Vabakutseline ajakirjanik Hille Hanso on elanud Istanbulis juba üle kahe aasta. Tema sulest ilmunud “Minu Istanbul” tutvustab Eesti lugejale türklasi ja avab linna neid külgi, mida turist tavaliselt ei näe. Siit valik soovitusi ka Estravelleri lugejaile.
Rahmi M. Koç’i muuseum
Türgi ühe rikkaima perekonna asutatud Rahmi M. Koc’i muuseum, mis pakub põnevust igas vanuses avastajale. Vaimustavalt suur väljapanek kõigest, mis liigub: alates vanaaegsetest titevankritest kalesside, jalgrataste, uunikummootorrataste ja -autodeni välja. Transpordi ja tööstuse ajaloole pühendatud Koçi muuseum asub kauni Kuldsarve lahe kaldal. Seal saab minna uudistama nii allveelaeva kui ka lennuki sisemust ja piiluda otse restoranvagunisse, millega sõitsid Austria keiser ja viimane Türgi sultan. Muuseumis on ka planetaarium ja ajutised ekspositsioonid ning võimalik teha väike rongisõit.
Soovitus: lapsed ja pered, ajaloohuvilised, masinate fännid.
Energiamuuseum ja ülejäänud Santralistanbuli kompleks
satub külastaja üle-eelmisse sajandisse. Sürreaalsest sultaniteaegsest soojuselektrijaamast, mis kunagi andis suure osa Istanbuli elektrist, on nüüdseks kujundatud vahva uudistamisobjekt. Hiigelsuurte katelde ja juhtimissüsteemide vahel saab ise ringi käia ning mõnesse ka sisse ronida. Lisatud on ka tänapäevaseid interaktiivseid lahendusi, näiteks infrapunapildi tegemine, mängud magnetitega jne.
Energiamuuseum paikneb ülikooli territooriumil, kust leiab mitu mõnusa õhkkonnaga Kalamaja F-hoonet meenutavat söögikohta. Energiamuuseumi taga asub boheemlaslik kunstipark, kus võib pikutada suurtel patjadel ja vaadelda moodsa kunsti taieseid, millest osa ripub puudel, osa majade küljes.
Soovitus: lapsed ja pered, ajaloohuvilised, masinate fännid, kunstnikud ja boheemlased.
Rumeli Hisar? kindlus
Bosporuse lahe kõige kitsama koha kontrollimiseks ehitasid Osmani vallutajad Konstantinoopoli piiramise ajal kummalegi poole lahte võimsate tornidega Rumelihisar? kindluse. Tornid pandi püsti rekordajaga – nelja kuuga. Nendest sai vajadusel kahuritest pommitada iga laeva, mis üritas Bosporuse lahte läbida, ja nii mõnegi uhke kuunari saatuseks oli koos kogu pardal oleva varandusega Bosporuse põhja vajuda.
Kindluse sisehoovis oli väike amfiteater, maa-alune kaev ja kõik muu eluks vajalik. Võimsate tornide otsa saab praegu ka ronida, sealt avaneb imekaunis vaade Bosporusele ja teisele poole väina. Tornide otsas turvaääri pole, nii et kõrgusekartjatel võivad jalad värisema hakata! Konstantinoopol aga vallutati peatselt pärast Rumeli Hisari valmimist. Siis toimis kindlus pikka aega vanglana. Sügavad maa-alused vangikongid ajavad tänapäevalgi judinad peale.
Soovitus: lapsed ja pered, ajaloohuvilised, kaunite vaadete nautijad, arhitektuurihuvilised.
Pierre Loti piirkond
Prantsuse turkofiili järgi nime saanud piirkond on kaunite värviliste puitmajadega tänavate virvarr. Rippraudteega saab sõita üles ühele Istanbuli seitsmest tipust, kus avaneb vaade Kuldsarve lahele. Seal armastanud Pierre Loti kohvikus istuda, türklaste eluolu kohta tähelepanekuid teha ja kirjutada. Jalutuskäik alla läheb läbi surnuaia, kus näeb tihti kohalikke kadunud omastele austust avaldamas ja nendega juttugi puhumas. Kohvikud, turg, Eyüp Sultani mošee, surnuaed – kõik on türklaste armastatud kohad, seal võib istuda ja lõpmatuseni Pierre Loti kombel kohalike toimetamist jälgida.
Soovitus: lapsed ja pered, türgi köögi fännid, ajaloohuvilised, ilunautlejad.
Sapphire’i katus
Istanbuli kõrguselt teine hoone on kaubanduskeskus ja luksuskorteritest torn, mis asub ühes Istanbuli mitmest city-osast. Teiste kõrghoonete vahel ta ehk eriline polekski, kui kiirlift otse katusele ei viiks. Sealt avanev vaade tuleb alati üllatusena, kuna peaaegu terves ulatuses on näha Bosporuse laht ja ajalooline poolsaar, kuid samuti terve linn, mis oma lõpmatuses tõesti aukartust tekitab. Eriti omapärane on olla katusel palvuse ajal, sest siis kostab kõigist ümbritsevatest mošeedest muessinite kutsung, mis mõjub omapärase religioosse kakofooniana.
Sapphire’i katusekohvikus on ka väike kino, kus tasub läbi teha 4D-lennusimulatsioon Istanbuli kohal. Kui Istanbulis pikka aega olla ei saa, on simulatsioon omal jalal ringi käimisele erutavaks asenduseks ja peamised vaatamisväärsused näeb ära peaaegu autentsel kujul.
Soovitus: lapsed ja pered, arhitektuurihuvilised, modernse linnamaastiku nautijad, šopahoolikud.
Beylerbey suveloss
Hilisema Osmani ajastu sultani suveloss, mis asub Istanbuli Aasia-poolsel kaldal Bosporuse ääres. Enamasti imetletakse fassaadi Bosporuse kruiisil hoonest mööda loksudes, kuid tegelikult on ka sisseminek vaeva väärt. Selles uhkes suvelossis lõbustati paljusid kõrgeid külalisi, vastuvõturuumis oli bassein voolava veega, mida hinnati jahutava efekti ja rahustava vulina pärast. Piletihinna sees on ekskursioon giidiga, kes näitab külluslikult kaunistatud hoones ka sultani eraruume. Müüriga piiratud alal on näha kaunistustega paviljone, kus aadlikud kümblesid. Väärt kontrasti lisab Bosporuse sild, mis kõrgub peaaegu üle Beylerbey suvelossi.
Soovitus: Osmani kunsti ja arhitektuuri fännid, ajaloohuvilised, ilunautlejad.
Kariye Museum (Chora kirik)
Fatih’i linnaosa esimesel, välisel vaatlusel mitte eriti eriline Bütsantsi-aegne Chora kirik paneb sees aga ahhetama. Kirikus on säilinud suurepärased mosaiikidest ja freskodest kristlikud piltjutud. Kirik oli pühitsetud neitsi Maarjale ja seal jutustatakse mosaiikide abil nii Kristuse sünni- kui ka Maarja surmaloost ning kõigest muust, mis sellele eelnes ja järgnes. Kuna tollal inimesed lugeda ei osanud, oli mosaiikide eesmärk jutustada ja kinnistada usundilugu. Chora kirik asub väga lähedal Theodosius II ehitatud linnamüüridele, neile massiivsetele ehitistele võib otsa turnida ja sealseid omapäraseid vaateid nautida.
Soovitus: Bütsantsi kunsti ja arhitektuuri fännid, ajaloohuvilised, ilunautlejad, religioonihuvilised.
Nargile ehk vesipiibu suitsetamine Ortaköy’s
Ortaköy (tõlkes ‘keskküla’) on endine kreeka kalurite ja juutide asundus, millest on nüüdseks saanud erakordselt populaarne vaba aja veetmise koht. Kohalikud söövad kumpir’i (hiigelsuur küpsekartul erinevate täidistega) ja tõmbavad kohvikutes vesipiipu. Vesipiibumehed hoolitsevad klientide eest hästi: segavad vastavalt soovile aromaatseid tubakaid, uuendavad sütt ja toovad tellitud joogid lauda välgukiirusel. Tõeline lõõgastus on istuda ja jälgiga ehtelettide ääres toimuvat kauplemist ning visata söögist ülejäänud palakesi Istanbuli kuulsatele kassidele. Ortaköy kuulus mošee avati hiljuti pärast mitmeaastast restaureerimist, see on imeilus ja igati vaatamist väärt.
Soovitus: tšillijad ja mõnulejad, sõprade ja pere seltsis aega surnuks lööjad, Osmani arhitektuuri fännid, ilunautlejad, ehtefännid.
Istanbuli tulbifestival
Tulbid on pärit just Türgist ning tulp on ka Istanbuli sümbol. Igal kevadel aprilli keskel ja mai alguses ehib linn end tulbivaibaga – parkides ja haljasaladel üle linna kasvab kümneid miljoneid eri sorti tulpe. Kõige kaunim on tulbifestival Bosporuse-äärses Emirgani pargis, kus tulpidest on kujundatud jõgesid, mosaiike ja mustreid. Sellist sorti maailmas polegi, mida Istanbuli tulbifestivalil ei näe.
Festivaliga käivad kaasas tasuta kontserdid, Osmani kunsti töötoad, rahvatantsud ning kindlasti türgi peredele tähtis traditsioon – piknik pereringis. Festivali ajal lahvatab kevad ja õhk on täis lillelõhnu, mis panevad rinna õnnest paisuma. Paljud noorpaarid sihivad tulbifestivali aega, et end paari panna lasta, ja Emirgani pargis on tore noorpaaride pildistamist jälgida.
Soovitus: aiandushuvilised, ilunautlejad, Osmani kunsti fännid, lapsed ja pered.
Lugemissoovitus “Minu Istanbul”
Võta kätte ja loe selle artikli autori kirjutatud raamat enne Istanbuli-reisi läbi. Sa ei leia siit ilmtingimata juhiseid parimate söögi- või ööbimiskohtade leidmiseks, isegi mitte türgi vaiba soetamiseks. Leiad midagi hoopis olulisemat – sissevaate Istanbuli argipäeva, töökultuuri ja inimeste hoiakutesse.
Hille on Istanbulis mõneti võõrkeha: blond võrdõiguslane, kes justkui ei sobiks meeste domineeritud Türki. Või teisalt sobib ehk raamatu seisukohast üksjagu rohkemgi kui mõni vähem söakas ja leebem tegelane. Toimub ju tema ümber üksjagu põnevat, alustades meilegi tuttava “Teeme ära!” talgupäevaga, seiklustega intriigiderohkes ratsaklubis, sekka elamused supermoodsa Istanbuli haigla operatsioonisaalis ja värvikad igapäevased seigad.
Ehk siis lühidalt kokku võttes – kui sa oled selle raamatu läbi lugenud, on su silmad Istanbulis toimuva märkamiseks üksjagu treenitud.
Kui reisieelseteks taustauuringuteks jagub aega rohkem, siis tasub ette võtta ka Orhan Pamuki veel paraku eesti keelde tõlkimata “Istanbul”, mis avab lugejale linna lähiminevikku Pamuki lapsepõlveajast.
Arvustus: KARL-KRISTJAN NIGESEN