“Ja pilv on Jumal,” kinnitas vari pidulikult vaadates teraselt kaugusse. Äkki Reri käed olid ta kaelal nagu õitest helmekee ja ta sosistas saladuslikult ja innukalt: “Nägin Rapanuid, kas sina ka?”
Kolmekümnendatel kirjutas Uku Masing eestlasest professori Vari Marama uskumatutest seiklustest Lihavõttesaarel romaani “Kajakad jumalate kalmistul”, mis oli ilmselt esimene Rapa Nuile pühendatud kirjatükk eesti keeles.
Ajaloo paratamatusena ilmus see trükis küll alles kaheksakümnendate lõpus, enam-vähem samal ajal Thor Heyerdahli “Aku-Aku” tõlkega (viimane oli aga vene keeles ilmunud aastal 1970 ja siinsete raamatukogude vähesed eksemplarid paljude huviliste poolt kapsaks loetud).
Loomulikult on kõik kuulnud saare kivikujudest ja senini mõistetamatust rongo-rongo kirjast – kuid sellega parimal juhul ka teadmised piirduvad.
Ehkki maailma üks hinnatumaid turismisihtkohti, ei ole ka nüüd siinmail Rapa Nuist palju räägitud ja seal palju käidud. Siinkirjutaja teada on saarel käinud üks turismigrupp ja üks lõbusõidulaev ning veel mõned üksikhuvilised, kelle kokkulugemiseks piisab kindlasti sõrmedest-varvastest.
Eks põhjused on ilmselged: tegu ühe kaugeima maismaasaarekesega, kuhu Eestist üldse minna saab, piirangud on ranged ja piletid kallid ning lihtsalt läbisõidul sinna ei satu.
Piiratud ligipääs
Ainsaks teeks saarele on lennukompanii LanChile mitte just iga päev väljuv lend Santiago de Chile – Hanga Roa – Papeete. Välismaistel lennufirmadel saarel maanduda ei lubata ja laevad, mis veel mõnikümmend aastat tagasi olid Rapa Nui ainsaks ühendusniidiks mandriga, on jäänud vaid nostalgiliseks mälestuseks.
Kuigi kuuldavasti kaubalaevad siiski liiguvad ja vähemalt kohalikel on teinekord võimalik suhteliselt spartalikes tingimustes mandri ja saare vahel liigelda.
Et Rapa Nui ei kujutanud endast olulist sõjalist tugipunkti, ei olnud seal ka kulda, vürtse ega erilist põllumaad, olid saareelanike kontaktid valgete maailmaga üheksateistkümnenda sajandini suhteliselt leebed ja sporaadilised.
Saarel maabusid Roggeveeni, Gonzàlese, Cooki, La Pèrouse’i ekspeditsioonid, lasid mõne saareelaniku maha, nakatasid mõne teise suguhaigustesse ja purjetasid edasi.
Genotsiid Lihavõttesaarel
Edasi algas õudusunenägu. Neegerorjade import Aafrikast oli lootusetult kokku kuivanud ja nii tuli odava tööjõu hankimiseks leida uusi allikaid. Otsa tegi lahti USA laev Nancy, kes 1805. aastal üritas saarelt hankida töölisi Mas Afuera kolooniasse.
Rumalad pärismaalased aga ei saanud aru neile pakutavatest tsivilisatsiooni hüvedest ja mõne päeva pärast, kui laev oli saarest juba kaugel ning trümmiluugid avati, hüppasid kõik üksmeelselt üle parda. Kaastundlikel orjapüüdjatel ei jäänud muud üle kui ujujatele püssidega halastav lõpp teha.
Ka vaalapüügilaevad leidsid, et Lihavõttesaar on sobilik koht kokkukuivanud meeskonna täiendamiseks või lihtsalt mõne saaretüdruku röövimiseks, et meeskonnal pikal meresõidul igav ei hakkaks.
Tõeline katastroof saabus aga aastal 1862, kui saarele jõudis korraga kaheksa Peruu orjalaeva. Selleks ajaks olid Lihavõttesaare puunikerdised ja kivikujukesed muutunud juba maailmaturul nõutavaiks suveniirideks – ning alguses läks kõik nagu tavaliselt: meremehed tulid maale, laotasid laiali oma klaashelmed, peeglid ja sitsitükid ning kauplemine algas.
Ühel hetkel haarati aga püssid ning kogu rannale kogunenud rahvas aeti paatidesse, sõnakuulmatud lasti maha. Saagiks saadi 1407 orja – seda toona umbes neljatuhandesest elanikkonnast. Samasuguseid rüüsteretki üritati ka järgmistel päevadel, kuid siis ei leitud kogu saarelt ühtegi inimest, ehkki neid oleks seal pidanud veel olema.
Rapa Nui on vulkaaniline. Kiire laavavoolu puhul tardub pealispind õhu mõjul kiiresti, allapoole jäänud vedel (või pigem püdel) laava jätkab voolamist allamäge ja nii varjabki saare pind lugematul arvul koopaid ja tunneleid, mida elanikud on iidsetest aegadest kasutanud varakambritena, elu- ja pelgupaikadena.
Personaalsed pelgupaigad
Paljude koobaste ainus sissepääs on kuskil kaljusel rannikul, kust seda ükski terve mõistusega inimene isegi otsima ei hakka. Mõned sellised koopad on praeguseks muudetud turismiobjektideks, kuid kohalike väitel on senini igal perekonnal olemas oma koobas, tihti ka mitu, kus väidetavasti on hoiul iidsetest aegadest pärit reliikviad.
Igatahes said orjakauplejad väärilise saagi, osa rapanuilastest müüdi majapidamistesse, kuid valdav enamik rakendati tööle rannalähedastel guaanosaartel – oli ju linnusõnnik toona üks Peruu tulusaimaid ekspordiartikleid. Ülejõukäiva töö ning olematute hügieenitingimuste tõttu suurem osa neist suri.
Oli juba üheksateistkümnes sajand ja rahvusvaheline ajakirjandus tõstis häält. Peruul ei jäänud midagi muud üle kui toppida järelejäänud 470 saarlast väikesele 160kohalisele laevale, kus pea 200 suri juba enne laeva lahkumist ja koju tagasi jõudis elusana vaid 15 inimest.
Kuid kõige hullem oli veel ees – nende viieteistkümnega tulid saarele rõuged ja tuberkuloos, mis hävitasid ülejäänud elanikkonna; kunagi mõnekümnele tuhandele inimesele koduks olnud maalapile jäi napilt mõnisada inimest.
Nii kadus Lihavõttesaare atraktiivsus eluskauba allikana, kuid eurooplased leidsid veel kaks asja, mida sealt võtta: maa ja hinged. Esimesed misjonärid ja kolonisaatorid olid prantslased. Osa neist küll tapeti, kuid ülejäänud muutsid saare suureks lambafarmiks, ristisid saarlased ja vedasid ühtlasi suurema osa ellujäänutest Tahiiti istandustesse.
1888 ühines Lihavõttesaar “vabatahtlikult” Tšiiliga, kel oli tol ajal suurim laevastik Vaikse ookeani kaguosas. Elanike jaoks ei muutunud sellega midagi, kogu maa ja mageda vee varud olid jätkuvalt võõramaise lambakasvatuskompanii käes; rapanuilastel ei jäänud muud üle kui seal riisipeotäie eest töötada või kodusaarelt ära sõita, kuid ega kuskil mujalgi piimajõed ja pudrumäed oodanud.
Võim kohalikele
Eelmise sajandi keskpaiku läks kontroll lambakasvatuskompanii ja ühtlasi ka kogu saare üle Tšiili sõjaväe kätte. Miski ei muutunud aastani 1962, kui saarel algas ülestõus, ajendiks see, et rapanuilastel polnud siiani olnud hääleõigust. Kohalikud võtsid võimu üle ja on seda igati tugevdanud.
Praeguseks on pendel jõudnud teise äärmusesse. Ehkki saar kuulub formaalselt Tšiilile ja keskvõim peab hoolitsema transpordi, varustamise, meditsiini, hariduse ja kõige muu eest, ei maksa rapanuilased mingeid makse, kuigi turismist saadav tulu on märkimisväärne; ka hinnad on keskeltläbi kolm korda kõrgemad kui mandril.
Ei tšiillastel ega välismaalastel ei ole lubatud saarel kinnisvara omada, seetõttu pole seal õnneks veel pilvelõhkujaid ega luksushotelle.
Kuid ka vanast pole midagi alles jäänud. Lihavõttesaar on ilmselt kõige linnastunum paik maakeral – linnastumise protsent on täpselt 100, ehk kõik 3700 elanikku elab Hanga Roas, saare ainsas “linnas” (mis sai veevärgi, lennujaama ja elektri alles kuuekümnendate-seitsmekümnendate vahetusel).
Kogu saarel ei ole alles ühtegi küla ega ühtegi traditsioonilist maja, koobaselamutest rääkimata.
Linn ise on hale koopia Hollywoodi Polüneesia-teemalistest filmidest: kiiruga odavaimatest materjalidest kokkuklopsitud “bangalod”, igaühes meenepood, öömaja või baar. Uus kirik, kus rohkem lauldakse kui räägitakse. Ja surnuaed, päikepaisteline ja särav. Ning ongi kõik.
UNESCO hinnangud
Juhtusin hiljaaegu lugema UNESCO ülevaadet maailma turismiobjektidest, mis liiga intensiivse kasutamise tõttu hävinud või hävimisohus, ja märkasin üllatusega, et Lihavõttesaar oli selles nimekirjas hästisäilinute hulgas, samal ajal, kui Galápagose saari peeti hävimisohus olevaiks.
Jumal teab, mis ajast need hinnangud pärinevad, kuid olles viimase poolaasta jooksul mõlemat külastanud, tundub siinkirjutajale olukord suisa vastupidine: kui Galápagostel on võetud aktiivseid kaitsemeetmeid, rakendatud täielikku ehituskeeldu, turiste lastakse väga piiratud alale ja ainult kohaliku looduskaitsetöötaja-giidi saatel ning nähakse suurt vaeva hävinud liikide taastamiseks ja üksikute järelejäänud põllumeeste maade äraostmiseks, siis Lihavõttesaarel ei ole ma märganud mitte mingisugust kaitsetegevust – kuni selleni välja, et iga turist võib rentida hobuse, maasturi või ATV ja põrutada, kuhu süda ihaldab.
Omal ajal oli Lihavõttesaar ilmselt tüüpiline Vaikse ookeani palmisaar nagu sajad teised Polüneesia kolmnurgas. Metsad aga hävitati ammu enne seda, kui valged inimesed saart nägid.
Valdav osa polüneeslaste geenidest ja keelest pärineb Kagu-Aasiast. Nii arvabki suur osa teadlastest, et saare on asustanud lääne poolt tulijad, kes kasutasid vahepeatusena teisi Polüneesia saari.
Samas ei seleta see aga paljusid tõsiasju, kas või seda, et põhilised kultuurtaimed bataat, puuvill, kõrvits ja totora pärinevad kahtlusteta Lõuna-Ameerikast; samuti on Lihavõttesaare (ja mitme teise Polüneesia saare) ehitustehnoloogia ning kivikujud äravahetamiseni sarnane Peruu ja eriti Boliivia Tihuanaku omadega.
Esmalt juhtis sellele tähelepanu Thor Heyerdahl, kes oli ka esimene, kes Lihavõttesaarel arheoloogilisi väljakaevamisi läbi viis.
Tema hüpoteesi järgi asustati Lihavõttesaar – ja ühtlasi kogu Polüneesia – mitme lainena, sealjuures esimene neist tuli idast, Lõuna-Ameerikast.
Ehkki ta kogus oma hüpoteesi toetuseks hulganisti fakte, ei ole teadusavalikkus seda teooriat siiani tõsiselt võtnud (hoolimata viimasel ajal teostatud uuringutest, mis pigem kipuvad Heyerdahli toetama).
Igatahes elas omal ajal pärimuste järgi Rapa Nuil kaks rahvasugu – pikk-kõrvad (kes võisid olla tiuanakulaste järeltulijad), kellel oli hele nahk, kes olid pikka kasvu ning tavatsesid oma kõrvadesse riputada raskeid rõngaid, mis kõrvalesta õlgadeni venitasid, ning ilmselgelt kaguaasia päritoluga lühikõrvad, tõmmud ning üsna madalal kultuuritasemel.
Pikk-kõrvad sundisid lühikõrvalisi raiuma ja püstitama kivikujusid, millega viimased loomulikult rahul ei olnud. Ühel hetkel sai mõõt täis ja saarel algas ülestõus.
Pikk-kõrvad raiusid maha kõik saarel kasvanud puud ja ehitasid puittara, kuhu üritati tulelõksu meelitada kõik lühikõrvad. Ühe naisterahva reetlikkuse tõttu (nagu tihti ajaloos) läks see plaan vett vedama. Aga nii või teisiti, sõja või põllumajandamise tulemusena hävitas inimene puud saarel üsna hiljuti, mitte hiljem kui viissada aastat tagasi.
Oma osa saare floora vaesestamisel andsid loomulikult lõputud lambakarjad, kelle tõttu ei saanud aastakümnete jooksul tärgata ükski rohust kõrgem taim, samuti võõrliikide hoolimatu introdutseerimine, eriti eukalüptide istutamine (mis on hävitavalt mõjunud ka mitme muu piirkonna, nt Andide taimestikule). Millise hoobi on andnud eelkirjeldatu kultuurile, pole mõtet isegi kirjeldada.
Polüneesia pärand heaolu löögi all
Praegu on ka Lihavõttesaarel kõik Polüneesia-pärane väga in ja iga jutuajamine saareelanikega algab tema sugupuust. Paraku on aga Lihavõttesaar võtnud üle kõik halva Lääne kultuurist – arvutid, televisiooni, purgiõlle ja rämpsturismi. Midagi vana ja ehtsat võib parimal juhul leida salajastes aardekambrites, kuhu võõral loomulikult asja pole. Külastajale jääb võimalus saarel ringi rallitada, kujusid vaadata ja oma raha kohalikele turismiettevõtjatele anda.
Teenindajad on viisakad, kaunid ja ilusate valgete hammastega nagu kõik saareelanikud. Pole harv juhus, kui üksik valge naisturist armub lootusetult kenasse kohalikku noormehesse, kes kogu saarelviibimise aja tema eest hoolitseb ja mootorratta tagaistmel ringi sõidutab (loomulikult külalise raha eest).
On juhtunud, et saarelt lahkunud neiu armuvalu läheb nii suureks, et Santiagos loobutakse kojusõidust ning naastakse oma suure armastuse juurde – et näha südamekallima mootorratta tagaistmel järgmist naiivset valget tütarlast.
Ka teenindaja sõbralikkus ja viisakus kestavad täpselt seni, kuni turistilt on raha kätte saadud, pärast seda ei jätku tavaliselt viitsimist isegi hüvastijätuks.
Ja kui järele mõtlema hakata, pole siin midagi imestada. On ju valged kogu oma kontakti jooksul käitunud pärismaalastega palju ebaviisakamalt ja võikamalt, nii et siirast sõbralikkust oleks siin küll patt oodata.
Aga tagasi UNESCO nimekirjade juurde. Olen väga mitmel pool maailmas tundnud, et jõudsin kohale viimasel hetkel. Lihavõttesaarele jäin aga lootusetult hiljaks.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris veebruar-märts 2007.
Taustapilt: Shutterstock