud traditsioonilised madalad puupaadid, mitte plast- või plekk-kärakad nagu konkurentidel.
Ruupa saab laenutada omal käel, mine või spinningut loopima, ent palju ägedam on giidiga. Kaks ruuplaste eestvedajat Martin ja Britta sõnavad, et on kogu lahe omale selgeks teinud ja võivad iga kivi ja linnu kohta midagi jutustada.
Ühte ruupa mahub kolm inimest, juba tunniga ning mõnekümne euro eest jõuab Tagalahel paraja panoraamretke giidiga ära teha, aga saab ka kolmetunniseid tiire mõnda põnevamat kohta uudistama.
ÜHEL HAAPSALUS PAKUTAVAL TEENUSEL EI OLE AGA OMA LINNAS KUNAGI MITTE ÜHTKI SUUREMAT KLIENTI OLNUD. Siin ei teki isegi niivõrd küsimust, kuidas see äri elus püsib, vaid mille paganaga on üldse tegemist? Kirjeldada on seda raske. Niine tänaval pesumaja ja autopesula vahel üsna koledas silikaathoones paiknevast värkstoast Vana Jalgratas on kerge möödagi sõita, kõrges rohus roostetavad vanad tallapressid jäävad sama kehvasti silma kui silt ukse kohal.
Aga see koht ja tema omanik Jaan, neid ongi raske ühele sildile kokku võtta. Koduleht http://vana.jalgratas.ee lubab anda vanale jalgrattale uue elu ja eks see ole laias laastus tõsi.
Jaani palju vahvam tegevus on aga jalgratta nullist ehitamine ja vaat sellel polegi Haapsalust ühtki kundet olnud, kõik puha Tallinnast. Jaan ise arvab, et eks kohalik tarbija on hinnatundlik, kuigi autoparki vaadates ta nii ei ütleks … Disainratas ongi muidugi kallis ja odavaid juppe Jaan põhimõtteliselt ei kasuta. Nii võib täiesti räbalana näival velol olla sees ja küljes tegelikult mitmesaja euro eest kraami ja kõik käib pärast Jaani õliseid käsi nagu kellavärk.
UUTE JA VANADE RATASTE HUVILISI TEKIB MEIL IGATAHES ÜHA JUURDE. “Eesti on tõsine rattapedede riik olnud,” lappab Jaan mälus, silmanurgast piiludes, kas niisugune sõna ikka viisakas on. On muidugi, toetab seda ta mälugi, võrreldes rahva- ja rataste arvu suhet Euroopa riikides enne sõda, mil isegi Rootsi turule ei teinud Husqvarna sõja eel nii edevaid kroomitud rattaid kui Eestile. Nüüd veavad rootslased neid kroomituid siit omale tagasi, sest neil endal olid palju koledamad, värvitud sihukesed.
Tänavu kolis Jaan osa oma ärist Tallinna Kalamajja, rataste müügi osa eelkõige, sest kliendid on pealinnas. Nimi sai ka väga täpne – Rattarätsep.
SELLEGA ONGI MEIE PÄEV HAAPSALUS ÕHTAL. Käia ja soovitada oleks alati veel kuhjaga, nagu ka korrata mantrat, et jääge ometi pikemaks kohale. Kui isegi Haapsalu-sugune kuurort ikkagi liiga rahvarikas tundub, peatuge siis näiteks natuke ülevalpool Roostal, kus on kenad kämpingud, pikk rand ja seikluspark. Või natuke allpool Rannarantšos, kus on sada tegevust, hobused ja muud loomad. Kui Haapsalu Kuursaali juures sõudmine liiga snobistlik tundub, otsige Nõvalt üles viikingipaadid ja minge nendega merele.
Täispikka artiklit on võimalik lugeda Estravelleri 2014. aasta kolmandast numbrist.
Tekst: Alari Rammo, Karl-Kristjan Nigesen
Pildid: Karl-Kristjan Nigesen
Teemad