Jõululoterii võitja auhinnareis New Yorki viis täide lapsepõlveunistuse

Paar päeva tagasi potsatas meie e-postkasti kiri Kristalt, kes meie Suure Jõululoterii kampaanias peavõidu võitis. Aprilli viimastel päevadel lennutasime ta oma kulu ja kirjadega LOT Polish Airlinesi pardal New Yorki, aga nüüd on ta õnnelikult tagasi ja nõus reisimuljeid ka meiega jagama. Allpool toomegi teieni Krista mõnusalt emotsionaalse reisiloo!

See, kuidas ühel hetkel saab lapsepõlveunistus teoks, on kummaline. Mäletan siiamaani naabritüdrukut oma lilla nätsuga lehvitamas ja ütlemas, et tädi Ameerikast tõi. Sellest ajast jäi hinge kriipima: nii kaugele mina vist iialgi ei saa… Kuidas ma üldse teadsin, kus asub Ameerika? Olin siis umbes 10-aastane.

2011. aasta 21. detsembri õhtul meilboksi avades ei saanud ma aru, kas see on mingi nali või mis toimub. Jutt käib peavõidust ja lingidki puha juures, et reisiga tutvuda. Kutsun mehe appi, et koos ehk saame pihta, kas halb nali või tõsi taga. Olin sootuks unustanud, et täitsin sõbra saadetud Estraveli jõululoterii kupongi.

Kahe päeva pärast võtan julguse kokku ja helistan Anu Vanele, sest tema selle kirja mulle saatis. „Oi, kui tore, et helistasite lõpuks! Olete reisi välja valinud? Jaa, Estravel tahab teid reisile saata!” Ja läheb asjaajamiseks.

Läheneb 27.aprill, mil meie seiklus peaks algama. Ei usu, et ma tõesti New Yorki külastan, kuni hetkeni, mil tollid ja kontrollid on öösel loa andnud, et palun, minge lõbutsege, aga lennake tagasi ka. Reisikaaslaseks võtsin oma abikaasa.

Libataksosõit

Meie plaanid sõita hotelli lennujaamast väljuva odava bussiga läksid lörri, kuna lend hilines kolm tundi ja bussile pileteid müüv tädi oli tõenäoliselt juba koju läinud.

Seiklesime pisut lennujaamas ja põrkasime kokku kahe poolakatest paariga, kes samuti tahtsid bussiga linna saada. Samal ajal tiirutas nagu mesilane ümber meepoti meie ümber libataksojuht, kes meid lõpuks ka rajalt maha võttis. Mis seal ikka, vähemalt saime otse hotelli ette.

Teiseks päevaks oli kallis „taksosõit” unustatud. See sõit oli ka ehe näide, kuidas NYCs liigeldakse, 120 km/h. Hea küll, esialgu oli tegu pikkade vahemaade läbimisega, tunnelid ja sillad, kuid ka seal olid valgusfoorid. See, kas turvavöö oli kinni või mitte… Tagaistmel loksusid ikka hoogsalt sõidurütmis kord ühele poole ja siis jälle teisele poole ja otsisid lisakohta, kust kinni hoida.

Kui poolakad olid hotellidesse ära jagatud, hakkas autojuht meiega vestlust arendama. Ta oli ennegi eestlasi sõidutanud ja teadis, kus Eesti asub, sest esmasel kokkupuutel eestlastega oli ta koju läinud ning otsinud selle koha kaardi pealt üles.

Hotell Courtyard by Marriott Midtown East

Hotellitoast avanes tuledesäras linn – linn, mis iialgi ei maga. Hotellil oli 31 korrust ja meie asusime 30. korrusel. Sellele vaatamata oli pidev müra ja tänavaelu üles meile kuulda. Esimesel ööl me kõige paremini ei maganudki just selle harjumatu müra pärast, kuid harjusime ja edaspidi see meid ei seganud. Hotelli plussiks oli tasuta hommikukohv ja arvuti kasutamise võimalus 12. korrusel. Kõigele lisaks oli hotellil super asukoht kesklinnas.

Hotelli vastas asus umbes sama kõrge büroohoone ja igal ööl tuled seal lihtsalt põlesid. Isegi televiisorid olid välja lülitamata. Inimesi liikvel polnud. Kuid ühel viimastest õhtutest, kui jõudsime hotelli tavapärasest pisut varem, märkasime, et inimesed teevad veel tööd. Kell oli 21.30. Üks meesterahvas istus paberihunnikutega laua taga ja teine mõnusasti tugitoolis, nende vahel käis aktiivne vestlus.

Mõne hetke pärast võeti rahulikult portfell, visati selga poolmantel ning tööpäev sai läbi. Võimalik, et nüüd mindi kuhugi söögikohta ja alles siis koju. Tõenäoliselt võisime hommikuti nende inimestega Oxford Cafes kohtuda.

Oxford Cafe…

… kujunes meie lemmiksöögikohaks. Jäi meile kohe hotelli lähedale ning seal sõime oma hommikusöögi ja õhtusöögi. Lõuna sõime seal linnaosas, kus parasjagu viibisime, kuid üldiselt oli Oxford Cafe Manhattanil esindatud.

Meil ei õnnestunudki toituda hamburgeritest, joostes mööda New Yorki ringi. Üldiselt on see vale arusaamine, et NYCs inimesed söövad kõndides (tõenäoliselt müüt filmidest). Neil on küll kohvitopsike ja söögipakike näpu otsas, mida kiirsöögikohtadest enne tööle minekut kaasa ostetakse, kuid kõnni pealt sööja oli harv nähtus. Ja meie lemmikkohast ostsid süüa nii ehitaja kui ka soliidne pintsaku ja lipsuga meesterahvas, rääkimata naistest.

Manhattani lõunatipu külastus

Praamisõit viis Staten Islandile ja kestis umbes 25 minutit. Praamisõidu eesmärgiks oli näha vabadussammast ning Manhattani siluetti, mis on Maire Aunaste ühest intervjuust eredalt meelde jäänud. Ilm oli küll päikeseline, kuid tuuline.

Kuna tahtsime vältida pikki järjekordi ja tundidepikkust seismist ning renoveerimistööde tõttu poleks nagunii vaskdaami krooni alla pääsenud, loobusime sõidust Liberty saarele päris samba juurde. Kuid praamisõit Staten Islandile möödus Vabadusesambast piisavalt lähedalt, et eesmärgi saime täidetud. Pärast praamisõitu saime sooja Staten Island Ferry terminalis kuuma suppi süües.

Esimesel kahel päeval vaatasime kõrghooneid ja imestasime, et küll on ikka suured, kuid hiljem oli see juba nii loomulik, et ei pannud enam tähelegi. Kaksiktornide asemele ehitati juba usinalt uut vabadustorni. Kuna see piirkond oli ehitustegevuse tõttu piiratud ja Ground Zero vaatamiseks oli vaja mingeid passe, mida ei jagatud värava peal, jäi meil see külastamata. Hiljem me alla lõunatippu enam ei sattunud.

Jalutamas käisime ka Hiina ja Itaalia linnaosades, mis jätsid suhteliselt lohaka ja räpaka mulje. Tõtt-öelda ega väga ei kippunud sealt midagi ostma küll. Esimesel päeval käisime ka Brooklyni sillal. Õhtupimeduses on sellest tehtud imelisi pilte, kuid meie sinna pimedas ei jõudnud. Selleks et ette võtta jalutuskäike nii päeval kui ka pimeduses ühte ja samasse kohta, oleksime pidanud tunduvalt kauem NYCs olema.

Kuulsal Wall Streetil käisime ära, kuid katse börsil tegutsemist jälgima minna luhtus. Tänaval toimus mingisugune demonstratsioon, kogu börsihoone oli piiratud metallist piiretega ning politsei pidas korda. Tänav oli iseenesest hästi kitsas ja kõrghooned võimendasid seda muljet veelgi.

Rockefeller Center ja pilvelõhkujad

Kui kodus vaatamisväärsuste teemal eeltööd tegime, tundus 70 korrust „uau!” kui vinge. Rockefeller Centeri külastuse võtsime ette kohe esimestel päevadel ja ei jõua ennast ära kiita, sest järgnevad ilmad olid meie ootustele vastupidiselt vihmased ja pilvised. Tol päeval aga oli ilm ilus, päike paistis ning 67. korrusel pingi peal nina päikese poole istudes oli tunne, et tahaks nautida head veini või šampust ja aja seisma jätta.

Aga 67 korrust… sellest ei saanud arugi. Sarnaseid kõrghooneid ümberringi oli palju, nii et nad ei tundunudki lõppkokkuvõttes üldse nii kõrgena. Vaade oli muidugi võrratu. Pildiklõpse sai tehtud siitpoolt ja sealtpoolt. Omaette kogemuseks kujunes liftisõit. Nimelt oli lifti lagi tehtud klaasist ja oli võimalus näha oma teekonda üles tippu, samal ajal aga kuvati klaasile tähekesed ja muu graafika, mis meenutas sõitu kosmosesse.

Rockefeller Centeri tipus päikest võttes saime jutu peale ka ühe hollandlasest prouaga, kes oli suutnud oma fotoka pildi tegemise koha pealt ära keerata ja paika ei saanud. Keerasime tal selle paika ja tänutäheks klõpsutas ta ka meist pildi. Hämmastas see, et ta ei teadnud, kus Eesti asub! Lubas kodus kaardi pealt järele uurida. Väga palju küsiti meie käest, kust me pärit oleme, isegi poes.

Empire State Buildingi külastuse jätsime ära ja valisimegi justnimelt Rockefeller Centeri, kuna kodutööd tehes selgus, et paljud olid Empire State Buildingus pettunud. Vaateplatvormile pääsemiseks pidi ootama üle tunni. Rockefeller Centeris meie igatahes järjekorras ootama ei pidanud, ilmselt ka seetõttu, et asusime kõrgust vallutama juba hommikul ja rahvamassid olid veel väiksemad.

Kindlasti oleks elamus omaette olnud, kui oleksime külastanud üht kõrghoonet pimedas, päikeseloojangu ajal, kuid aeg kadus kiiresti käest. Tundub, et Empire State Building oli igal õhtu ise värvi tuledes, sest ühel õhtul oli hoone ülemine osa õrnroosa, teisel õhtul aga juba sinine-valge-punane, mis paistis kaugele ja oli imeilus.

Times Square

Õhtuhämaruses seadsime sammud maailma ühele kuulsamale tänavale just oma neoonreklaamide poolest. Ja me ei pidanud pettuma. Glamuuri ja sära ikka jagus! Reklaamid jooksid kogu pilvelõhkuja ulatuses alt üles välja. Uute reklaamide paigaldamisega läheks raskeks, sest vaba pinda tundus väga vähe olevat järele jäänud. Tuhanded hõõguvad lambikesed olid justkui õhugi soojemaks kütnud. Ainult pilk taevasse kinnitas, et oli ikka öö.

Ja milline rahvamass! Millises Eesti linnas kohtab õhtul kell 23 sellist massi lihtsalt linnatänaval ilma igasuguse ürituseta? Tore kooslus tekkis McDonaldsi ees, kus oli uhke hobuserakend ning foori taha jäid seisma kolm ülirahulolevat mootorratturit vingelt tuunitud sõiduriistadega. Nad ei keeranud mitte üht pilku ka rahva poole ja nende olekust õhkas meeletut rahulolu ja naudingut sellest tähelepanust, mis neile osaks sai. Tore oli jälgida üht ümarat kollase vestiga meesterahvast, kes kõndis ja naeratas ning vaatas neid motomehi, nii nagu me kõik.

“Seksi ja linna” ekskursioon

Ilm oli väga halb, vihma sadas ja meil vedas, et suurem osa ajast veetsime bussis mööda linna sõites. Näidati seriaalist filmiklipikesi ning linna peal kohakesi, kus võtted toimusid. Külastasime kohta, kus Carrie ja Bigi pulmad toimusid, ja käisime keskpäeval baaris, kus pakuti viinakokteili. Ka see oli üks võttekohtadest.

Muidugi ei pidanud viinakokteili keset päeva jooma, aga kui terve bussitäis fänne ennast mõnusasti baarileti taha istuma sättis, ei saanud ju ise ka kehvem olla. Kokteili hind oli 9 dollarit ja nii kallist kokteili polnud ma varem joonud. Maitse oli, nagu oli.

Giidi ühel lemmiktänaval oli umbes 35-minutiline butiikide külastus, kuid suurte ostukottidega saabus sealt vaid üks paarike, naine nuttes, et nii palju jäi poodi maha. Meie ei osanud sealsest kaubast midagi arvata, peale selle, et kallis oli. Pärast šoppamist pakuti bussis imemagusat suhkrukreemiga muffinit, mis pidi hambad lahti võtma.

Loomulikul käis ekskursiooni sisse ka sekspoe külastus. Mingeid võrdlusi ma küll tuua ei oska, aga valik paistis lai. Kas keegi sellest poest ka mõne imevidinaga ära tuli, ei pannudki tähele. Mehi oli meil ekskursioonil kaasas vaid neli ja giidi sõnul on nad tavaliselt bussis magama jäänud. Ka minu kaasalasel kippus uni peale tulema.

Kokkuvõtteks meeldis ekskursioon mulle seetõttu, et saime kiiremas tempos külastada Manhattani linnaosa, kuhu me ise ei oleks nagunii jõudnud. Bussiga sõites nägime linna teisest vaatevinklist ja kõrgemal istudes sai ka parema ülevaate.

Central Park on mõnus!

Täiesti arusaadav, miks see park nii populaarne on. Kesk suuri kivilahmakaid on ehe loodus, kus näeb korraga kümmet oravat aktiivselt tegutsemas, parte sulistamas ja lilli õitsemas. Ja see rohelise ja kõrghoonete kooslus, mis avanes pargi alguses… See on super!

Enne parki jõudmist oli kuulda muruniiduki häält ja see tekitas kodutunde. Pargis sees, kus on ilus roheline ja kõrghooneid ei paista, oli meil tunne nagu tavalises kenas pargis ikka. On meil Eestis ju ka rohelist loodust ja ümberringi ilusaid parke.

Sellele vaatamata jalutasime ja nautisime kevadet, kus rododendronid olid juba täies ilus, nartsissid juba õitsenud ja tulpidegi aeg hakkas otsa saama. Loodus oli nii palju eespool. Pardid, nii nagu meilgi, ei võõrastanud inimesi ning ikka ootasid, et midagi poetatakse vette ka nende jaoks.

Metroos ja tänavail

Metrooga sattusime sõitma tavalise tööpäeva lõpus. Ükskõik, kas tegu on naisterahva või soliidselt riietatud meesterahvaga, kui ta astub metroosse, pistab ta kõrvaklapid pähe, mitu meetrit juhet ripub taskust välja, ühe käega näpitakse telefoni, mis on juhtmetega ühendatud, ja teises käes on kott. Või teine variant – ta seisab, kõigub ja loeb ajalehte. Metroo on pungil rahvast täis.

Metroosõitu ei tasu NYC külastajal karta, see on tegelikult väga lihtne. Pead lihtsalt teadma, kas tahad sõita üles- või allalinna. Pileti saab osta piletimasinast. Kui järgida ekraanil kuvatavaid teateid, pole pileti soetamises midagi keerulist. Ka metroos istudes ei pea pabistama, millal välja hüpata, sest peatused hõigatakse maha. Lisaks on metroo seinal puust ette ja punaseks peatused kirjas ning jooksev info on ka tabloona: mis hetkel on ja mis tulemas on.

Tänavapilt on NYCis suhteliselt tume ja hall vaatamata sellele, et poest võib saada ülierksaid ja lõbusaid riidetükke. Hommikuti hakkas hallist massist silma kaugelt särav roosa lips või ka roosa pluus. Ei saa küll järeldusi teha, kuid kui tegemist on aprilli lõpuga, siis ilmselt lihtsalt ei saa enam paksult riidesse panna. Paljud naised käisid varbavahedega, suvekingadega, ülemises otsas villane poolmantel. Seda oli kummaline vaadata, sest vihma ladises ja tõenäoliselt oli kõigil võimalik enne väljatulekut ka temperatuuri jälgida, kuid riideid oli naistel hämmastavalt vähe seljas ja oli näha, et neil on külm.

Väga paljudel oli seljas seelik või kleit ja jala otsa susatud tossud. Mõtlesime, et kas kontoris ikka vahetatakse need kõpskingade vastu välja? Oli ka neid, kes kõpsutasid ülikõrgetel kontsadel mööda linnatänavaid.

Mis hämmastas, oli see, et tänavad on musti prügikotte täis. Tekitatakse suured hunnikud ja millal need ära viiakse, pole õrna aimugi. Lausa suure käruga lükatakse välja umbes 20 prügikotti ja laotakse tänava peale hunnikusse. Lisaks tõsteti ühest kohast tänavale printerid.

Esimesel päeval tundus liiklus jalakäijana harjumatu. See, et fooris on punane käsi või lubav kõndiv inimene… Ma ei tea, need vist on soovituslikud jälgida. Üldiselt foorist väga palju kinni ei peeta, kui just kaugelt ei tule suure tuututamisega mõni auto. Ja isegi siis jääb inimene poole sõidutee peale seisma, aga eest ära ei tule. Roolis olev inimene on tigedusest juba sinine, aga naine seisab keset teed ja püüa siis ise mööda saada kui tahad.

Kuigi tänavatel tundub olevat selline tohuvapohu, toimub ometi liiklemine rahulikult ilma igasuguse kaoseta. Osades kohtades oli reguleerijaks ka veel politsei, kuid jalakäijad ei teinud sellest väljagi, samuti autojuhid. Nad küll juhindusid reguleerijast, kuid kedagi rajalt maha ei võetud, kui foori kollase tule ajal edasi sõideti.

Kõige raskem oli šoping!

Külastasime ka New Yorgi raamatukogu, kus leidsime oma suureks üllatuseks Eesti Entsüklopeedia sarja, põikasime sisse kahte kirikusse ning loomulikult ei möödunud reis ilma šopinguta. Viimane osutuski meie jaoks kõige raskemaks, kuid me tulime toime ka sellega.

Valdavalt sooritasime ostud šoppajate mekaks kutsutud 5. avenüült ning sinna lähedale jäävast kaubamajast Macy’s. Sinna sattusime kogemata suurel allahindluse perioodil ja lisaks saime kupongi, millega sai veel omakorda allahindlust. See kaubamaja on tõesti suur, sest eelmisel päeval külastatud osakonda ei leidnud me järgmisel päeval kohe üleski, kuigi olime enda arvates kavalad ning jätsime korrused ja liftid meelde. Macy’ses on ka veel poolkorrused, kuid seda me kohe ei teadnud. Esialgu arvasime, et hargneme, mina naisteosakonda ja mees meesteosakonda, aga sellest mõttest loobusime küll kiiresti.

Väga palju jõudsime New Yorgis vaadata, kuid veel rohkem jäi vaatamata. Ehk järgmisel korral. Igal juhul suur tänu Estravelile selle unustamatu kogemuse eest ja selle eest, et nad selliseid tõelisi üllatusi inimestele valmistavad!

Teemad