Kajakiga ja jala Põhja-Kõrvemaal – ja Šveitsi minna pole vajagi
Suveniiriputkad ja pealetükkivad müüjad puuduvad. Käratsevad turistid – samuti peaaegu alati puuduvad. Lämbe ilm, lagipähe paistev päike – tavaliselt neid ei ole. Aga on palju puhast loodust, mägesid (Eesti mõistes), siledaid metsajärvi ja vaikust. Põhja-Kõrvemaa on hea koht peitu pugemiseks nii maailmarändurile kui ka kodumaal korraks kontorist põgenejale.
Raske on Eestis ette kujutada idüllilisemat paika, kuhu saab puhkama minna nii mitut moodi. Põhja-Kõrvemaa “pealinna” Aegviitu võib sõita rongi, bussi, ratta ja autoga. Kõvemad käivad ka jala, sest sealt kulgeb kogu Eestit läbiv pikk RMK matkatee. Sealtsamast edasi Põhja-Kõrvemaa matkaradadele saab samuti igaüks kulgeda just talle sobival viisil – jala, rattaga, autoga, villisega, suuskadega, räätsadega, kanuu või kajakiga.
Mööda maad Jussi nõmmele ja Paukjärvele
Oletame, et käes on ilus ja soe suvepäev. Paukjärve kandis veel ei paugutata (ehkki tulevikus laieneb sinnakanti Kõrvemaa polügooniala) ning stardipaigaks otsime üles mõne hea koha, kuhu saab mugavalt autoga ligi. Selleks võib olla näiteks Jussi loodusraja parkla Soodla jõe ääres. Parklast algab matk radadel, kuhu autol asja pole – läbi esialgu veidi võsase ja soise maastiku Jussi nõmmele, mis on nagu Eesti oma Lapimaa, oma tehistundra.
Miks mitte ehtne? Aga sellepärast, et Jussi nõmm on tekkinud Kõrvemaale Nõukogude armee tegutsemise tagajärjel. Siia visati õppepomme ja mets põles aja jooksul ära. Järele jäi kanarbikune nõmm oma orgude ja küngastega. Siin-seal vedeleb pommi- ja raketikesti, aga järjest vähem, sest neil on juba antiigiväärtus ning need korjatakse ära.
Jussi nõmm on küll ilus ka südasuvel, kuid eriti värviline sügisel, kui kanarbikud ja üksikud kased igaüks ise värvi lähevad. Siis saab nõmmelt korjata ka leesikaid.
Aga kohe läheb veel põnevamaks, kui edasi jalutada, sest Jussi loodusrada viib Jussi järvede äärde. Nõmmel enam metsa peale kasvada ei lasta, seda käiakse iga mõne aasta tagant maha võtmas.
Jussi nõmmelt pöörame liivateele ja natuke tagasi lõuna poole, siis vasakule järvede poole. Esimene on Linajärv – tavaliselt peegelsile voorte vahel asuv idülliline järveke, mille kaldal on paras piknikku pidada. Autoga siia ei pääse.
Edasi tuleb arvestada natuke turnimisega jääaja-järgsetel voortel, sest tegu on ikkagi Eesti mini-Šveitsiga. Need kõrged voored on tegelikult ammused jõesängid, kuhu kogunes kruus ja muu sete. Orud kahel pool olid aga sulavate jääpankade asemed. Seega said jääpraod hiljem hoopis mägedeks.
Vooreharju pidi kulgevad mõnusad matkateed, kust aeg-ajalt saab pilgu heita ümbritsevale maastikule, kui metsa ees ei ole. Arvatakse, et muistsed eestlased kasutasid neid vooreharju nagu looduslikke maanteid.
Pärast suuremat Väinjärve suundumegi juba Paukjärve poole, kuid enne põikame järve taha, kus leiab väikese Metstoa järvekese koos ühe vana, möödunud sajandil ehitatud suvemaja betoonvundamendiga.
Paukjärve taga on vaatetorn: ühelt poolt näeb rabamaastikke, teiselt poolt alla sügavasse orgu peitunud järve. Tagasi Soodla jõe äärde jõudes on läbitud juba 12 km.
Vett mööda – kajakiga Soodla jõel
Kõrvemaa on muidugi ka järvede ja jõgede maa. Miks mitte siis vee peale minna, näiteks sealsamast Soodla kaksiksilla juurest.
Parim aeg paadi- või kanuumatkaks on kevad, sest sääski veel pole, kaldaääred pole mehekõrguse rohuga varjatud ning jõel kajaki või kanuuga sõitmine ei tähenda vaid võsakoridori läbimist, sest lehti samuti ei ole. Lisaks on veetase kõrge, mis tõstab paadisõitja ülespoole ja avardab vaatevälja. Teed on metsas juba tahedad ja lõkkeplatsidel ei ole (veel) üleasustatust nagu keset suve.
Paukjärve parkla juures saab oma kajakid, kummipaadid või kanuud kohe parklast Soodla kaksiksilla kõrvalt vette libistada, saatjaks vaid veidi ärritunud konnade krooksumine. Parklasse on hea auto jätta ning Soodla veehoidla põhjakaldal leidub palju kaldaäärseid kalameeste puhkekohti, kuhu saab jätta teise auto retke lõpust algusesse tagasi sõitmiseks. Nii on mõlemad otsad transpordiga kindlustatud. Soodla veehoidla põhjakalda teed on üsna kehvas seisus, vesiseid “pommiauke” täis.
Soodla jõgi ise on puhas, roikaid ja langenud puid leiab vähe. Sellel on ka üks hea looduslik põhjus – jõe ääres kasvab nimelt sanglepp ja seda koprad ei jära. Muidu on aga need tammiehitajatest loomad risustanud kõiki Eesti jõgesid üsna ohtralt vette langetatud tüvedega. Kuid pehme puu puuduses on Soodlal mõnikord näha ka üksikute kobraste meeleheitlikke katseid – nad on löönud oma hambad nii kaske kui ka isegi kuuske. Mis teha, kui närimisväärset veekogu ääres liiga vähe leidub.
Kogu selle pika tee jooksul Paukjärve matkaraja juurest kuni Soodla veehoidlani kohtab jõe ääres vaid üht maja, muu on täiesti inimtühi, asustamata loodus. Vahepeal sõidad käänulises kõrkjalabürindis, kust aeg-ajalt mõni lind pladinal lendu sööstab, kui närvid enam vastu ei pea. Siis tunned, kuidas kuivanud kõrkjamüür päikese soojalt tagasi peegeldab. Ja siis hakkab kägu kukkuma.
Matka lõpus, kui päike juba pikki varje maha joonistab, on kosta nahkhiirte piiksumist. Sookured tekitavad tallinnfilmiliku Tammsaare-meeleolu. See sobib Soodla matkaga hästi kokku, sest Tammsaarega ongi seotud sealsamas jõe ääres asuv Oru metsavahikoht – umbes matka keskel, kust viib üle jõe väike palksild vastaskaldale, lõppedes otsapidi vees, eikuskil.
Kui kajakiga Soodlal Paukjärve kaksiksilla juurest veehoidlani sõuda, siis tähtsamad peatuskohad kogu teekonna jooksul ongi Paukjärve kaksiksild koos konnakudu-tiigikestega, siis ühe vana hüljatud talutee otsas asuvad lagunenud palksilla jäänused, kohe pärast seda üksik metsatalu saunaga jõekaldal, edasi pikk slaalom Soodla jõe soises orus, metsameeste värskelt ehitatud (talvine?) ripp-palksild, millest tuleb kanuud ja kajakid üle tassida, ning Oru metsavahikoha mälestuskivi. Seal asub ka Tammsaare paviljon ja juba nimetatud väike palksild.
Veel ühe suurema betoonsilla järel hakkab jõgi aeglaselt laiemaks muutuma. Veehoidla läheneb ja veehoidlaäärsed puhkekohad muutuvad vähemalt ilusa suveilmaga rahvarohkemaks – ninna hakkab grillilõhnu ja kõrva kostab inimeste hääli. Saared veehoidlas võivad samuti olla juba kummipaadiga kohale sõitnud kalameestest asustatud. Ongi aeg paadid-kajakid kaldale vedada ning autokatusele sättida (või kohapeal telk püstitada), sest veematka osa on läbi.
