Jebel Musa – päikesetõus pühal mäel
Kord ronis mäekülge pidi üles mees nimega Mooses. Ronis, et kohtuda Jumalaga. Nüüd, aastatuhanded hiljem ronin ise sama mäekülge mööda. Lähen, sest tänastel inimestel on kombeks selle mäe tipus päikesetõusu vaadata. Tasahilju loodan saada kogemust, mis võiks olla midagi enamat järjekordsest ekskursioonist.
Retk Moosese mäele (araabia keeles Jebel Musa) on üks paljudest, mida pakuvad Sharm el Sheikhi reise korraldavad turismifirmad. Öisena, füüsilist pingutust nõudvana (mäe kõrgus on 2285 meetrit) ja tihti inglise või vene keeles toimuvana satub too meeldiv retk harva eesti turisti valikusse. Ometi on see Sharm el Sheikhi ekskursioonidest ainus, mis pakub ka kultuuriloolist elamust.
Nii istusin minagi ühel ööl bussis, mis peale pikka sõitu kõrbes pööras tolmusesse parklasse lugematu arvu teiste busside vahele. Olin seni arvanud, et mäkke ronimine pakub mõneti privaatset elamust. Nüüd leidsin end aga tohutu turistidearmee seas tolmust teerada pidi mäkke sammumas, seltsiks beduiinid, kes väsinumaid ja nõrgemaid turiste varitsesid.
Tee tähtede all
Siiski mitte sooviga röövida, vaid pakkudes võimalust kaamli seljas mäkke tõusta. Räägitakse, et kui sa pole eelnevalt beduiiniga tasu osas kokku leppinud, siis enne kaamli seljast alla ei saa, kui reisi lõpus küsitud summa ära maksad. Ei soovita proovida.
Kaasseiklejate harjumatu rohkus ununeb peatselt. Uskumatult selge tähistaevas pea seniidis asetseva Orioni vööga ja harjumatult selili lebava kuusirbiga pakuvad hunnitut vaadet.
Teekond mäkke pole just kuigi pikk – vaid kolm kilomeetrit, ent selle aja jooksul tõustakse 600 meetrit kõrgemale. Lisage tolmune pind, ootamatult teele ilmuvad kivid ning juhusliku vormiga lahmakatest trepp teekonna lõpuosas ja võitegi arvestada, et tegu on parajalt sportliku ettevõtmisega.
Natuke optimistlik tempovalik, veidi raskeks pakitud seljakott ning mitte just parim sportlik vorm tekitavad kummalise eraldumise ja peagi saadab mind vaid mu enda hingeldamine. Kui vaid neid kaamleid ees ei oleks! Iga paarisaja meetri tagant avastad end ootamatult pimedusest kerkinud kaamlile pea ees tagumikku tormamas.
Tähtede valgusest jääb maastiku hoomatavaks muutmiseks väheseks. Abiks on reisikorraldaja jagatud taskulamp. Samasugused taskulambid ülejäänud ronijate käes markeerivad teerada, mis jätkuvalt mäkke tõuseb.
Raja kõrval toimib aktiivne putkamajandus. Kaubaks lähevad Snickers, Mars ja kõik muu, mida turist oma eksistentsiks vajab. Ka kuulus karka tee, siin küll Liptoni sildiga pakikestest valmistatud.
Palverändurite rada
Ühel hetkel lõpeb Egiptuse valitsuse poolt 1959. aastal rajatud teerada ja edasi tuleb minna mööda vana palverändurite teed. See ongi too eespool mainitud korrapäratutest kivilahmakatest trepp “Patukahetsuse rada” – umbes 3700 astet, pärimuse kohaselt ühe munga poolt tõotuse täitmiseks laotud.
Veel natuke kannatamist ja vahetult enne tippu on viimane peatus, kus jällegi pakutakse võimalust kergeks kehakinnituseks. Kuivõrd Siinai poolsaarel on parajasti talv, on öine temperatuur kõrbes päris madal. Kuum tee kulub ära minulegi, olgu see pealegi paki-Lipton.
Peale paarikümneminutilist hingetõmbamist siirdun mäetippu.
Siin on rahvast palju. Isegi nii palju, et tekib tõsine kahtlus, kas ma üldse leiangi koha, kuhu toetada statiiv päikesetõusu pildistamiseks.
Meie seltskonnaga kaasas olev beduiininoormees juhatab mind kaljunukile otse mäetipus asuva Kolmainsuse kabeli taga. Eestis vist küll ei lubataks ühelgi turistil nii ebakindlasse kohta ronida. Ringi vaadates selgub, et ruumi jagub mujalgi: ilmselt suur osa ronijaid siiski tippu ei jõudnud.
Sean kaamera püsti ja asun päikesetõusu ootama. Peatselt tekivadki taevasse soojad värvitoonid. Kui seni oli kogu maastik, nagu ka tee mäkke, peidetud pimedusse ning puudus vähimgi aimdus ümbritsevast keskkonnast, siis nüüd hakkavad tekkima kontuurid. Tuleb välja, et olen päris kõrgel (teised tipud asuvad üksjagu allpool) ja mägi ise on üsna järsk.
Mulle on kõrb alati seostunud millegi lamedaga. Nüüd aga kerkivad igas ilmakaares sakilised mäed. Mulje on väga ootamatu ja väga võimas. Mäed võtavad aina selgemaid piirjooni, kuusirp kahvatub ja peagi on päike tõusnud.
Ühel hetkel ei jaksa enam pildistada. Istun mäetipus ja vaatan sõnatuna mulle avanenud uut maailma. Ka ilm muutub taas soojemaks. Päev on jälle kord alanud ning aeg on minna alla kloostrit vaatama.
Tee alla viib üle graniitkaljude ning ennist kitsana tundunud rada on kuidagi avaramaks muutunud. Imestusega avastan, et jalalihased ei olegi kanged. Kahel pool teed müüvad beduiinid suveniire, kuid need ei paku uue keskkonna avastamise tuhinas huvi.
Ühel hetkel pöörab palverändurite rada vasakule ja päikesetõusu imetlejate armaada jätkab teekonda mööda ülestulekul läbitud tolmust teed.
Ärge kuulake giidi
Giid teatab, et ka meie peaksime nõnda käituma. Olge teiegi meelekindlad ja ärge laske ennast giidist häirida. Pöörake rahulikult palverändurite teele ja teid ootavad uued avastused – kabel kivi kohal, mille varjus prohvet Eelija rääkis jumalaga; värav, kus eremiit kuulas palverändurite pihtimusi, et nood saaksid puhastunutena mäetippu tõusta; kalju, millel Aaron, Naadab, Abihu ja seitsekümmend iisraeli rahva vanemat ootasid mäetipus viibivat Moosest. Need lood tuleks enne mäele suundumist üle vaadata, see teeb retke kindlasti oluliselt põnevamaks.
Iidne rada kulgeb uhtorus müstiliselt vormitud graniitkaljude vahel ning viib otse alla kloostri juurde. Siit avaneb imeline vaade 4. sajandil rajatud Katariina kloostrile (Aleksandria, mitte Siena Katariina).
Klooster asub mäe veeres, kus Mooses kunagi lambaid karjatas. Siin asub kaev, mille ääres ta kohtus Jitro tütrega, kelle ta hiljem kosis ning kasvab põõsas, mille leekidest Jumal käskis Moosesel oma rahvas Egiptusest ära tuua. Osa allikaid väidab, et tegemist on sellesama ajaloolise põõsaga, teised mainivad, et on küll ajalooline, aga istutati VI sajandil ümber ja kolmandad, et palverändurid viisid algse põõsa reliikviatena kaasa.
Igatahes on tegu ühe vanima ja väärikaima kristliku kloostriga. Kaugel perifeerias asetsevana on see vaimu varjupaik eemale jäänud Kiriku sisestest võimumängudest ja pööretest, üle elanud VII ja IX sajandi ikonoklasmid, ning jäänud puutumata religioonide konfliktidest.
Kristlased Muhamedi kaitse all
Vastupidi – prohvet Muhamed väljastas kloostrile oma kaitsekirja. Nii ei tundugi imelik, et näiteks X-XI sajandil kaitses kloostrit muhameedlaste garnison. Sellest ajas pärineb ka eriti ootamatu detail: kloostris väärikal positsioonil asuv mošee.
Kloostri auväärset rolli kolme suure religiooni keskel näitab seegi, et Türgi sultanid vabastasid selle tollidest ning Veneetsia suhtus soosivalt Vahemerel seilavasse kloostri laevastikku.
Katariina kloostri Justinianuse-aegsed (VI sajandist pärit) müürid pakuvad meeldivat varju – talvel tuule ja suvel päikese eest. Suurem osa kloostrist on turistidele suletud, sest mungad vajavad vaimseks eluks rahu.
Külastajatele on avatud kloostri kirik ja pisike muuseum. Pilgu saab heita Moosese kaevule ja Põlevale Põõsale. Peale mäe otsas kogetud tunnetetulva on see aga ränduri jaoks enam kui piisav.
Kirik on põnev. Osaliselt VI sajandist pärinevad ikoonid loovad pühaliku õhkkonna, milles vaikimist paluv silt on üleliigne. Vaid jaapani turistid sädistavad nii nagu igal pool mujalgi.
Üks tõeliselt üllatav nüanss – kui õigeusu kirikus paikneb pühim ala harilikult ikonostaasi taga ning lihtsurelikul pole sinna asja, siis siin saate pühimasse paika pilgu heita. Seal asub kirikuga samaealine, Kristuse kirgastumist kujutav mosaiik (vt Matteuse evangeeliumi 17:1-3). Ilus. Tähelepanuväärsed on ka kiriku XI sajandist pärinevad puituksed (polegi muuseumis, vaid on funktsionaalsed tänaseni) ning muidugi ikoonid.
Võtsin vaevaks külastada ka muuseumi, täiesti ettevalmistamatuna ja teadmata, mida sealt oodata. Astusin sisse, maksin tagasihoidliku piletiraha ning jäin soolasambana seisma.
Olin küll kuulnud iidsest vahamaali tehnikast enkaustikast, ent siinsete VI-VII sajandi ikoonide ilu oli minu jaoks seninägematu. Kiht-kihilt puidule kantud, vahaga maalitud piltidel mõjuvad kujutised lummavatena. Lausa kiirgav Kristuse portree on üks maailma kuulsamatest enkaustikatest. Nendegi säilimise eest peame olema tänulikud Katariina kiriku isoleeritusele ja kaitstusele Siinai mägedes.
Lahkudes astuge läbi kloostri aedadest ning peatuge korraks iidsete oliivipuude all, mille vanust ei julge isegi oletada. Teada on, et isegi 600 aastat pole ühe oliivipuu jaoks mingi eriline iga. Nood seal kloostri aias on ilmselt vanemadki.
Tagasitee Sharm el Sheikhi viib läbi Siinai kõrbe, mis päikesevalguses kauneid ja hõrke värvimänge pakub.
Lõpuks veel sellest, miks on see klooster saanud oma nime Püha Katariina järgi (nagu ka Dominiiklaste klooster Tallinnas). Nimelt leidsid mungad samas lähedal asuvalt mäetipult selle pühaku säilmed, kuhu inglid olevat need Aleksandriast toimetanud. Too tipp on 300 meetrit kõrgem kui Siinai mäe oma, järgmine kord võite prooviks sinna ronida.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris veebruar – märts 2006.
Taustapilt: Shutterstock