Island: elust vulkaani otsas põhjamaises Pompeis

“Seljalandsfoss paistab. Otsusta, kas sõidame selle juurde edasi või keerame ära ja võtame suuna sadamasse?” nõudis reisikaaslasest abikaasa. “Ah, sõidame edasi. Ei taha kogu aega ka autos kiirustades veeta, et igale poole jõuda. Peame tegema valikuid,” kogelesin vastumeelselt.

Niipea, kui möödusime sadamasse viivast teeotsast ja jõudsime järjekordse turistidest ülerahvastatud koseni, hakkas sisimast kostuma õrn kahetsusnoot. Sõites edasi mööda Islandi eriskummalist maastikku, mis tekitas tunde, nagu ei asukski me enam planeedil Maa, kahjutunne süvenes ning Heimaeyle minemise soov kasvas – oli see ju ikkagi must-see-nimekirjas.

“Tead, vaatame, äkki lõpuks ikkagi jääb aega üle. Kui me väga kaua kuskil ei peatu, läbime ehk teekonna kiiremini ja saame ka Heimaeyle sõita,” teatasin madala taeva all üle sammaldunud laavavälja kihutades. Nii juhtuski. Hea tempoga mööda Islandit ümbritsevat ringteed (Route 1) sõites jõuab selle kaheksa päevaga ilusti läbida, koos kõrvalekalletega – leiab mahti matkata, soojaveejärvedes supelda ja mõne tunni Põhja-Atlandil vaalavaatluselgi veeta. Kuna Island paikneb polaarjoone lähistel, on öösel sama valge kui päeval, mistõttu puudub tungiv vajadus magamise järele. Kesköine päike on ääretult veider. Tõsi küll, kõikjale sellegipoolest ei jõua, sest maalilisel mägismaal on vaja pidevalt autost välja hüpata – kas siis matkamiseks või selleks, et passida ja pildistamiseks õiget valgust tabada. Jah, Island on ääretult fotogeeniline ja kui te pole paadunud fotohuviline, on reisimine ilmselt palju lihtsam.

Seitsmenda päeva hilisõhtul veeresimegi oma renditud valge Honda CR-V-ga praamile viiva teeotsani tagasi, sadamas ostsime edasi-tagasi piletid, et järgmise päeva õhtupoolikul naasta ja tõelise loodusreisi lõpus aega ka Reykjavikis veeta. Päris nii see siiski ei läinud.

Vestmannaeyjar oma asukatega

Ehkki Vestmannaeyjari saarestiku peasaar Heimaey on pisike (13.4 km²) ja selle eluoluga tutvumiseks piisab ainult mõnest tunnist, ära kiirustama sealt ei kipu. Seda enam, kui oled saanud sina peale mõne kohalikuga, kel on varuks hulgaliselt lugusid oma juurtest ja kodusaarest. Neid ei hoita ainult endale, sest suurema osa aastast on saar isolatsioonis – sadam avatakse kevadel ja suletakse taas sügisel. Kellele sa ikka pajatad kui mitte turistidele, keda suvel jagub saarele nii kohalike kui ka võõramaalaste seast. Ühtlasi asub Heimaeyl suurim lunnide koloonia (mitte ainult Islandil, vaid maailmas) ja kui sul juba kaamera kaasas on, võid kindel olla, et mõni tund möödub kindlasti kaljuserval vahtides neid veidra väljanägemisega, kohmakaid ja ülimalt kiirete tiivalöökidega lindude kaadrisse püüdes.

Kuna saabusime Vestmannaeyjarile nädalavahetusel, mil ka kohalikud harrastavad reisida, sai keeruliseks veel üheks ööks hotellitoa leidmine. Olime enam kui nädala vältel ööbinud telgis, nagu õigele matkajale kohane, ja soovisime seejärel mõnuleda võõrastemajas. Administraator teatas, et vabu tube küll pole, ent andis mõista, et päeva peale võib paljugi muutuda ning annab endast parima, et meid ära majutada. Vahemärkuseks tuleks siinkohal mainida, et ehkki islandlane on küllaltki lakooniline, on ta ääretult külalislahke. Morni nägu kohalike seas näha ei õnnestu. Teenindajad tervitavad sind alati heatahtlikul ilmel ning abistavad igal võimalikul viisil. Ehkki islandlane tunneb muret järjest suurenevate turistihordide pärast, ei näe ebameeldivaid pilke kuskil. Paistab, et ainuke asi, millega rahul ei olda, on ilm, mis kipub vahelduma iga 15 minuti tagant ja talvine polaaröö, mil päevavalguse osaks võib pimedaimal ajal saada ainult paari tunni vältel. Ent islandlane ei kurda, sest majanduslikus plaanis läheb tal hästi. Nii hästi, et kaubandusketi üheks õhtuks sulgemine Islandi-Prantsusmaa jalgpallimatši pärast pole mingi küsimus.

Praamipilet ümber vahetatud ja kohaliku giidiga jutule saadud, algas seiklus, millest poleks tahtnud küll ilma jääda. Aitäh, Kudres, et mind tagant kiirustasid, kui mõne mäe otsa liiga kauaks passima jäin.

Islandi lõunarannikul asuvasse Vestmannaeyjari või Westmani saarestikku kuulub kokku umbes 15 saart. Suurimaks saareks on Heimaey, mis on ühtlasi koduks mitmele vulkaanile. Saarestiku ja ka maailma noorim saar on Surtsey, mis hakkas ookeanist kerkima alles 1963. aastal veealuse vulkaanipurske tagajärjel. Kohalike üllatus polnud väike, kui keset suurt vett oli ilmunud uus maa. Noorele saarele ei lasta tänase päevani kedagi ligi, jälgimaks selle elu kulgu ilma, et inimene kuidagi sekkuks, ning et näha, kui kaua läheb aega enne, kui saarel hakkab vohama taimestik. Teadupärast ei kasva laaval mitte midagi ja islandlased on näinud suurt vaeva, et saarel mingigi floora oleks. Island on ka riik, kus istutatakse kõige rohkem puid maailmas ühe elaniku kohta, sest iseenesest need lihtsalt ei kasva. Kuna Surtsey on inimtegevusest puutumata, siis omavolitsevad selle ümber vaalad. Õnneks või kahjuks ei lubata sinna lähedale ka uudishimulikke vaalavaatlejaid.

Elu vulkaani otsas

Vestmannaeyjari saarestiku märgilisemaid sündmusi leidis aset 1973. aasta jaanuaris, mil ainsal inimasustusega saarel purskas halastamatu Eldfelli vulkaan ja lõhestas maa, sundides evakueerima kogu saart. Kohalike jutu järgi olla ühena esimeste seast tuld märganud üks farmer, kelle koer öösel rahutuks muutus. Nähes tulejuga, tõtanud mees naabri juurde ja teatanud, et tal on vist hoovis vulkaan. Selle aja peale olid tulekeelt täheldanud mitmed Heimaey elanikud ja politsei, kes äratasid teisedki saarlased, kelle ainsaks ülesandeks sai põgeneda. Nii koguneti sadamasse, et kalalaevadega evakueeruda. Paljud siiski ei kujutanud esiti ette, et asi on niivõrd tõsine – oli neid, kes lootsid, et peagi saab koju naasta ega haaranud rahakottigi köögilaualt kaasa.

Elu Islandil on vägagi sõltuv ilmast. Sel korral oli ilmataat saarlasi soosinud tormiga – eelmisel päeval olnud ilmastikuolud nii kehvad, et kalurid jätsid merele minemata ja nüüd oligi võimalus nende laevadega mandrile pageda. Ent tõeline mürgel läks lahti alles siis, kui inimene pidi vulkaaniga ennenägematusse võitlusesse asuma. Tohutu laavavool mattis enese alla terveid tänavaid. Kuna saare peamine elatusallikas on kalatööstus, siis sadama laava alla jäämine oleks saareelule lõpu teinud. Päevakorda võeti plaan laava ärajuhtimiseks vähemtähtsale maaalale. Suurte inimjõududega hakati ookeanivett voolikute ja pumpadega, mida saadeti ka USA-st, laavale juhtima, seda jahutama ja selle kulgu muutma. Märtsiks saadi imekombel kurjale loodusjõule vastu ja nii jäid paljud kodud, kalatööstusega seotud hooned ja sadam laavast puutumata. See-eest mattus saar tohutu koguse vulkaanilise tuha alla, millest tuli hakata maju välja kaevama. Nii kutsutakse saart praegu põhjamaiseks Pompeiks. Tänavatel on praegugi püsti postid, mis tähistavad tuha kõrgust.

Vulkaanipurske kulgu on keeruline ette ennustada – see võib kesta nädalaid, kuid, isegi aastaid. Nii olid saladuslikud ka Eldfelli plaanid. Saarelt oli evakueeritud üle 5000 elaniku ja omavalitsus hirmul, et kui evakuatsioon liialt kaua kestab, ei naase enam keegi. Nii võeti nõuks mõne kuu möödudes lubada saarele tagasi mõnisada inimest, kes jätkaksid oma igapäevaelu ning levitaksid pagenuile teateid, et nende töökohad säilivad, kodud taastatakse ja saarele on mõtet naasta. Vulkaani tegevus peatus ametlikult juulis. Peagi hakati saarele naasma. Ajapikku saabuski tagasi 80% elanikest. 20% oli hirmul, kaotanud kõik või jõudnud alustada mandril uut elu.

Saar ise muutus tundmatuseni, see on oma mõõtmetelt 20% suurem. Alal, mis oli varem lame, kõrgub mägi, mis tegi lõpu külmadele idatuultele. Tekkinud Eldfell ehk Tulemägi on oma tipust siiani tulikuum. Kui selle otsa ronida ja tuhka käega kraapida, tunned selle kuumust. Veel 15 aastat tagasi küpsetasid saarlased oma hoovis näiteks leiba. Praeguseks on aias maa jahtunud, ent mäe otsas saab kokakunsti ikka praktiseerida, nagu seda ka mujal Islandil tehakse. Seistes vulkaani kraatris või selle otsas, võib teha endast maalilise pildi, taamal paistva 2010. aastal pursanud Eyjafjallajökulli taustal.

Järgminegi vulkaanipurse võib toimuda ootamatult, saare elanike sõnul juba homme. Ühtlasi puuduvat evakuatsiooniplaan järgmiseks purskeks. Üks mees oskas rääkida, et omavalitsuses tehakse alles evakuatsiooniplaani. Sellegipoolest käib vilgas arendustöö: laiendatakse, ehitatakse, remonditakse. Miks ometi? Kohalikud ütlevad, et ehkki saareelu pole kõigile, on see parim paik elamiseks. Ühtlasi annab kalatööstus väga hea sissetuleku. Saar lehkabki tugevalt kala järele, mis on võõrale külalisele äärmiselt ebameeldiv. Kohalikud nimetavad seda aga rahalõhnaks.

Sulelised ja spranga

Kui mandrielanikele (ehkki Island on isegi saar) mainida Heimaeyid, siis peale Eldfelli vulkaani ja kalatööstuse räägitakse veel merelindudest ja nende munade korjamisest. Vestmannaeyjari elanikele õpetatakse juba varajasest lapsepõlvest peale köitega kaljudel turnimist – traditsiooniline Heimaey spordiala, mida kutsutakse spranga‘ks. Saarlased liuglevad köitel nagu liaanid ja korjavad linnumune. Munade kogumisel kehtib oma koodeks: kui pesas on neli muna, võib võtta kaks; kui kolm, võib näpata ühe. Kohalikud ütlevad, et kuna lindude hulk ei ole vähenenud, küllap teevad nad siis midagi õigesti. Korjatud munad ei ole müügiks, vaid oma perele söögiks. Karmi talve aitavad aga peamiselt üle elada lambad, kes suvel vabalt mööda Islandit omapäi ringi ekskurseerivad ja tihti liiklusohtlikke olukordi põhjustavad. Saarel korjatakse ja kuivatatakse ka mererohtu.

Lindudest veel nii palju, et nõrgemad, kelle heidavad pesast välja ahned õed-vennad, korjavad üles kohalikud lapsed. Heidikud viiakse kingakarpides varjupaikadesse, kus tibud terveks ravitakse ja tagasi vabasse loodusesse lastakse.

Islandil olles tajud, kui väike on üks inimene looduse ja selle üüratu väe rüpes. Kui vulkaan purskab, siis on see selle suure jõu tahe. Hetkel oodatakse pikisilmi, mil Hekla tuld sülgama hakkab. Kui vulkaani ümber inimasustus puudub, siis islandlased ootavad seda imepärast hetke ning sõidavad maa erinevatest paikadest sellest osa saama. Kui aga tulemägi kõrgub kesk elavat inimtegevust, võib purse viia mõõtmatu katastroofini, nagu see oli Heimaeyl, mis asub ainult 35 minuti praamisõidu kaugusel Islandi lõunarannikust.