Holland: tõeline unistustemaa
Ajakirja Avenüü toimetaja Riina Luik valdab hollandi keelt ja on Hollandisse lootusetult armunud. Allolevas spetsiaalselt Estravellerile kirjutatud artiklis püüab ta seda tuulikute ja tulpide riiki ka meie lugejatele lähemale tuua.
Üks tõeliselt oma maa
Holland on mingil kummalisel moel püsinud alati eestlaste unistuste- või lemmikmaade hulgas. Vähe on neid, kes sinna minna ei ihkaks, eesmärgiks ikka tuttavad Amsterdam, Keukenhofi lilleaiad või Zaanse Schansi imekaunid tuulikud. Hoopis rohkem on aga neid, kes seal juba kord käinuna ikka ja jälle tagasi kipuvad nagu armsama juurde. Nad jätavad võimalikult ruttu seljataha risti-rästi läbikäidud ja turistidest ummistunud linnad, kus hollandlaste endi ehtsat elu-olu peaaegu et ei näegi, ning kihutavad esimese jõepargase või rongiga, vedades kaenlas päevinäinud jalgrattaid, Hollandi “metsikusse” loodusesse.
Küllap on igaühel meist olemas “üks ja tõeliselt oma maa”, kus end alati hästi tuntakse ning kus lähedustunne selle maa ja kultuuriga on eriti tuntav. Kindlasti teevad ühe maa teistest armsamaks ja lähedasemaks paljud seigad, kuid üks on kindel – kogetud silmailul on selles üsna oluline osa. Kuid selleks, et end kuskil siiski päris omaselt tunda, peaksime mõistma selle maa keelt, inimesi ja kultuuri ning andma endale võimaluse ja luksuse vaadata kitsast bussiaknast avaramalt. Eks meiegi soovita ju oma külalistele Eestist ja eestlastest aru saamiseks sõita pealinnast välja, viibida eheda elu ja inimeste keskel.
Suvi on parim aeg seiklemiseks
Just suvel avaneb Holland teie ees kogu oma ilus ja lõpututes võimalustes. Sest olgem ausad, ka hollandlased ise kiruvad oma viletsat ilma, lõõskavat tuult ja lõputut vihma ning kogu kevad-suve (tihti hilissügiseni välja) on neil hoolikalt planeeritud kalendris jäetud päevad “tervise, värske õhu ja perekonna jaoks”. Nad ei tee midagi uisa-päisa ja veel vähem käivad nad mõtlematult ümber oma rahaga – kuid nii tervis kui perekond maksavad, ning mitte vähe. Niisiis veelkord – võtke ette reis suurlinnadest välja ja võite kindel olla, et näete ja kogete võrratult enam kui kuumusest lämmatavas linnas, sarnanete oma jalgrattaloksuga ja kaasavõetud võileibadega üsnagi oma väärikatele reisikaaslastele ning näete, kuidas Hollandis tegelikult elatakse. Ja ehk veel – tänu võileibadele ja jalgrattale tulete kindlasti odavamalt välja.
On peamiselt kolm läbiproovitud ja kindlat võimalust, kuidas Amsterdami tolm jalgelt pühkida: valida sobiv reisisuund ja astuda rongi peale Amsterdami suurest reisivaksalist, minna oma kimpsude-kompsudega reisivaksali taga asuvasse reisipargaste sadamasse või asuda kärmelt Mac Bike jalgratta üürikeskuse sappa ja kihutada seejärel kõige lühemat teed pidi linnast välja.
Edam ja Alkmaar: Hollandi juustupealinnad
Et end linnamürast veidigi välja puhata ja pisut ehedaid elamusi koguda, tulekski kõigepealt alustada lähedalt, näiteks Edamist ja Alkmaarist, mis pealinnast ca 20 km kaugusel. Kaunis teekond võib alata kohe esimesest rattalaenutusest, kui leiate kaardilt üles Amsteli jõe, mis otse linnasüdamest läbi voolab ning mis loogeldes hoiab teid eemale suurtest magistraalidest. Õige pea sõidate vaiksel kõrvalteel, kus teeäärt kaunistavad linnalähivillade kaunid siluetid, poldrimaastikul majesteetlikult sõudvad jõepargased, ja kindlasti märkate ka tuuleveskeid, kuidas siis muidu! Jõe ääres näete mõnusaid väikesi peatuskohti, kus on kindlasti teade, millal järgmine pargas teid peale võtab ja kuhu te sellega edasi saate. Jääge julgelt ootama, kui jalad esimesest sõidupäevast tuld löövad – Hollandis käib kõik nagu kellavärk ja kindlasti saate peale.
Hollandlaste endigi seas tuntud kui “juustulinnad” Edam ja Alkmaar püüavad teha kõik, et oma lippu kõrgel hoida. Kuulsad juustuturud ei ole Edamisse ja Alkmaari aga mitte imporditud turistilõks, vaid selle tekkepõhjus peitub sealse maastiku ja loodustingimuste eriliselt heas sobivuses piimatootmiseks, mis on kvaliteetjuustu valmistamise alus. Nii on see sealkandis olnud juba 14. sajandist alates, mil tehti väidetavalt esimene kuulus juustukera, mida päritolu järgi tänini Edammeriks kutsutakse.
Et avada päris oma juustuturg, tuli linnadel taotleda eriluba, mille Edam 1520. aastal Habsburgide keisrilt Karl Viiendalt ka sai. Kuulsad juustukandmise traditsioonid elavad edasi tänase päevani, kus hobusemehed või puuraamidega juustupoisid värsket juustu otse vabrikust või juustutöökojast turule kannavad. Seda au ei võimaldata aga sugugi igaühele, vaid ainult juustugildi liikmele. Potentsiaalne ostja teeb ettekantud juustust nö. proovilõike ning kui kaup on hea, viiakse juust kaalumiseks kaalukotta. Kuna hollandlased on alati kauplejarahvas olnud, siis pole praktiliselt linna või küla, kus puuduks kaalukoda. Kuigi paljud neist on tänapäeval kohvikud, restoranid või muuseumid, on nad endiselt külastamist väärt kui oma aja väärikuse sümbolid. Hommikused juustuturud toimuvad igal viimasel kolmel kolmapäeval juulis ja esimesel neljal kolmapäeval augustis, õhtune juustuturg aga esimesel augustikuu laupäeval. Et Edamis või Alkmaaris öömaja saada, pruugib teil üles otsida vaid mõni väike hubane perehotell või võõrastemaja, mida linnas on rohkesti. Kindlasti ei pea te ka oma jalgratast tänavale tukkuma jätma, või kui, siis pange see lihtsalt korralikult lukku.
De Hoge Veluwe: suurim rahvuspark
Tundub lausa uskumatu, kuid ka Hollandis võib metsi olla! Hollandlased nimetavad seda metsa ja parkidega kaetud kõrgendikuala ise oma maa tõeliseks südameks, sest just siin olevat asunud sadu tuhandeid aastaid tagasi Hollandi tegelik maismaapiir. Just siinsetes metsades ja parkides, milles looklevad kaunid ja romantilised jalgratta- ja matkateed, võite kohata hiidvanu puid, mille kasv ja ümbermõõt on aukartustäratavad. Hollandi metsad polegi tavaliselt nagu metsad, vaid lihtsalt suured, inimeste poolt puid täis istutatud alad. Hollandlased on oma maa sõna otseses mõttes ümber ehitanud, kuid samas pole nad unustanud korvata sellele tekitatud kahju. Seda enam on nad uhked Veluwe “pärismetsade” üle. Veluwe rahvuspargi kultuurisüdameks on perekond Kröller-Mülleri loodud kunstimuuseum koos imeilusa näidisaiaga. Rikkast saksa töösturiperest pärit Helene Müller ja tema abikaasa, hollandlane Anton Kröller, panid muuseumile aluse oma erakoguga ja annetasid selle 1935. aastal Hollandi riigile. Nüüdseks on see muutunud üheks enimkülastatud muuseumiks Hollandis. Siinse muuseumi ja seda ümbritseva parkaia ilu ja rahulikkus, lisaks Euroopa üks täielikumaid Vincent van Gogh’i kogusid ja pidevad uued näitused on kindlasti nautimist väärt. Eriti suurepäraseks teebki selle külastuse just jalgrattamatk, sest keset metsade ilu ja varjulisi alleesid jõuate justkui juhuslikult kauni lossini, mis on otsast-otsani täis Euroopa kauneimaid shedöövreid. Muuhulgas olgu öeldud, et väga paljud Hollandi muuseumid on tekkinud just nõnda nagu Kröller-Mülleri oma – erakogud on annetatud kogu oma hiilguses riigile. Näiteks Amsterdami kuulsad Kanalimajade muuseumid Willet-Holtuysen, Rembranti majamuuseum, Piiblimuuseum või perekond Loonide majamuuseum on olnud ehtsad hollandi kõrgaadli kodud, kus muuseumide käsutusse on jäetud ka oma isiklikud asjad.
Appeldoorn: Hollandi kuninglik suveresidents
Appeldoorni väikeses rahulikus raudteejaamas ei reeda esialgu miski, et olete jõudnud peaaegu et kuningliku pühamusse – Het Loo kuninglikku suveresidentsi. Suurejoonelise barokkaiaga ümbritsetud hoonetekompleks, kus teid otsekui märkamata jalutavad purskkaevude vahel muruplatsidel paabulinnud, on üle 300 aasta teeninud Hollandi kuninglikku perekonda. Kompleks valmis 1686. aastal ja oli 1975. aastani, mil suri eelmine kuninganna Wilhelmina, ametlikult ainult kuningapere kasutuses. Just kuninganna Wilhelmina oli see, kes läkitas oma volikirjaga Eestisse esimese Hollandi diplomaadi ning kelle allkirjaga dokumendid on praegugi meie Riigiarhiivis hoiul.
Pärast vajalikke ümberkorraldusi ja näituse-eksponaatide kogu süstematiseerimist avati palee 1984. aastal avalikkusele kui muuseum. Endistes kuninglikes tallides ja abiruumides on avatud nii püsiekspositsioonid kui näitused, millest huvitavaim on kindlasti kuningliku pere autode ja tõldade ekspositsioon. Seal seisavad kõrvuti nii suur kuninglik matusekaless, mis on tavakohaselt valge, kui ka äsja Willem-Alexandri ja Maxima pulmas kullast ja kaunistustest särav kuninglik pulmatõld. Samuti lihtne puust maalimisvanker, millega Wilhelmina loodusesse maalima viidi, ning väike armas lapsekelk, millele on alla monteeritud väike ahjuke soojade süte jaoks ning milles sõidutati tänast kuningannat Beatrix’i. Kindlasti on vaatamisväärsuseks ka Hollandi Riigikantselei ordenite ja aumärkide kogu, milles on esindatud nii ajast-aega Hollandi kuningakoja poolt kui ka kroonitud peadele ja selle pereliikmetele annetatud aumärgid. See ilu ja suursugusus on vastupandamatu!
Purskaevud töös 17. sajandist peale
Uhke barokkaed, mis on loodud 17. sajandi Hollandi eesrindlikumaid aia-arhitektuurireegleid jälgides, on põhiolemuselt muutumatult säilinud tänaseni. Aiad asetsevad tavakohaselt erinevatel tasapindadel, moodustades kaunite peenramustrite, purskkaevude ja kaskaadiga suurepärase terviku. Isegi purskkaevud on Het Loo aedades ühtejärge töötanud 17. sajandist alates. Paleehoone ise on üsna lihtsa ja praktilise lahendusega, kuid moodustab toretseva aiaga imeliselt harmoonilise terviku. Mõnel vaiksel suvisel õhtupoolikul, kui rahvast peaaegu ei ole, tekib tunne, et pere on vaid hetkeks oma tubadest aeda jalutama läinud – nii ehe ja elav on kõik. Muuseum ei ole ehitatud muuseumiks, vaid on midagi enamat – see on olnud kodu, näinud koos oma elanikega nii häid kui halbu aegu, kogenud nende hingust, elu ja ka surma. Just siin on toimunud mitmed ülitähtsad kohtumised, mis on mõjutanud nii paljude maailma riikide saatust – kõik see annab majale lõppkokkuvõttes hindamatu väärtuse. Hollandi asumaade suurus ületas hiilgeaegadel Hollandi enda territooriumi kuuekümnekordselt ning riigi mõjuvõim oli aukartustäratav. Arvata võib, et just see ehedus ongi paljude tõeliselt heade muuseumide eripära kõikjal maailmas.
Giethoorn: Hollandi Veneetsia
Ärge ehmuge, kui peate Hollandi Veneetsiasse jõudmiseks sõitma maha pika ja tüütu tee ning teile tundub, et nii lagedal maastikul ei saa ometi midagi huvitavat olla. Lelystadi kaudu Giethoorni poole sõites meenutage hetkeks, et kogu see maa on üles kergitatud merest, et sõidate endises merepõhjas, ja siis tundub seal lokkav põllumajandus lausa uskumatu saavutusena. Kui “uut maad”, Flevolandi, 1950-ndatel elanikega asustama hakati, ei saanud sugugi iga soovija sinna endale kodu rajada, vaid toimus pikk ja põhjalik valik parimatest parimate hulgast. Tänaseks on aga nn. super-talunikeks nimetatud tõestanud, et ka merepõhjas kasvavad kartulid ja õunapuud ning piirkond on üheks suurimaks agraarpiirkonnas kogu Hollandis.
Giethoorni imelist saladust ei reeda esmapilgul mitte miski: vett on ju Hollandis igal pool, väikseid armsaid maju ja imelisi aiakesi samuti, mis siis siin nii imelist võiks olla? Kuid on! Tuleb vaid üürida väike popsuv paadike ning asuda kanalitel seilama. Juba esimesel nn. veetänava ristmikul jääb hing ilust kinni – lopsakate, viimse ruutsentimeetrini hoolitsetud aedade ja lõputute sildadega kanalid avanevad kogu oma kauniduses. Sõidate mõõda rookatustega nukumajadest ja nurgapealsest, väikesele künkale sätitud külakirikust, peatute hetkeks, et astuda sisse pagaritöökotta või keraamikakojast, ja nii igal tänaval…. Kui lõpuks järvele jõuate, tervitavad teid suured puust lõbusõidupaadid, tumedad purjed rõõmsalt pungil, leiate keset järve ringi sõitva jäätisekioski ning külakese poole tagasi vaadates märkate, et see on taas uppunud rohelusse ning te oleksite justkui käinud võlulinnas, mis on hetke jooksul maa alla vajunud….
Ma imestaksin, kui te nüüd kohe oma reisikoti järele ei haara või õhates kalendrist puhkuse alguseni jäänud päevi ei loeks. Aga ega kõik peagi Hollandisse sõitma, sõitke kuhu iganes, selles loo mõte ongi!
Lugu on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris aprill/juuni 2002