Nigesenide viimasest Itaalia-reisist oli möödunud napp kolm päeva, kui Karl-Kristjani abikaasa Anu hakkas kurtma, et tuleks tagasi minna. Oma puhkused veetsid Nigesenid Toscanas, Sansepolcro nimelise linna lähedal mäenõlval asuvas turismitalus.
Meie toskaanalugu sai alguse 1997. aastal, mil peatusime Itaalias teeveerel, kus üks talumees Toscana päikeses küpsenud mesimagusaid arbuuse müüs. Istusime seal paar tunnikest, sõime neid imelisi vilju ja nautisime kaunist ümbrust.
Tee viis Roomast läbi Firenze Veneetsia poole, sooviks osa saada kaunite Itaalia linnade võludest. Ometi oli tegu hetkega, mis toonasest reisist meile püsivaima mälestuse jättis.
Nii asusimegi otsima aega ja kohta, et peatuda mõnes kaunis Toscana maakohas. Aasta varem ilmunud Francis Mayesi raamatust “Toscana päikese all” polnud me veel midagi kuulnud. Õnneks. Muidu oleks võibolla eelarvamused tekkinud.
Nelja aasta pärast olimegi tagasi, piisavalt rumalatena planeerimaks toskaanapuhkust vaid nädalaks. Arvates ei-tea-mida tegime tänavu selle vea uuesti – jälle vaid nädal.
Olgu sellega kuidas on – ühel juulikuisel laupäeval ronisime taas autoga mööda pisikest teed Kuualpidesse, mille kõrgel nõlval asub La Conca – signora Serenella ja signore Aurelio imeline turismitalu. Meie eluasemeks sai jälle 16. sajandi kindlustalu keset 300hektarist maavaldust – mäenõlval kasvamas mets, kus elamas hirved, metssead, jänesed ja kõrgumas 300aastased kastanipuud. Seekord oli kaasas ka tütreke ning mäe otsas juba ees ootamas hulk sõpru, teised olid peatselt saabumas.
Puhkus turismitalus on imeline võimalus Toscana võlude tarbimiseks – piisavalt eraldatud, et nautida linnalärmi asemel kaunist loodust, ning samas küllalt lähedal kohtadele, mis võiksid huvi pakkuda.
Esimene päev möödus (taas)avastades La Conca talu, õhtupoolikuks olime piisavalt kohanenud, et ronida mäe otsast alla linnatuurile Sansepolcrosse, mis vastab igati keskmise tallinlase ettekujutusele tõeliselt vanast linnast.
Linna ümber on kindlustustevöönd ning müüri sees asub iidse hõnguga (renessanss)linnake. Ometi jääb ta väliskülaliste silmis teiste, suuremate ja kuulsamate Toscana linnade varju, olles selle tagajärjel igati meeldiv – kodune, vaikne ja inimsõbralik.
Aktiva ja passiva mees
Peamiseks turismiatraktsiooniks on kohalik muuseum, kus loomulikult eksponeeritakse mitmeid linna kuulsaima kodaniku Piero della Francesca pilte. Madonna della Misericordia jättis sügavaima mulje.
Piero oli – nii nagu renessansiajastule kohane – mitmekülgne mees, kes lisaks kunstiandele oli võimekas ka matemaatika vallas, kirjutas mitu geomeetriaalast traktaati ning rakendas teadmisi perspektiivist ka oma maalides.
Tema õpilaseks oli teine kuulsam sansepolcrolane, Leonardo da Vinci lähedane sõber matemaatik Luca Pacioli. Lähtuvalt oma õpetajast tegeles temagi valdavalt geomeetriaga, ent pärandas meile ka kahekordse kirjendamise raamatupidamisdokumentides.
Igal raamatupidajal on võimalik pildistada end Sansepolcros Pacioli ausamba ees – koos mehega, kes lõi aktiva ja passiva. Siiski kujunes meile Paciolist märksa olulisemaks Sansepolcro meelelahutuseks kohaliku köögi nautimine.
Juba möödunud külaskäigust tuttav Tirar Tardi vinoteek pakub lisaks veinile ka suurepärast kööki. Sealne peremees oli jõudnud meie esimese ja teise Sansepolcro reisi vahel ka Eestis käia ning tema suhtumine head veini hindavatesse eestlastesse oli nüüd juba ette positiivne.
Minge talle külla teiegi. Proovida võite ka restorani Al Coccio. Jällegi suurepärane miljöö, meeldiv teenindus, imelised toidud ja tõenäoliselt mitte ühtegi turisti.
Olles päeva meeldivalt Sansepolcros õhtusse saatnud, asusime järgmisel teele San Giminiano poole.
San Giminiano väikelinna kodanikel oli keskajal kombeks oma staatust rõhutada tornidega, mida sinna kerkis ligi kaheksakümmend.
Tänaseks on neist säilinud küll vaid paarkümmend, ent mänhättänlik skyline on endiselt võimas vaatepilt. Linnas ei puudu ka oma kaksiktorn, mis kummituslikult meenutab New Yorgis olnut. Kõrgeimast, 54meetrisest raekoja tornist avaneb linnakesele ja ümbritsevale maastikule suurepärane vaade.
Imekaunis, ent paraku turistide poolt täielikult pikali joostud – kohalik elu on peaaegu täielikult välja surnud ning tekkis mulje, et oleme sattunud miskisse kummalisse teenindusasutusse või teemaparki. Kurb, aga muljetavaldav sellegipoolest.
Aega jääb väheks
Mööda Toscanat rännates tundub olevat mõistlik pühendada ühele kohale terve päev, muidu muutub muljeterohke ringitormamine veidi hüsteeriliseks. Paraku on piirkond nii paljupakkuv, et seda libastumist ei suutnud me vältida.
Nii istusimegi jälle autosse ja selle asemel, et kuskil rahulikus kohas nautida imekaunist Siena piirkonna maastikku, tormasime edasi uute sihtkohtade suunas.
Seltskond jaotus kaheks. Arukamad valisid sihtpunktiks Bagno di Petriolo, juba rooma aegadest kasutatava loodusliku kümbla, kus mäeseinast väljuv kuum ja tervistav vesi pakub mõnusat vedelemisvõimalust erineva temperatuuriga looduslikes basseinikestes.
Selliseid leidub Toscanas muide hulgi. Üks kaunimaid neist on Bagno Vignoni, kus Tarkovski filmis oma Nostalgia. Supelda seal hetkel küll ei saa, ent seal läheduses on ka vaatamisväärsed Rooma kümbla varemed ning looduslik kümbluskoht Bagno San Philippo, kus on võimalik valida metsiku keskkonna ja kaasaegse suplusasutuse vahel. Mina soovitaks siiski looduslikku.
Jätsime oma mõistlikumad reisikaaslased bagnosid avastama ja suundusime ise Sienasse – linna mis on üks Toscana suursugusemaid.
Siena – keskaeg renessansi sünnikohas
Siena konkureeris läbi aegade Firenzega ülemvõimu eest Toscanas. Linna õitsengu kõrgpunkt langeb 13. sajandisse, kuna pidev võitlus Firenzega ja 14. sajandil Euroopas möllanud katk piirasid linna hilisemat arengut olulisel määral. Nii on tänaseks säilinud ainulaadne keskaegne miljöö.
Linna pärliteks on suursugune katedraal ja peaväljak. Katedraali ehitus algas 12. sajandil ning 13. sajandil sai sellest üks Itaalia gootika suurepäraseid meistriteoseid. Kiriku krüpti kaunistavad Donatello ja Ghiberti bareljeefid. Kirikust leiate ka kaks Michelangelo skulptuuri.
Meid ootas sees meeldiv üllatus. Sisenenud lõõskavast kuumusest jahedasse kirikuruumi võttis meid vastu Mahleri muusika. Olime sattunud eelseisva kontserdi avalikule proovile ning nõnda tekkis meil võimalus ühes maailma kauneimas kirikuinterjööris nautida vaimuvirgutavat muusikat. Kirikus peituvad kunstiaarded ununesid sel foonil täielikult.
Nauditav on ka Siena peaväljak Palazzo Publicoga (raekoda). See väljak võõrustab iga aasta 2. juulil ja 16. augustil hobuste võiduajamist, milles osalevad kohalike ajalooliste linnaosade esindajad.
Võistluse päeval hõivavad 33 tuhat pealtvaatajat väljakul kõik mõeldavad ja mõeldamatud vaatekohad ning kui soovite sellest suurepärasest meelelahutusest osa saada, siis katsuge endale varakult broneerida positsioonid mõnel rõdul või aknal.
Turupäev väikelinnas
Väsitava turistiksolemise vahetasime järgmisel päeval uniste puhkajate rolli vastu. Sansepolcros oli turupäev.
Igal teisipäeval täituvad sealsed tänavad kõikvõimalike kauplejatega ning erinevalt meie turgudest on tegu üritusega, kus ka väärikas linnakodanik peab võimalikuks osaleda. Näiteks meie talu perenaine ostis turult endale kingad.
Meie keskendusime valdavalt toidusektsioonile, et varuda eeloleva õhtusöögi jaoks värskeid ja autentseid toiduaineid.
Lahkusime turult noorte zucchinidega (suuri puiseid nuiasid, mida meil kiputakse suvekõrvitsa nime all müüma, seal ei tunnistata), zucchini õitega (valmistatakse pannil praetult vee ja jahu segus paneeritutena) ning liha- ja juustuvalikuga. Paraku on ajad ka sealmaal muutumas ning värske loomaliha ostmiseks olime siiski sunnitud poest läbi astuma.
Molluskid ja rannik
Uus päev viis pisema osa meie seltskonnast Aadria mere rannikule Marche maakonda kindla sooviga korra soolasesse merre sattuda ning mõnes kaunis kohas värskeid molluskeid süüa.
Olles eelnevalt näinud Aadria rannikut Veneto piirkonnas ning pilte tihedast turismirajoonist Rimini kandis, olime meeldivalt üllatunud: rannik muutub Numano linna juures kõrgemaks ja maalilisemaks, hinnad on veidi kõrgemad, ent seetõttu pole ka ülerahvastatuse probleemi ning rand on lausa paradiislik.
Aadria meri võttis meid vastu punaste lippudega; vetelpäästjadki olid lahkunud, et vältida tegelemist hulludega, kes sellise ilmaga merre otsustavad ronida. Samas ei tundunud meri kuigi ohtlik, vaid murdlaine tekitas hetkelise kahtluse.
Ronisime sooja vette ning peatselt kadus ka valvsus. Ühel hetkel avastasin end murdlainest, mis mind pöörase jõuga põhjast lahti rebis ning samas sinna pea ees tagasi virutas.
Peale mõningaid kukerpalle avastasin end üllatusega istumas madalas vees kaldast mõne meetri kaugusel. Laine tegi ebaõnnestunud katse mind tagasi rebida ja pääsenud ma olingi. Veidi kõhedusttekitav, aga põnev elamus.
Leitud restoran seevastu oli imeline. Värsked karbid, meriteod, austrid ja mõõkkala tekitasid õndsa äraolemise.
190 kilomeetrit tagasiteed Sansepolcrosse sõitsime mööda teekest, mis atlases oli tähistatud rohelise joonega – scenic road. Maaliline see tee oligi, kahel pool metsikud Apenniinide nõlvad, väiksed imearmsad külakesed ning taamal otse kaljudel rippuv pisike klooster.
Järgmine päev viis meid vanadele palverändurite radadele. Siirdusime oma ajutisest kodust mõnekümne kilomeetri kaugusel ja 1300 meetri kõrgusel asuvasse La Verna kloostrisse, mille rajas Püha Franciscus.
Varuge endale jäigema vedrustusega, piisavalt võimas pisem auto ja juba sinnasõit saab olema elamus. Meil ühtegi Murcielagot käepärast ei olnud ja osa naudingust jäi seega kogemata.
Soovite rääkida lindude keelt?
Otsustasime auto jätta külakesse mäeveerel carabinieride valvsa pilgu alla ja ronisime mäkke pisikest rada pidi Püha Franciscuse jalajälgedes. Peale mõningast higist pingutust jõudsime kloostrisse, mis võttis meid vastu pühaliku rahu ja müstilise atmosfääriga.
Kristuse sünnihetkel mäkke tekkinud lõhe ja Püha Franciscuse eluase tagasihoidlikus mungakongis ühelt poolt ning teisalt tänaste munkade hunnitu vaatega elamised on keskkond, mis hajutavad kõikvõimalikke eelarvamusi meie maailmast tagasi tõmbunud inimeste valiku osas.
Hoolimata isegi kloostrit külastavatest turistidest on seal säilinud aura, milles Franciscuse vestlused lindudega ja stigma kuuluvad pigem objektiivsesse reaalsusse kui religioosse müstika valda.
Külastage kindlasti palverändurite refektooriumi ja võtke klaasike jahedat valget veini. Või kaks. Ka eine ei tee paha hingele ega rahakotile – kirik pole ahne. Muide, autojuhidki võivad endale veini lubada, sest veinimaa Itaalia liiklusregulatsioon on ses suhtes liberaalsemalt meelestatud.
Õhtupoolikul viis Aurelio meid ratsaretkele kohalikesse metsadesse. Rõõmu jagus nii kuueaastasele tüdrukule kui tema vanematele – hobuse seljas istuvat inimest kipuvad loomad vist orgaaniliseks metsaelanikuks pidama, sestap nägime hirvi päris lähedalt.
Jänest ja oravat ka. Lapsele rõõmu kui palju. Lisaks möödusime konnatiigist, kus Itaalia pidurdamatud konnad krooksusid ka veel juulikuus.
Suurim, kuulsaim ja uhkeim – Firenze
Meie eelviimane toskaanapäev möödus Firenzes. Linnas, millele vaid päeva pühendamine on hullumeelsus. Samas – kui sa seal juba varem oled käinud ning oled valmis sinna tagasi pöörduma, pole põhjust ennast päris lõhki rebida.
Firenzes asub Euroopa vanim kunstigalerii Uffizi, mille Medicid rajasid renessansiaegsesse büroohoonesse (uffizi=offices=bürood) ja mis näikse ajaga igati kaasas käivat.
Igal pool aina enam rakenduv pildistamiskeeld oli ka siin jalule seatud. Samas – kui sa oled sattunud parima renessansskunsti kollektsiooni keskele, siis mida sa seal ikka pildistad. Naudid niisama – kogu Botticelli loomingu paremikku näiteks.
Või Leonardot, Raffaeli, Michelangelot või keda iganes te suudate nimetada ka veidi hilisematest ja mitte ninjakilpkonnade nime kandvatest autoritest. Näiteks Fra Angelicot, kes oli samuti firenzelane.
Viimase loominguga on küll nõnda, et kui te vähegi kunstihuvilised olete, tasub astuda läbi San Marco dominiiklaste kloostrist, mis oli selle vaga kunstniku koduks. Fra Angelico ei pidanud paljuks kaunistada oma freskodega kõikide munkade eluasemed.
Kaunid on need maalid ja kongid, mõned suisa imelised. Ajaloohuviline leiab San Marco kloostrist ka Cosimo Medici kongi, mis pakkus Firenze jõukusele aluse pannud mehele võimalust vaadata maiseid muresid ja rõõme distantsilt.
Cosimo kong on võrreldes teistega suisa sviit – kahekambriline. Teine selline kong on veel – Savonarola oma. Ilmselt vajas Firenzes suurema kaose korraldanud ja tuleriidal lõpu leidnud pühamees keskmisest kloostrielanikust veidi rohkem ruumi.
Muidugi on siin linnas veel toomkirik, mis on samavõrd uhke ja väärikas kui Firenze ise. Lähtuvalt Firenze toonasest positsioonist oli ehitajate eesmärgiks luua maailma võimsaim kirik. Koos eraldiseisva baptisteeriumiga ta seda kindlasti ongi.
Ehitajate ambitsiooni illustreerib kõnekalt fakt, et kiriku projekt nägi ette seninägematu suurusega kupli ehitamise – ettevõtmine, milleks vajalikke oskusi 1296. aastal olemaski polnud.
Kuplini jõuti alles 1418. aastal, mil järjekordne renessansi üliinimene Brunelleschi võitis avaliku konkursi ning projekteeris toestuseta 46meetrise läbimõõduga kupli.
Mõningased hõõrumised seoses tellija sooviga anda projekt üle Ghibertile, baptisteeriumi Paradiisiväravaks kutsutud ukse autorile, oleksid ettevõtmise peaaegu nurjanud.
Õnneks oli Ghiberti peagi sunnitud tunnistama, et kuppel ületab selgelt tema võimeid ja Brunelleschi viis töö selle majesteetliku ehitise osas lõpule.
Tänane toomkirik on üks natuke õnnetu koht. Põranda all paiknevatesse haudadesse on rajatud turistidele suunatud kaubanduspind ning lühikestes pükstes ja paljaste õlgadega ringi lällavad ameerika ja jaapani turistid rikuvad pühalikku aurat olulisel määral.
Tahate tunda ennast eurooplastena? Riietuge kirikut külastades väärikalt. Kui parajasti on toimumas missa, oodake tunnike ja missaga hõivatud inimesed vabastavad selle pinna jällegi turistidele.
Külastage ka Ponte Vecchiot – vana silda, millel paiknevad iidsetest aeagadest kullassepaärid.
Järgmisel hommikul ärkasin vara ning suundusin metsa, et jätta hüvasti La Conca kauni loodusega. Jalutuskäik viis läbi metsavälult, kus ees ootasid hirved; taas viis tee konnatiigi juurde, kus rohekad kahepaiksed endiselt kõrvulukustavalt krooksusid ning teekonda saatis ritsikate hoogne saagimine.
Toscanat jagub paraku alati rohkem kui aega ning alati on põhjust sinna tagasi pöörduda. Näiteks veinipiirkondadesse Montepulciano kandis või Chiantis.
Võiks külastada ka Toscana kunagist kultuurikeskust Arezzot. Või Pisat. Ning neid kohti on veel ja veel, soov tekib peatuda pea igas külas. Kohati ehmatav turistidevoog ei vähene Toscanas vist kunagi, kuid ära õnnestub sinna ikka mahtuda.
Kui just veel mõni Francis Mayes veel mõnda raamatut ei kirjuta. Huvitav, kuidas tal seal turistidehordidest piiratud Bramasoles üldse läheb?
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris august-september 2005.
Tekst ja fotod Anu ja Karl-Kristjan Nigesen