Tarvo ja Inna Stint otsustasid puhkuse ajal käia Avise rendiautoga Horvaatias. Kuidas perereis Aadria mere äärde möödus ja mida oleks kasulik teada ka Estravelleri lugejatel, sellest kirjutab meile Inna Stint.
Horvaadid hindavad eestlasi kõrgelt
Kõik rahvad armastavad oma kodumaad ja peavad seda kõige kaunimaks. Horvaadid ise kutsuvad oma kodumaad “Meie Kaunike” – selliste sõnadega algab ka Horvaatia hümn. Suuruselt saab Horvaatiat võrrelda selliste Euroopa riikidega nagu Taani, Iirimaa, Slovakkia või Shveitsiga. See on avatud piiride ja lihtsustatud tolliformaalsustega maa, mis suhtub oma külalistesse kõrgeima austusega. Samas ei ole riik turistide poolt liigselt ülerahvastatud, kuigi kogu infrastruktuur ja külalislahked inimesed on nende vastuvõtmiseks valmis.
Kui otsustasime oma perepuhkuse veetmiseks sõita Horvaatiasse, küsisid paljud meie sõbrad, kas tõesti rahulikumat kohta ei leidnud. Eesti inimestes on juurdunud valdav arusaam Horvaatiast kui sõja tannermaast ja miiniväljadest. Nüüd võime neid rahustada väitega, et raske on ette kujutada Horvaatiast turvalisemat ja rahulikumat paika. Eestit teavad praktiliselt kõik horvaadid ja eestlased on seal tänu meie veretult kulgenud taasiseseisvumisele peaaegu kangelased.
Valitseb soe vahemereline kliima
Horvaatia on ühtlasi nii Kesk-Euroopa kui ka Vahemere riik. Siin on ranniku ääres 1185 saart, neist ainult 67 on asustatud. Seega, kui on tahtmine mängida robinsone või lihtsalt põgeneda argipäevast, leiab Horvaatiast selleks ideaalsed võimalused.
Horvaatia on kontrastide maa, kuid tõeline turismimagnet: põhjas on kõrged mäed, kus talvel suurepärased suusatamisvõimalused, sisemaal on palju metsa, rannikuala aga kaunis ja mägine ja mõnusalt vahemerelise sooja kliimaga. Hvari saar on muide Vahemere piirkonna kõige päikeselisem koht (keskmiselt 2715 tundi päikest aastas!). Kontrastina mõjuvad ka äärmiselt kaunis ja sõbralik rannikuala ning sõjast laastatud ja mahajäetud külad sisemaal, Bosnia-Hertsegoviina piiri ääres.
Turismi kõrghooaeg on Horvaatias suhteliselt lühike – juuli-august, seetõttu on tegelikult parim aeg Horvaatia külastamiseks juuni või september. Siis on hinnad odavamad ja turiste vähem, samas on sel ajal põhjamaalase jaoks nii õhu- kui ka veetemperatuurid vägagi sobivad.
Kauneimaks piirkonnaks on rannik ja saared
Horvaatias peab kindlasti külastama saari, neist Krkile ja Pagile saab sõita ka mööda silda, teistele suurematele viib praam. Horvaatias on kokku 50 jahisadamat ja 3000 kämpingut.
Et Horvaatiast võimalikult palju näha, on parimaks viisiks autoturism. Võimaluse korral oleks ideaalne sõita saarte vahel mootorpaadi või jahiga, mille võib kaasa võtta või kohapeal rentida. Ööbida saab hästivarustatud ja puhastes kämpingutes, arvukates kodumajutustes ning hotellides.
Kauneim Horvaatia piirkond on kindlasti rannikuäärne oma saarte, randade, kauni loodusega ja imesõbralike inimestega. Iga Horvaatia saar on omamoodi unikaalne. Üks tunnusjoon on neil kõigil siiski ühine – iga külaline on siin tõesti Külaline ja iga tema soov saab täidetud. Sul on võimalus maitsta kodusvalmistatud leiba ja suitsusinki, värskeltkorjatud mandariine või kala, mis on garneeritud koduse oliiviõliga. Horvaatia söögid väärivad nende maitsmist. Kui nimetame elu proosaks, siis külastust mõnele Horvaatia saarele võib nimetada luuleks.
Horvaatias on võimalik puhata väga mitmekesiselt – nautida imekaunist loodust, külastada iidseid veneetsiapäraseid linnu, sukelduda, sõita ratastega mägiteedel või lihtsalt logeleda rannas. Kindlasti tuleks kasutada igat võimalust kohalikega suhtlemiseks – saate unustamatuid elamusi nende sõbralikkusest, külalislahkusest ja väga meeldivast olekust. Nad on väga avatud ja omakasupüüdmatult abivalmis.
Kohalejõudmiseks tuleb läbida üle 2200 km
Meie pere valis Horvaatiasse sõiduks auto ja kohalejõudmiseks pidime läbima paljusid Euroopa riike (Läti, Leedu, Poola, Tshehhi, Austria, Sloveenia). Tagasiteeks valisime vahelduse mõttes teise marsruudi läbi Ungari ja Slovakkia. Kõik nimetatud riigid on eestlastele viisavabad. Autoga liikumisel peab varuma piisavalt aega – keskmiseks kiiruseks tuleb rannikualadel 50 km/h, kuna teed on mägised ja kurvilised. Seejuures teekate ja märgistus on eeskujulikud ja liiklus viisakas.
Oma reisi kolmanda päeva lõunaks jõudsime Horvaatiasse, Aadria mere kaldapealsel asuvasse linna Rijeka. Selleks hetkeks olime läbinud 2250 km. Kogu reisi vältel ööbisime telgiga kämpingutes, milles keskmiseks hinnaks 2 täiskasvanu ja 1 lapse (lisaks 1 telk + auto) eest kujunes 150 EEK. Juulis-augustis peab arvestama 20-30% kallimate hindadega.
Suurema osa oma reisist veetsimegi Horvaatia rannikul. Esimeseks ööbimiskohaks valisime ühe Krki saarel asuva kämpingu. Krk on Horvaatia suurim ja enimkülastatav saar. Siin on 2000-aastane Krki kindluslinn, kaunid väikesed jahisadamad ja rannad.
Järgmiseks peatuspaigaks valisime Pagi saare, mille eripäraks on selle ühes osas olevad kuumaastikku meenutavad pinnavormid. Siin tehakse ka kauneid pitslinikuid ja kõrgelthinnatud juustu nimega Pashki sir. Õhtuti istuvad üleni musta riietatud vanemad naised linnatänavate ääres pinkidel ja nokitsevad suurepärast näputööd teha.
Horvaatias on mitmeid UNESCO kaitse all olevaid linnu: Porec, Trogir, Split, Dubrovnik ja Sibenik. Kõik need linnad on äärmiselt kaunid ja külastamist väärt.
Reisimuljed vaid ülivõrdes
Külastasime ka Hvari saart, millele saab sõita ainult praamiga. See on looduslikult väga kaunis, Horvaatia kõige rikkama taimestikuga saar. Siin on kaunid looduslikud lavendliväljad, kust ka endale eriliselt lõhnava kimbu korjasime. Kokku käisime Horvaatias neljal saarel ja avastasime oma üllatuseks, et igaühel neist oli oma nägu. Seetõttu soovitame sealkandis viibides kindlasti külastada vähemalt mõnda saart. Neil kõigil on vähemalt kaks ühist omadust – kaunis loodus ja väga sõbralikud inimesed.
Olles külastanud Krki või Plitvicka rahvusparke, on raske ette kujutada, et kusagil võiks olla veel kaunimaid paiku. Uhkes suursuguses rahus astangult alla voolamas kosed, kaunid sinised (magedad) veed, nähtavalt kalu täis jõed, huvitavate taimedega kaetud mäed – see kõik jätab Teile unustamatu mälestuse. Rahvusparkides tehakse ka mootorpaadiekskursioone piki mägede vahel voolavaid jõgesid koskede juurde – see kulutus tasub end kindlasti ära.
Horvaatia külastamiseks varuge kindlasti piisavalt aega: see maa väärib igat kohalveedetud minutit ja võite olla kindel, et ei raatsi sealt lahkuda. Kui leiate, et see reisikirjeldus on pisut liiga emotsionaalne, siis on teil kahtlemata õigus – reis Horvaatiasse on alati emotsionaalne. Oleme oma reisist rääkinud mitmetele sõpradele ja nüüd, mil nemadki on seal käinud, levib ülivõrretes reisikirjeldusi omakorda nende suust.
Lugu on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris november/detsember 2001
Teemad